Bohri Aatomiteooria

Selle teooria aluseks on järgmised postulaadid:

1. Elektron liigub tuuma kulonilises väljas ringjoonelistel orbiitidel klassikaliste liikumisvõrrandite järgi.
2. Võimalikud on vaid sellised orbiidid, kus elektroni orbitaalne impulsimoment on Plancki nurkkonstandi ${\displaystyle \hbar }$ täisarvkordne: ${\displaystyle L=n\hbar }$, n = 1,2,3,...
3. Vastupidi klassikalise elektromagnetteooria ennustusele lubatud orbiitidel elektron ei kiirga elektromagnetlaineid, kuigi liigub kiirendusega.
4. Siirdudes orbiidilt energiaga ${\displaystyle E_{m}}$ orbiidile energiaga ${\displaystyle E_{n}}$ kiirgab (või neelab) elektron elektromagnetlaineid sagedusega ${\displaystyle \omega =|E_{m}-E_{n}|/\hbar }$.

Nende postulaatide alusel teostatav arvutus annab elektroni võimalikud energiad:

${\displaystyle E_{n}=-{\frac {mZ^{2}e^{4}}{8h^{2}\varepsilon _{0}^{2}n^{2}}}\approx {\frac {13,6Z^{2}}{n^{2}}}\,}$eV,

kus Z on tuumalaeng, ${\displaystyle \varepsilon _{0}}$ on vaakumi dielektriline läbitavus ja e on elektroni laeng.

Selle aatomimudeli pakkus välja Niels Bohr 1913. aastal. Et tegemist oli veidi varem esitatud Ernest Rutherfordi aatomimudeli täiendusega, siis nimetatakse seda mõnikord ka Bohri-Rutherfordi aatomimudeliks.

Bohri mudel kirjeldas vesiniku (ühe elektroniga aatomi) ehitust piisavalt täpselt, selgitades tema spektrijoonte olemust. Siiski ei suudetud Bohri mudelit üldistada mitmeelektronilistele aatomitele. Bohri mudel ei seleta spektrijoonte peen- ja ülipeenstruktuuri, Zeemani efekti ega spektrijoonte intensiivsusi.