Banduura

Selles on ühendatud tsitri ja lauto omadused. Algselt oli pillil 6–12 keelt. 18. sajandiks oli pill arenenud kujule, kus pilli kaelale (astmetraatidega või ilma) olid pingutatud neli kuni kuus keelt ja kõlakasti kohale kuni 16 diatooniliselt häälestatud keelt. 20. sajandil suurendati keelte arvu 31-ni ja n-ö kontsertpillidel 68-ni.

Kõige varasem teade, kus on banduurat mainitud, pärineb 6. sajandi Kreekast. 1441. aastal kirjeldati Poola kuninga õukonnas olnud ukraina päritolu banduuramängija Taraszko. Kesk- ja varauusaegsetes Poola dokumentides on mainitud teisigi ukraina päritolu banduuramängijaid (näiteks kuningas Zygmunt I õukonnas). Ukraina keelde arvatakse nimetus "bandura" olevat tulnud poola keele kaudu kas ladina või kreeka keelest (pandora või pandura). Mõned uurijad arvavad selle tulnud olevat otse kreeka keelest. Kuni 1940. aastateni nimetati seda pilli ka kobzaks. Seda nimetust kasutati Poola kroonikas juba 1313. aastal.

Tänapäeva Ukraina territooriumil on teada lautosarnaseid pille juba 591. aastast – kroonikates on mainitud rändavaid sõdalasi, kellel olid kaasas kithara'ks nimetatavad pillid. Kiievi Püha Sofia katedraali 11. sajandist pärinevatel freskodel on kujutatud lautosarnaseid pille. Arvatakse, et sel ajal nimetati taolisi pille üldise slaavi keelpilli nimetusega husli. Sellised pillid olid keskajal levinud Ida-Euroopa õukondades, kuni nende populaarsus vähenes Lääne-Euroopa pillide ja stiilide tulekuga, kuid neid jäid endiselt kasutama ukraina kasakad. Nemad arendasid pilli märgatavalt edasi, et see sobiks nende laulurepertuaari saatmiseks. Hiljem mängisid seda peamiselt pimedad rändmuusikud.

Tsitri ja lauto omadusi ühendava pilli leiutamine omistatakse mõnikord Francesco Landinile.