1949. Aasta Lääne-Saksamaa Parlamendivalimised

aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised olid 14. augustil toimunud Lääne-Saksamaa parlamendivalimised, kus valiti Liidupäeva esimene koosseis. Need olid esimesed vabad valimised Saksamaa territooriumil peale 1932. aasta novembri Riigipäeva valimisi.

1949. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised

14. august 1949 1953 →
Registreeritud valijaid	31 207 620
Osavõtt	78,49%
Valimistulemused piirkonniti
Valimiste tulemusel moodustatud Liidupäeva koosseis

23. mail 1949 jõustus 8. mail vastu võetud Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus, millega pandi alus lääneliitlaste (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa) okupatsioonitsoonides Lääne-Saksamaale. Enamus parteisid, mis valimisted osalesid, olid demokraatliku suunitlusega, kuid ei olnud üksmeeles, milline demokraatia peaks saabuma. Valimisi iseloomustas erakordselt suur parteide arv, samas oli ka nendel piirang: tegutseda tohtisid ainult parteid, mis olid lääneliitlaste poolt heaks kiidetud.

Kaheks põhiparteiks olid Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) koos Baieri sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalse Liiduga (CSU) ja Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD).

CDU-st sai uus parempoolne laiahaardepartei, mis koondas enda alla enamuse konservatiividest ja liberaalidest, kes enne Hitleri võimuletulekut olid olnud peamiselt katoliikliku Keskpartei (Zentrum), reaktsionäärse-monarhistliku Saksa Rahvusliku Rahvapartei (Deutschnationale Volkspartei, DNVP), vasakliberaalse Saksa Demokraatliku Partei (Deutsche Demokratische Partei; DDP) ja paremliberaalse Saksa Rahvapartei (Deutsche Volkspartei; DVP) liikmed. Baieris tegutses CDU asemel regionaalsemate joontega CSU, mida peetakse Baieri Rahvapartei (Bayerische Volkspartei, BVP) järglaseks. Partei kantslerikandidaadiks oli endine Kölni linnapea ja põhiseaduse koostanud Parlamentaarse Nõukogu (Parlamentarische Rat) president Konrad Adenauer, kes pooldas mõõdukamat, mittekonfessionaalset kristlikku demokraatiat, sotsiaalset turumajandust ja integratsiooni Läänega. Ta oli ka põhimõttelt sotsialismivastane.

SPD taasmoodustamise olid lääneliitlased lubanud 1945. aastal, partei kantslerikandidaadiks oli endise Weimari vabariigi Riigipäeva liige ja koonduslaagrivang Kurt Schumacher, kes soovis Saksamaad näha ühtse, demokraatliku ja sotsialistlikuna. Ta oli ka vastu Nõukogude okupatsioonitsoonis toimunud SPD sunnitud ühinemisele Kommunistliku Parteiga (KPD) Saksamaa Sotsialistlikuks Ühtsusparteiks (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands, SED). Lisaks liikus Schumacheri all partei liikunud senistest töölisklassi-juurtest vasakpoolseks laiahaardeparteiks isamaaliste joontega. Schumacher süüdistas Adenauerit rahvuslike huvide reetmises, kulminatsiooniks kutsus ta 25. septembril 1949 parlamendi istungil Adenauerit "liitlaste kantsleriks". Schumacher oli ka katoliku kiriku suhtes kriitiline, nimetades seda viiendaks okupatsioonijõuks ja kritiseeris konfessionaalset haridust.

Valimised toimusid segasüsteemi alusel: 242 kohta valiti ühemandaadilistes ringkondades lihthäälteenamusega ja 160 proportsionaalselt. Valimiskünnis toimus seekord liidumaade tasandil: vajalik oli 5% häälte või 1 ühemandaadilise ringkonna võitmine, kohti sai ainult liidumaadel, kus partei valimiskünnise ületas. Erinevalt järgmistest valimistest andis seekord iga valija ainult ühe hääle.

Valijaskond kokku: 31 207 620

Valimisaktiivsus: 78,49% (24 495 614)

Kehtetuid sedeleid: 763 216 (3,12%)

Kehtivaid sedeleid: 23 732 398 (96,88%)

Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:

Lääneliitlaste sõjaväekuberneride otsuse kohaselt ei kuulunud Lääne-Berliin ametlikult Lääne-Saksamaa koosseisu ja seega ei saanud osaleda Liidupäeva ja Liidunõukogu hääletustel, Lääne-Berliinile eraldati hääleõiguseta delegaadid, keda aga ei valitud otse, vaid nimetati ametisse linna Saadikutekoja poolt. Lääne-Berliini esindasid 5 SPD, 2 CDU ja 1 FDP delegaat.

Suur valimisaktiivsus (78,5%) oli ka tõlgendatav kui valijatepoolne põhiseaduse heakskiitmine, mille üle olid hääletanud ainult liidumaade maapäevad.

Kuigi Schumacher oli olnud väga enesekindel, et SPD võidab valimised, ei läinud see täide, SPD sai vaid 29,2% häältest CDU-CSU 31% vastu.

Liidupäev alustas tööd 7. septembril 1949 kell 16, avakõne pidas sotsiaaldemokraadist Lääne-Beliini delegaat Paul Löbe, kes Liidupäeva kõige vanema liikmena (olles Adenauerist kolm nädalat vanem) sai Alterspräsident'iks.

Kuigi suur osa CDUst eelistas moodustada suure koalitsiooni SPDga, suutis Adenauer läbi suruda keskparempoolse koalitsiooni liberaalse FDP ja rahvuskonservatiivse DPga. Talle tuli kasuks ka see, et Schumacher kohustas SPD opositsioonirollile, arvestades parteisisest vastuseisu. Koalitsioonileppe kohaselt nimetasid kolme partei 12. septembril toimuvateks presidendivalimisteks ühiseks kandidaadiks FDP parteijuht Theodor Heussi, SPD kandidaadiks oli Schumacher. Lisaks kandideerisid veel viis kandidaati, kes said kokku vähem kui 5% häältest. Presidendivalimised toimuvad maksimaalselt kolmes voorus: kui esimeses kahes voorus ei õnnestu ühelgi kandidaadil võita absoluutenamust hääli, toimub kolmas voor, kus võidab lihthäälteenamuse saanud kandidaat. Esimeses voorus sai Heuss 377 häält ja Schumacher 311 häält, vajalik olnuks saada 402 häält. Teises voorus sai Heuss 416 ja Schumacher 312 häält, seega osutus Heuss valituks.

15. septembril 1949 valiti Adenauer Lääne-Saksamaa esimeseks liidukantsleriks täpselt absoluutenamusega – 202 häälega 402st (ka iseenda häälega), 20. septembril astus ametisse tema valitsus, kus viis ministrikohta läks CDUle, kolm CSUle, kolm FDPle ja kaks DPle, samas rahandusministri koht läks Ludwig Erhardile, keda arvati CDU koosseisu kuuluvat, kuid tegelikult oli ta parteitu.