1896. Aasta Suveolümpiamängud

aasta suveolümpiamängud olid esimesed kaasaegsed olümpiamängud. Need toimusid Ateenas 6.–15. aprillini (tollal Kreekas kehtinud Juliuse kalendri järgi 25. märtsist 3. aprillini).

 

23. juunil 1894 toimus Sorbonne'is Pariisis ROK-i esimene olümpiakongress, mille korraldas Pierre de Coubertin selleks, et teatada oma ettepanekust kutsuda ellu olümpiamängud. Idee korraldada taolisi mänge polnud uus, sest kogu 19. sajandi jooksul olid mitmes Euroopa riigis toimunud kohalikud spordiüritused antiikolümpiamängude eeskujul. Coubertin tegi siiski esimesena ettepaneku hakata korraldada regulaarseid rahvusvahelisi seda laadi mänge, mis hõlmavad mitut spordiala.

Coubertin soovis korraldada olümpiamängud 1900. aastal Pariisis, et ühendada need samal ajal toimuva 1900. aasta Pariisi maailmanäitusega. Uudis olümpiamängude taaselustamisest jõudis ajakirjanduse huviorbiiti ja leidis laia kajastamist. Otsustati, et kuus aastat kestev ootamine võib huvi mängude vastu vähendada, ja kongressi liikmed otsustasid pidada I kaasaegsed olümpiamängud 1896. aastal Ateenas. Algselt oli esimeste mängude korraldajana arvestatud Londoniga . Siiski Coubertini sõber kreeka luuletaja, literaat ja tõlk Demetrius Vikelas, kes oli kongressile kutsutud ettekandega antiikolümpiamängude traditsioonidest rääkima, tegi ootamatult ettepaneku korraldada esimesed mängud Ateenas, mis sümboliseeriks iidseid mänge Vana-Kreekas . Kongress kinnitas selle ettepaneku ja Vikelas ise valiti ROK-i esimeseks presidendiks, sest ROK-i tollase eeskirja kohaselt tohtis selle koha saada ainult olümpiamänge korraldava riigi esindaja.

 

Olümpial osalesid 14 riigi (Austraalia, Austria, Bulgaaria, Itaalia, Kreeka, Prantsusmaa, Rootsi, Saksamaa, Suurbritannia, Šveitsi, Taani, Tšiili, Ungari ja USA) sportlased.

Sportlaste arv kõigub eri allikates 219 ja 311 vahel. Tiit Kuninga ja Kalle Voolaiu raamat "Ateena 1896" pakub 262 osalejat. Eriti ebaselge on Kreeka laskurite ja võimlejate arv. Naised ei võistelnud.

Suurim võistkond oli Kreekal, oletatavalt 186 võistlejat. Ühe sportlasega osalesid Austraalia, Bulgaaria ja Rootsi. Tšiili, Venemaa ja 4 Itaalia sportlast küll registreerusid ja mõni mitmelgi alal, tšiillane koguni 9 alal, kuid ükski neist ei võistelnud.

Eestlane Hermann Lerchenbaum oli tulnud olümpiale osalema sõudmises sõjalaevade päästepaadil USA eest, kuid sõuderegatt jäi tormi tõttu ära. Eestlane pidi piirduma kaasaelamisega kergejõustikuvõistlusele.

Majutuse pidid võistlejad endale ise otsima.

Võisteldi 9 spordialal (kergejõustik, klassikaline maadlus, laskmine, jalgrattasport, tennis, tõstmine, ujumine, vehklemine, riistvõimlemine). Võistlusalasid oli 43.

Omapärane võistlusala oli 100 m vabaujumine sõjalaevade madrustele. Registreerus 14 võistlejat, kuid ainult 3 neist julges hüpata külma vette. Võitja aeg 2.20,4 oli enam kui tagasihoidlik. 12 tunni jalgrattasõit. Võitja Adolf Schmal läbis 295,300 km.

Olümpiamängud avas Kreeka kuningas Geórgios I. Tema autasustas ka kõiki võitjaid.

Olümpiamängude peaareen oli Panathinaikó staadion.

Esikohta autasustati hõbemedali, diplomi ja Olümpiast lõigatud õlipuuoksaga, teist kohta pronksmedali ja diplomiga, kolmandat kohta diplomiga. Erandina anti maratonijooksus kolmandana lõpetanud ungarlasele Gyula Kellnerile ka pronksmedal. Olümpiamedalid kavandas prantsuse skulptor Jules Chaplain.

Olümpiahümni helilooja oli Spýros Samáras (1863–1917), sõnade autor Kostís Palamás (1859–1943). Olümpiakoor oli 300-liikmeline ühendkoor.

Võistluste peasekretär oli Timoleon Philemon.

Esimene olümpiavõitja oli James Connolly, USA kolmikhüppaja (6. aprill).
Esimene kahekordne olümpiavõitja oli Robert Garrett, USA kolmikhüppaja ja kuulitõukaja (7. aprill).
Esimene kolmekordne olümpiavõitja oli Paul Masson, Prantsusmaa jalgrattur, trekisõitja (11. aprill).
Ainus neljakordne olümpiavõitja oli Carl Schuhmann, Saksamaa võimleja ja maadleja.

Riikide esimesed olümpiavõitjad

• USA (6. aprill) – James Connolly kolmikhüppes;
• Austraalia (7. aprill) – Edwin Flack 1500 m jooksus;
• Kreeka (7. aprill) – Leonidas Pyrgos floretis vehklemismeistritele.
• Prantsusmaa (7. aprill) – Eugéne-Henri Gravelotte floretis;
• Suurbritannia (7. aprill) – Launceston Elliot ühe käega tõstmises;
• Taani (7. aprill) – Viggo Jensen tõstmises;
• Saksamaa (9. aprill) – võimlemismeeskond rööbaspuudel;
• Šveits (9. aprill) – Louis Zutter võimlemises (hobusel);
• Austria (11. aprill) – Paul Neumann 500 m vabaujumises;
• Ungari (11. aprill) – Alfréd Hajós 100 m vabaujumises;

• Jalgrattasport
• Kergejõustik
• Laskmine
• Maadlus
• Riistvõimlemine
• Tennis
• Tõstmine
• Ujumine
• Vehklemine

Koht	Riik	I koht	II koht	III koht
1.	USA	11	7	1
2.	Kreeka	10	17	20
3.	Saksamaa	7	5	4
4.	Prantsusmaa	5	4	2
5.	Suurbritannia	3	3	3
6.	Ungari	2	1	3
7.	Austria	2	1	2
8.	Austraalia	2	0	1
9.	Taani	1	2	3
10.	Šveits	1	2	0

Esikoht sai hõbemedali, diplomi ja Olümpiast lõigatud oliivioksa, teine koht sai pronksmedali, diplomi ja loorberioksa ning kolmas koht diplomi.

Ateena olümpiamängude puhul tulid käibele ka olümpiateemalised postmargid. Vendade Demetrios ja Ioannis Sakoraphose eestvõttel trükiti Pariisis sari 12 olümpiamargist, mille oli kavandanud 5-liikmeline kunstnikerühm professor Gilliéroni juhtimisel.

• Tiit Kuningas, Kalle Voolaid. "I olümpiamängud: Ateena 1896", Tallinn 1997.

• Ateena 1896 olümpia ROKi kodulehel