Eesti esimene naisminister, Renate Kaasik, nimetati Heinrich Marga eksiilvalitsuse koosseisus ametisse 1971.
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2021) |
aastal ning sellest ajast kuni 2021. aastani on Eestil olnud kokku 36 naisministrit 58 korral. Osa neist on kuulunud Eesti eksiilvalitsuste ning teised kahe üleminekuvalitsuse või taastatud Eesti Vabariigi valitsuste koosseisu. 26. jaanuaril 2021 sai Keskerakonna ja Reformierakonna koalitsioonivalitsuse eesotsas ametisse astunud Kaja Kallasest Eesti esimene naispeaminister.
Eksiilvalitsuses Rootsis olid ministrid Renate Kaasik ja Aino Lepik von Wirén. Edgar Savisaare üleminekuvalitsuses oli minister Siiri Oviir ning Tiit Vähi üleminekuvalitsuses Klara Hallik.
Ülejäänud naised on kõik juba taastatud Eesti Vabariigi ajal ametis olnud. Naiste osakaal Eesti valitsuses on tavaliselt väike. Keskmiselt on iga täidesaatva võimu koosseisu kuulunud kaks naist. Erandina paistab silma Siim Kallase valitsuse võimukorraldus, kus töötas ministrina viis naist, moodustades 36% valitsuse liikmetest.
Kõige rohkem kordi, neljal ametiajal, on naistest Eestis minister olnud Urve Palo, Mailis Reps ja Keit Pentus-Rosimannus. Neile järgnevad kolme ametiajaga Siiri Oviir ja Maris Lauri.
Kaks korda on minister olnud Liia Hänni, Liina Tõnisson, Tiiu Aro, Andra Veidemann, Signe Kivi, Kristiina Ojuland, Ester Tuiksoo, Urve Tiidus ja Anneli Ott. Ühe ametiaja on minister olnud Renate Kaasik, Aino Lepik von Wirén, Klara Hallik, Lagle Parek, Marju Lauristin, Katrin Saks, Laine Jänes, Maret Maripuu, Anne Sulling (oli lisaks välisministri kohusetäitja 2014. aasta novembris), Helmen Kütt, Marina Kaljurand, Liisa Oviir, Kadri Simson, Katri Raik, Kaia Iva, Riina Sikkut, Kert Kingo, Riina Solman, Liina Kersna, Signe Riisalo ja Eva-Maria Liimets.
Tiina Raitviir (2004) kirjutab, et "Nii Eestis kui teistes riikides on sageli tavaks, et naisministrid täidavad kõige sagedamini sotsiaal-kultuurilisi funktsioone, olles rakendatud sotsiaal-, rahvastiku-, kultuuri- ja haridusministrina". Selle väite tõestuseks räägib statistika, mille järgi kahekümne üheksast korrast on sotsiaalministri ametis olnud naised viiel, rahvastikuministri ja kultuuriministri kohal kolmel ning haridusministri kohal kahel korral. Raskesti kättesaadavad on BEIS-tüpoloogia järgi jagatud alusfunktsiooni täitjate ja infrastruktuuriga tegelevate ministrite kohad.
2002. aastal rahuldati kultuuriminister Signe Kivi tagasiastumispalve seoses mitme miljoni krooni kadumisega Kultuurkapitalist. 2005. aastal vabastas Eesti president Arnold Rüütel peaminister Juhan Partsi palvel ametist välisminister Kristiina Ojulandi. Ajendiks oli usalduse kaotamine Ojulandi vastu, kes oli vastutav 91 saladokumendi kadumise eest välisministeeriumi arhiivist aastatel 1996–2004. 2009. aastal astus pärast ebaõnnestunud umbusaldusavaldust ametikohalt vabatahtlikult tagasi sotsiaalminister Maret Maripuu. Umbusalduse põhjuseks oli oponentide kahtlus Maripuu tööalases pädevuses.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Eesti Vabariigi naisministrid, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.