Tõnisepäev

jaanuar">17. jaanuaril (aeg on nihkunud koos Gregoriuse kalendri kasutuselevõtuga 1918).

Tõnisepäev on nimetuse saanud katoliikluse aegadel kristliku munga Antonios Suure mälestuspäeva järgi, mida katoliku kirik 17. jaanuaril tähistab. Sajandite vältel ühendati Eestis tõnisepäeva koduhaldjale ohverdamise ja sigadeõnne tagamisega (püha Antonius oli sigade kaitsja). Seejuures olid omavahel põimunud pühast Antoniusest lähtuv pärimus ja kombed, mis olid seotud koduhaldjas Tõnni kultusega.

Tõnisepäev kuulub kalendripühade ritta (ka taliharjapäev, paavlipäev, küünlapäev), mille kohta arvati, et see päev on talve poolitaja. Tõnisepäeva ilm ennustas ette suveilmu ja viljakasvu. Paistab tõnisepäeval päike, ennustab see häid suveilmu ja head viljakasvu (teraseid rukkeid) ning haljast heina. Inimestele ja loomadele pidi tõnisepäeva ja ka üldse südatalve päikesepaiste tervist tooma. Külm tõnisepäev ennustas külma ja pikaldast kevadet.

Tõnisepäeval täheldatakse ka kevade algete ilmumist: päev läheb kukesammu võrra pikemaks, päike hakkab riiet pleegitama. Vanarahva tarkuse järgi pidi tõnisepäeval loomasöödast pool alles olema. Tõnisepäeval ei tohtinud kedrata: siis sead ei sigi ja soolikad lähevad keerdu ning lambad hakkavad "ümber käima". Rannaaladel ei tohtinud kalavõrku kududa ega parandada – sead lõhuvad võrkaias võrgud ära. Sellel päeval tuli treppi pesta, siis pidi pärast talve rikkus majja tulema. Tõnisepäeva puhul käidi kariloomi vaatamas ja neile pakuti leiba või lüpsiku pealt süüa. Ka on kantud leiba ümber karja, et kari edeneks. Loomadele pakutud leivapäts küpsetati eraldi. Mõnel pool visati pool üks pool leivapätsist uksest välja Tõnnile ja teine pool ahju, et tagada viljaõnne. Setudel oli tavaks tõnisepäeval sigadele päikest näidata.

Tõnisepäeva ilma järgi ennustati suvist heinaaega: tõnisepäeva kellaaeg 9–15 vastab suvel ajale 25. juunist 30. juulini ehk 1 tund tõnisepäeval tähendab 5 päeva heinaaega.

Tõnisepäeva söögiks oli seapea (või seakõrvad): siis pidid sead sigima. Seapea tõnisepäeva toiduna oli Lõuna- ja Lääne-Eestis üldine. Põhja-Eestis toimus rituaalne seapea söömine aga jõuluõhtul. Tõnisepäeva toiduks oli Kagu-Eestis ka "teräruug" – uhmris valmistatud tangudest (kruupidest) ja seapeast keedetud supp (nimetatud ka tinnüsterä). Osa toidust viis pereema või -isa ohvripaika, milleks oli kas puu, kivi, põõsas, isegi mätas.

Tõnisepäeval käidi mõnel määral külas ja peeti pidusid. See oli eriti levinud Setumaal, kus külades peeti nn praasnikut, kuhu kutsuti sugulasi paariks päevaks pidutsema. Mujal Eestis käidi 19. sajandil tavaliselt kõrtsis (kevad tuleb kõrtsipõrandast välja tallata) ning seal peeti ka mokalaata, mille käigus kaubeldi endale sulaseid ja teenijatüdrukuid. Peremees andis käsiraha, mida hiljem palga juures ei arvestatud; lepingu kinnituseks tuli välja teha. Käsiraha võidi kolme päeva jooksul tagastada, kui kaup oli mingis suhtes sobimatu või ei meeldinud ja sellega oli kogu lepe tühistatud.