Sukarno

juuni">6. juuni 1901 Surabaya – 21. juuni 1970 Jakarta) oli Indoneesia poliitik ja esimene president aastatel 1945–1967.

Enne teist maailmasõda juhtis Sukarno Indoneesia võitlust Hollandi koloniaalrežiimi vastu. Koloniaalperioodil oli ta Indoneesia rahvusliku vabastusliikumise üks mõjukamaid juhte ning viibis ligi kümme aastat arestis. Jaapani okupatsiooni ajal tegid rahvuslased okupatsioonivägedega koostööd, lootes tagada sellega jaapanlaste toetuse Indoneesia iseseisvuspüüdlustele. Jaapani kapitulatsiooni järel kuulutasid Sukarno ja Mohammad Hatta 17. augustil 1945 välja Indoneesia iseseisvuse ja Sukarno nimetati riigi esimeseks presidendiks. Ta juhtis indoneeslaste vastupanu hollandlaste taaskoloniseerimiskatsetele, mille tulemusel Holland 1949. aastal tunnustas Indoneesia iseseisvust.

Sukarno oli vasakpoolsete vaadetega, kuid otseselt mitte kommunist. Tema valitsusaeg, mida nimetati "juhitud demokraatiaks", oli küllaltki autoritaarne. 1967. aastal, pärast kaks aastat kestnud võimuvõitlust ja antikommunistlikku veresauna, kukutati Sukarno võimult ja tema asemel määrati presidendiks kindral Suharto. Oma viimased eluaastad oli Sukarno koduarestis.