Sinine Emajuur: Taimeliik

Sinine emajuur on levinud parasvöötmes nii Aasias, Põhja-Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Mõned liigid on levinud ka Austraaliasse ning Loode-Aafrikasse. Eestis on sinist emajuurt leitud peamiselt mandri idaosades.

Sinine emajuur on karvadeta. Risoom on lühike, jäme ning narmasjuurtega. Varsi on tal enamasti üks, harva mitu. Varred on alusel munajate soomustega, osaliselt puitunud, tavaliselt harunemata ja püstised . Varte kõrgus ulatub 15–45 (60) sentimeetrini . Taimel juurmine lehekodarik puudub, alumised lehed on soomusjad ning väiksemad kui varrelehed . Varrelehed on 3–7 sentimeetrit pikad ja 3–6 millimeetrit laiad. Nad on lineaalsed või lineaalsüstjad, ühe rooga ning enamasti tömbi tipuga (vahel ka teritunud tipuga). Alusel on nad ahenenud ja lühikesteks tuppedeks kokku kasvanud ning on rohkem või vähem tagasikäändunud servaga .

Õied paiknevad sinisel emajuurel üksikult ülemiste lehtede kaenlas või ühe- või kahekaupa varre tipul. Õiekroon on viietipmeline, tumesinine, alusel valkjas, lehterjas-kellukjas. Kroon on 30–45 millimeetrit pikk, seespool viie rohelise joonega. Hõlmad on munajad, kolmnurkja teritunud tipuga ning krooniputkest palju lühemad. Seemned on käävjad, pisut tiivulised, võrkja pinnaga ning ligikaudu 1,5 millimeetrit pikad. Ühes kupras võib seemneid olla 300 kuni 700. Õitseb juulist septembrini, vahel oktoobrini .

Ta on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (seisuga 2012).

Sinine emajuur andmebaasis eElurikkus  

• Riin Laasik, Sinise emajuure (Gentiana pneumonanthe L.) geneetiline varieeruvus Eestis, Tartu 2010