Pärsia Impeerium

See eksisteeris erinevates mõõtmetes umbes 550–330 eKr.

  Pikemalt artiklis Iraani ajalugu

Ahhemeniidide riik

Nn Ahhemeniidide riik moodustus 6. sajandil eKr, riik laius Vahemerest kuni Induse jõeni. Sellesse kuulusid tänapäeva Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan, Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Egiptus ning osa Kaukaasia piirkonnast.

  Pikemalt artiklis Ahhemeniidide riik, Ahhemeniidid
  Pikemalt artiklis Iraani ajalugu
  Pikemalt artiklis Kreeka-Pärsia sõjad, Dareios I, Xerxes I
  Pikemalt artiklis Rooma-Pärsia sõjad

Safaviidide riik

  Pikemalt artiklis Safaviidide riik

Šeik Safi ad-Din Ardabili (eluaastad 1252–1334), järgi sai Safaviidide dünastia oma nime. Šahh (1502–24) Ismail I rajas Pärsia šahhidünastia (1502–1736), ühendas Iraani ja naaberalade väikeriigid tugeva keskvõimu alla impeeriumiks, kus valitsevaks usuks oli šiiism. Safaviididest alates on šiiism olnud Iraani riigiusund. Safaviidide riigi pealinn oli algul Tabrīz, seejärel Qazvīn ja aastast 1598 Eşfahān.

Safaviidide kõrgajal valitsesid nad tänapäeva Iraani, Aserbaidžaani, Bahreini, suurem osa Gruusiast, Iraaki, Kuveiti ja Afganistani ning osa Türgist, Süüriast, Pakistanist, Türkmenistanist ja Usbekistanist.

Ismail I võitis 1500. aastal Şirvani šahhi väge ja hõivas Bakuu, haaras 1501. aastal võimu ka Lõuna-Aserbaidžaani aladel (kuulutas Tabrīzi pealinnaks), järgmisel aastal võitis Ak Koyunlu väge ja kuulutas end Pärsia šahhiks. Ismail I ei kuulutanud ennast ainult ilmalikuks valitsejaks, aga ka šiiitide vaimulikuks liidriks, toonitades, et ta on neljanda kaliifi ‘Alī ibn Abī Ţālibi otsene järeltulija. Ta kiusas taga sunniite ja see ei meeldinud Osmani sultanile, kes omakorda pidas ennast sunniitide kaitsjaks. Aastatel 1503–1510 taasühendas Ismail I kogu Iraani, Aserbaidžaani ja Lõuna-Dagestani, liidendas Armeenia ja Iraagi, hõivas Bagdadi ning usbekkidega sõdides osa Kesk-Aasiat (Horasani).

 

Ismail I katse tungida Osmanite riiki, lõppes 1514. aastal lüüasaamisega Çaldırani lahingus Türgi sultani (1512–1520) Selim I vastu ning Osmanid vallutasid Safaviididelt Mesopotaamia ja Kurdistani. 1554. aastal aga vallutasid Safaviidid Gruusia ning 1555. aastal lõppes Türgi-Pärsia sõja Amasya rahuga, millega Aserbaidžaanläks Safaviidide ja Iraak Osmanite valdusse ja jagas Gruusia mõjusfäärideks. Imerethi läks Osmanitele ning Kharthli-Kahhethi pärslastele. 1578. taasalanud sõjategevuses vallutasid Osmanid Safaviididelt Gruusia ja Kurdistani. Järgnevates Türgi-Pärsia sõdades oli kaalukauss kord ühe, kord teise poole kasuks, kuid 17. sajandi alguses, järjekordse sõja käigus, suutis Pärsia kehtestada oma võimu peaaegu kogu Gruusias.

Safaviidide riik saavutas suurima ulatuse ja võimsuse ‘Abbās I Suure ajal (1587–1629), kes reformis relvajõud ning pidas sõdu Osmanite riigi ja Šeibaniidide usbeki riigiga. Safaviidide dünastia valitsetud Pärsial tekkisid tihedad sidemed nii Euroopa (nt Adam Oleariuse saatkonna reis) kui ka Ida riikidega, poliitikas hakkasid suuremat osa mängima pärslased.

Tema järglaste ajal hakkas keskvõim nõrgenema, toimusid rahvaülestõusud, 1722. aastal hõivasid suure osa maast afgaanid, 1722–1732 loovutas Pärsia Kaspia mere äärseid alasid Venemaa keisririigile.

 

 

Safaviidide dünastia Iraani šahhid

• 1502–1524,Ismail I
• 1524–1576,Tahmasp I
• 1576–1578,Ismail II
• 1578–1587 või 1588,Muhammed Khodabanda
• 1587 või 1588–1629,‘Abbās I Suur
• 1629–1642,Safi I
• 1642–1666 või 1667,‘Abbās II
• 1666 või 1667–1694,Suleiman I
• 1723–1732,Tahmasp II
• 1732–1736,‘Abbās III

Safaviidide riik lagunes sisetülide tõttu 18. sajandi algul ning Osmanid ja Venemaa keisririik jagasid suure osa Pärsia valdustest 1724. aasta Konstantinoopoli rahuleppega. Vene-Pärsia sõja (1722–1723) ajal okupeeris Venemaa keisririik Bakuu ja Bakuu khaaniriigi, mis oli seni kuulunud Safaviidide riigi alla, kuid nõustusid 1735. aastal Bakuust loobuma.

Nāder-šahh taastas aga kiirelt Pärsia vägevuse, Safaviidide dünastia põhijõuks olid türkide nomaadide hõimud, kes rääkisid aseri keelt. Nadir oli 1726 väepea­likuna šahh (1722–1732) Tahmasp II teenistuses ja Nāder tõr­jus 1729. aastal Iraanist sinna tunginud afgaanid, taastas Osmanite riigiga peetud sõjas (1730–1736) Pärsia võimu Mesopotaamias, Armeenias, Gruusias, Aserbaidžaanis ja Dagestanis. Nadir kõrvaldas 1732. aastal võimult Tahmasp II ja hakkas valitsema tema poja ‘Abbās III regendina.

Afšariidide dünastia

1736. aastal valisid hõimupealikud uueks valitsejaks Nāder-šahhi (1736–1747). Nāder-šahh vallutas 1737–1738 Af­ganistani ja 1738–1739 Loode-India, rüüstas 1739 Delhi, hõivas 1740 Buhhaara ja Hiiva. Nāder-šahhi suurriik lagunes pärast tema tapmist 1747. aastal.

Bakuu khaaniriik aga hakkas vastu Afšariididele ja kuna impeerium oli šahhi surmast ikka alles toibumas, läks ülestõus võrdlemisi kergelt ning kuigi Bakuu jäi de jure Iraani šahhide vasalliks, sai khaan de facto praktiliselt iseseisvaks. Nāder-šahhi vägedes võidelnud Durranide hõim võttis iseseisvalt võimu Afganistani aladel. Durranide hõimu juht, puštu Ahmed-khaan Durrani rajas 1747 iseseisva afgaani riigi ning teda peetakse Afganistani rajajaks.

  Pikemalt artiklis Afšariidide dünastia (1736–1796)

 

Zandi dünastia

Kadžaaride dünastia

1779. aastal vallutas Agha Muhammed Põhja-Pärsia ning aastatel 1781–1925 oli Pärsias võimul Kadžaaride dünastiast šahhidünastia. Agha Mohammad-khaan kukutas viimase Zandi dünastia esindaja 1796, kuid ta ise mõrvati järgmisel aastal. Tema järglaseks sai vennapoeg Fath Ali-šahh. 1786. aastal tegid Kadžaarid Teheranist riigi pealinna.

Kaukaasia alade kaotus

 

Nāder-šahh oli andnud Gruusia aladel Kharthli kuninga titli Teimurazile ning Iraklile Kahhethi kuninga tiitli, kui Nāder-šahh mõrvati 1747. aastal kasutasid Teimuraz ja Irakli riigis tekkinud ebastabiilsust, et Pärsiast lahku lüüa. Pärsia garnisonid sunniti Gruusiast lahkuma ning koostöös üksteise ning Aserbaidžaani khaanidega moodustasid Pärsia-vastase liidu. Teimuraz II suri 1762. aastal ning Irakli II päris ka Kharthli trooni, ühendades Gruusia. Ta pöördus uuesti Venemaa poole, et saada kaitset Osmanite ja Pärsia eest. 1783. aastal sõlmiti Irakli II ja Katariina II vahel Georgijevski leping, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik tunnistas Venemaa ülemvõimu, kuid tagas Bagrationi dünastia võimulpüsimise ning Gruusia kiriku iseseisvuse.

 

1795. aastal vallutas Pärsia šahh Āghā Moḥammad Khān Gruusia ning vallutas ja rüüstas Thbilisi. Irakli II surma järel puhkes trooninõudlejate vahel kodusõda ning üks osapooltest palus sekkuda Venemaal ja olukord lahendada. 1801. aastal allkirjastas keiser Paul I määruse, millega Kharthli-Kahhethi kuningriik liideti Venemaa keisririigi koosseisu. Pärsia üritas tagasi vallutada Gruusiat ja Dagestani, kuid sai Vene-Pärsia sõjas lüüa. 1810. aastal hõivasid Vene väed ka Imerethi kuningriigi. Venemaa väed hõivasid ka 1813. aastal Tabrizi ja Pärsia pidi loovutama Golestāni. Teine Pärsia-Venemaa sõda algas 1826 ja lõppes 1828 Turkmanchai rahu sõlmimisega, mis andis Venemaale suuri eesõigusi.

 

1906. aastast sai Pärsia valitsusvormiks konstitutsiooniline monarhia.

  Pikemalt artiklis Pärsia konstitutsiooniline revolutsioon

Kadžaarid tõukas troonilt 1925. aastal Pärsia kasakabrigaadi ohvitser, tulevane šahh Reza Pahlavi.

Kadžaaridest Iraani šahhid

• 1794–1797, Agha Mohammad-khaan Kadžaar
• 1797–1834, Fath Ali-šahh
• 1834–1848, Mohammad-šahh Kadžaar
• 1848–1896, Nasser-al-Din šahh
• 1896–1907, Mozzafar-al-Din šahh
• 1907–1909, Mohammad Ali šahh
• 1909–1925, Soltan Ahmad šahh Kadžaar

Pahlavî dünastia

Reẕā Pahlavī, Moḩammad Reẕā Pahlavī, Pahlavî dünastia

• Iraan
• kalifaat