Paul Kokla: Eesti keeleteadlane

august">17. august 1929 Kärdla – 16. mai 2020) oli eesti keeleteadlane ning eesti, soome, mari ja ungari keele uurija.

Paul Kokla on sündinud ja kasvanud Hiiumaal Pühalepa vallas. Tal oli huvi keelte vastu lapsest saati.

Õpingute ajal sõbrunes Kokla Marimaal sealse teadlaskonnaga. Marimaast ja maridest kirjutas ta artikleid teaduskirjandusse, ajakirjandusse, raamatusse "Saaremaast Sajaanideni’’ ja mujale. Pidev Marimaa külastamine aitas Koklal selgeks saada ka mari keele, mis oli lisaks soome, vene, saksa, ungari ja rootsi keelele tema jaoks kuues võõrkeel. Maridega suhtles ta tihedalt oma elu lõpuni ja pidas mari keelt oma teadlaseks kujunemise üheks olulisemaks mõjuavaldajaks. Ta proovis mitu korda ka inglise keelt õppida, kuid see tal hästi ei õnnestunud.

Paul Kokla sõnul on tema arengule teadlasena kaasa aidanud teised keeleteadlased, nende hulgas Paul Ariste ja Johannes Voldemar Veski.

• ...–1950 Kärdla Keskkool

• 1950–1955 Tartu Ülikool, ajaloo-keeleteaduskonna soome-ugri keelte eriharu

• 1957–1964 aspirantuur Tartu Ülikooli soome-ugri keelte kateedri juures

Paul Kokla töötas eesti keele lektorina Göttingeni (1971–1973), Turu (1980–1982) ning Pécsi ülikoolis (1991–1995). Viimases töötas ta ka soome-ugri keelte õppetooli juhatajana. Kokla töötas eesti-soome sõnaraamatu toimetajana ning soome-eesti suure sõnaraamatu toimetajana. Aastatel 1978–1990 töötas Kokla ajakirja Linguistica Uralica tegevtoimetajana. Sealt edasi sai ta peatoimetajaks, kellena töötas aastatel 1990–1996. Aastal 2015 andis Kokla välja "Hiiu sõnaraamatu’’, kuna soovis oma pensionipõlve sisustada millegi endale lähedasema, Pühalepa murde uurimisega.

Paul Kokla tegi oma diplomitöö vepsa keele tuletussufiksitest, mille jaoks kogus ta Vepsamaal materjali. Mari keelega hakkas Kokla põhjalikumalt tegelema aspirantuuri ajal. Pärast aspirantuuri asus ta tööle Tallinna, Keele ja Kirjanduse Instituuti. Aastal 1964 kaitses ta kandidaaditööd "Possessiivsufiksid mari keeles", mis jäi käsikirjaks.

Kokla avaldas nelja aasta jooksul mari keele kohta arvukalt artikleid, käsitledes nii possessiivsufikseid, mari käändesüsteemi, noomeni- ja verbi­vorme, postpositsioone, morfofonoloogiat, lause­konstruktsioone, häälikuajalugu, kirjakeele ajalugu ja mari ühtse kirjakeele loomise võimalikkust. Teaduslikke artikleid kirjutas ta ka teistest eesti sugulaskeeltest.

• "Marilaste keel ja maa sugulase silmaga” (1970)
• "Eesti-soome sõnaraamat" (1972)

• "Hiiu sõnaraamat" (2015)

• 1990 – Eesti NSV teeneline kultuuritegelane
• 2010 – Valge Roosi Rüütelkonna 1. järgu rüütlirist
• 2015 – Valgetähe V klassi orden
• 2016 – aasta keeleteo rahvaauhind (“Hiiu sõnaraamat”)

Tema minia on Anna Verschik.