Passepied

sajandist. Inglise keeles on kasutatud ka nimetust paspy, kuid tänapäeval kasutatakse seda harva.

Passepied' muusika on kolmeosalises taktimõõdus, kiires tempos, menuetitaoline, kuid rahvalikum, kusjuures iga osa algab rõhuta löögiga ja võib sisaldada hemioole. Seda leidub sageli prantsuse barokkooperis ja -balletis, eriti pastoraalsetes stseenides. Barokiajastu lõpu poole kasutati seda ka orkestri- ja klahvpillisüidis, kus oli tavaliselt kaks passepied'd üksteise järel da capo's.

Passepied'd mainis esimest korda 1548. aastal Noël du Fail, kes on öelnud, et see oli bretooni õukondades tavaline tants. Johann Mattheson kirjeldas seda 1739. aastal kui kiiret ja kergemeelsusele kalduvat tantsu. Koos gavotiga oli see oli üks kahest kõige levinumast tantsust Bretagne'is. Prantslaste jaoks oli passepied üksnes tants, kuid itaallased kasutasid seda tihti ka instrumentaalteose finaalina. Tänapäeval teatakse passepied'd üksnes mõnes Bretagne'i piirkonnas, kus on traditsioone säilitatud ja bretooni tantsu areng hilisematel sajanditel ei ole vanemaid traditsioone hävitanud. Üldiselt on uued tantsud passepied' välja tõrjunud.

Passepeid'd võib leida Johann Sebastian Bachi loomingus, nimelt klavessiinisüitides "Inglise süit nr 5", "Partiita klahvpillile nr 5" ja "Avamäng prantsuse stiilis" ning "Orkestrisüidis nr 1 C-duur". Samuti Georg Friedrich Händeli "Veemuusikas" ("Orkestrisüit nr 1 F-duur"). Léo Delibes on kasutanud passepied'd Victor Hugo näidendi "Kuningas lõbutseb" ("Le roi s’amuse"; 1832) muusikas. Kaasaegsem variant on viimane osa Claude Debussy klaverisüidist Bergamasque'i süit (1905), mille pealkiri on "Passepied". Veel modernsema versiooni võib leida Igor Stravinski sümfooniast C-duur (1940), mis koosneb menuetist, passepied'st ja fuugast.