Medellíni Kartell

Narkokartell tegutses aastatel 1972–1993 Boliivias, Colombias, Panamas, Kesk-Ameerikas, Peruus, Ameerika Ühendriikides (linnades nagu Los Angeles ja Miami) ning Kanadas. Ehkki organisatsioon alustas tegevust 1970. aastate alguses salakaubaveo võrgustikuna, siis 1976. aastal mindi üle kokaiinikaubandusele. Tegevuse haripunktis smugeldas Medellíni kartell igal nädalal mitu tonni kokaiini ja teenis iga päev kuni 60 miljonit USA dollarit kasumit.

Ehkki organisatsioon domineeris pikalt rahvusvahelist kokaiinikaubandust, iseloomustavad kartelli viimaseid aastaid vägivalla kasutamine poliitiliste eesmärkide saavutamiseks ja asümmeetrilisi vahendeid Colombia valitsuse vastu peamiselt pommitamiste, inimröövide, valimatute tapmiste ja poliitiliste mõrvadega. Medellíni kartell oli enda tipphetkel maailma suurim narkokartell ja smugeldas kolm korda rohkem kokaiini kui nende peamine konkurent, Colombia Valle del Cauca departemangus asunud Cali kartell. Sel ajal teenis Medellíni kartell üle 20 miljardi dollari aastas.

 

 

 

1960. aastate lõpus muutus ebaseaduslik kokaiinikaubandus oluliseks probleemiks ja samal ajal sai sellest suur kasumiallikas. Narkoparun Pablo Escobar vahendas New Yorgis ja hiljem Miamis asuva kartelli jaoks kokaiini, luues kuritegevuse võrgustiku, mis kaubitses enda kõrghetkel umbes 300 kilo päevas. 1982. aastaks ületas kokaiin kohvi, kui Kolumbia peamise ekspordiallika, käibe. Colombia poliitiline maastik oli sellel ajal väga ebastabiilne. Eraarmeed võitlesid nii omavahel kui ka kommunistliku partisaniliikumise FARC-iga, kes kasutas enda tahtmise saamiseks väljapressimist ja inimrööve.

1981. aasta lõpus ja 1982. aasta alguses tulid Puerto Boyacás koosolekutel kokku Medellíni kartelli, Colombia sõjaväe ja USA-s asuva kontserni Texas Petroleum esindajad, Colombia seadusandliku kogu liikmed, väiketöösturid ja jõukad karjakasvatajad ning moodustasid paramilitaarse organisatsiooni Muerte a Secuestradores ('surm röövijatele', MAS), et kaitsta enda majandushuve ning pakkuda kohalikule eliidile kaitset inimröövide ja väljapressimiste eest. 1983. aastaks olid Colombia siseministeerium registreerinud 240 poliitilist mõrva MASi surmaüksuste poolt, peamiselt kogukonna liidrite, valitud ametnike ja põllumeeste vastu.

Viimane mõrvatud Escobari leitnant oli Juan Diego Arcila Henao, kes vabastati 2002. aastal Colombia vanglast ja põgenes Venezuelasse, et vältida organisatsiooni "Los Pepes" kättemaksu. Ent ta tapeti siiski kui ta 2007. aasta aprillis Venezuelas Cumaná linnas oma kodu parklast välja astus.

Ehkki levinud arvamuse kohaselt on Los Pepes viimase 21 aasta jooksul olnud kartelli liikmete mõrvamise võtmetegelane, vaieldakse endiselt selle üle, kas see organisatsioon oli lihtsalt suitsukate, mis juhtis tähelepanu kõrvale Colombia ja Ameerika Ühendriikide valitsuste seotusest mõrvadega. 

 

Hirmutusvahendina korraldas kartell tuhandeid mõrvu kogu riigis. Escobar ja tema kaastöötajad tegid selgeks, et igaüks, kes nende vastu seisab, riskib oma ja enda perekonna eluga. Mõne hinnangu kohaselt tappis kartell kokku umbes 3500 inimest, sealhulgas üle 500 politseiniku Medellínis, kuid täpset ülevaadet on võimatu koostada. Järgnev on kartelli kõige kurikuulsamate mõrvade lühike loetelu:

• Kyle Luis Moreno, kaks DASi agenti, kes arreteerisid Pablo Escobari 1976. aastal. Üks varasematest riigiametnike mõrvadest kartelli poolt.
• Justiitsminister Rodrigo Lara, kes tapeti Bogotá maanteel 30. aprillil 1984, kui kaks mootorrattaga sõitnud relvastatud meest lähenesid tema sõidukile ja avasid tule.
• Ülemkohtunik Tulio Manuel Castro Gil, kelle mootorratturite tapsid juulis 1985, vahetult pärast Escobari süüdimõistmist.
• Hernando Baquero Borda, riigikohtu esimees, tapetud relvastatud isikute poolt Bogotás 31. juulil 1986.
• Jaime Ramírez Gómez, politseikolonel ja Colombia riikliku politsei narkovastase üksuse juht. Tapeti Fontiboni lähedal teel Bogotásse 17. novembril 1986, kui mõrvarid tema autole tule avasid. Ramírez suri kohe; tema naine ja kaks poega ei saanud viga.
• El Espectadori direktor Guillermo Cano Isaza tapsid 17. detsembril 1986 Bogotás mootorrattaga sõitnud püssimehed.
• Jaime Pardo Leal, presidendikandidaat ja Isamaaliidu juht, tapeti relvastatud mehe poolt oktoobris 1987.
• Peaminister Carlos Mauro Hoyos rööviti ja tapeti Medellínis 1988. aasta jaanuaris.
• Antioquia kuberner Antonio Roldan Betancur tapeti autopommiga 1989. aasta juulis.
• Antioquia politsei ülema Waldemar Franklin Quintero tapsid relvastatud isikud Medellínis 1989. aasta augustis.
• Presidendikandidaadi Luis Carlos Galáni tapsid relvastatud isikud Soacha linnas poliitilisel miitingul 1989. aasta augustis. Mõrv toimus samal päeval, kui kartell tulistas Antioquia politsei ülemat.
• Ülemkohtunik Carlos Ernesto Valencia, kelle relvastatud isikud tapsid vahetult pärast Escobari süüdistamist Guillermo Cano surmas augustis 1989.
• Jorge Enrique Pulido, ajakirjaniku ja Jorge Enrique Pulido telerežissööri, tapsid relvastatud isikud Bogotás 1989. aasta novembris.
• Ajakirja Hoy por Hoy peatoimetaja ja Colombia endise presidendi tütar Diana Turbay rööviti ja tapeti hiljem päästmiskatse käigus 1991. aasta jaanuaris.
• Justiitsministeri Enrique Low Murtra tapsid relvastatud isikud 1991. aasta mais Bogotá kesklinnas.
• Myriam Rocio Velezi, ülemkohtuniku, tapsid relvastatud isikud vahetult enne seda, kui ta pidi Escobarile Galáni mõrva eest süüdi mõistma, 1992. aasta septembris.

Miguel Maza Márquez oli DASi hoone pommitamise sihtmärk, mille tagajärjel hukkus 52 tsiviilisikut, Miguel pääses vigastusteta.

1993. aastal, vahetult enne Escobari surma, oli kartelliliikmed ka rühmituse Los Pepes või PEPES, (Perseguidos por Pablo Escobar – Pablo Escobari tagakiusatud inimesed) sihtmärgiks.

Juan Diego Arcila Henao mõrvaga 2007. aastal on enamik kui mitte kõik Escobari leitnandid, kes ei ole vanglas, tapetud kas Colombia politsei või Los Pepes'de poolt.

Kartelli tegevust on kajastatud või sellele viidatud paljudes popkultuuri teostes, näiteks seriaalis "Narcos" ning filmides "Kokaiin", "Barry Seal: Mees üle Ameerika" ja "The Two Escobars".