Loomaarst: Elukutse

Veterinaariateaduste rajajaks peetakse iidset India tarka ja veterinaari Shalihotrat.

 

Esimene veterinaariaülikooli asutas 1762. aastal Prantsusmaal Lyonis Claude Bourgelat. Veterinaarteadus saavutas oma küpsuse 19. sajandi lõpul suuresti tänu Sir John McFadyeani panusele, keda peetakse üheks tänapäevase veterinaarteaduse loojaks.

 

Eestis on veterinaariaalast haridust antud Tartus alates 1848. aastast, mil rajati Tartu Veterinaariakool. Aastatel 1873–1918 kandis kool nime Tartu Veterinaariainstituut, mille baasil avati 1919. aastal Tartu Ülikooli loomaarstiteaduskond. 1947. aastal asutati Teaduste Akadeemia koosseisus Eesti Loomakasvatuse ja Veterinaaria Instituut. 2005. aastal ühinesid Eesti Põllumajandusülikooli loomaarstiteaduskond, Loomakasvatusinstituut ja Eesti Agrobiokeskus ning asutati Eesti Maaülikooli veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut.

Loomaarstiõppe raamistik on Eestis korraldatud valitsuse määrusega "Arstiõppe, loomaarstiõppe, proviisoriõppe, hambaarstiõppe, ämmaemandaõppe, õeõppe, arhitektiõppe ja ehitusinseneriõppe raamnõuded".

Loomaarstina töötades peavad veterinaarid omama vastavat akadeemilist kraadi veterinaarmeditsiinis ja veterinaari tegevusluba. Eestis väljastab veterinaari tegevusluba Maaeluministeeriumi alla kuuluv Veterinaar- ja Toiduamet. Eestis annab kõrgemat veterinaariaalast haridust Eesti Maaülikool, täpsemalt veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut.

Nominaalne õppetöö kestab kuus aastat, misjärel on üliõpilane seaduslikult valmis töötama nii veterinaarmeditsiini kui ka toiduhügieeni valdkonnas. Soovi korral võib jätkata õpinguid doktorantuuris. On asutatud õppetööd toetavaid seltse üliõpilastele ja vilistlastele: Eesti Veterinaarmeditsiini Üliõpilaste Selts (EVÜS), Tartu Soomlaste Veterinaartudengite Ühing (SUOLET), International Veterinary Students' Association (IVSA). Tegevarstidel on võimalus liituda Eesti Loomaarstide Ühingu ja väiksemate erialaspetsiifiliste ühingutega.

Veterinaarid ja veterinaariapraksised võivad olla spetsialiseerunud kindlale veterinaarmeditsiini suunale. Erinevad suunad on näiteks:

• Eksootiliste loomade meditsiin – hõlmab enamasti roomajaid, eksootilisi linde, nagu papagoid, kanaarilinnud jne, ja väikseid imetajaid, nagu tuhkrud, küülikud, tšintšiljad ehk villakhiired, deegud jne.
• Looduskaitsemeditsiin – meditsiini haru, mis uurib inimeste, loomade ja keskkonna vahelist suhet.
• Väikeloomade meditsiin – tegeleb tavaliselt koerte, kasside, teiste lemmikloomadega, nagu näiteks hamstrid. Mõned praksised on koera- ja kassispetsiifilised.
• Laboriloomade meditsiin – mõned veterinaarid töötavad ülikoolides või tööstuslikes laboratooriumides laboriloomadega (näiteks hiired, rotid, küülikud). Nende vastutusalas on peale loomade tervise ja heaolu ka humaanne ja eetiline käitumine laboriloomadega.
• Suurloomade meditsiin – töötavad peamiselt produktiivloomadega ja teiste suurte loomadega, sh hobustega.
  • Hobumeditsiin – mõned veterinaarid on spetsialiseerunud hobumeditsiinile. Hobused erinevad muudest koduloomadest anatoomia, füsioloogia, patoloogia, farmakoloogia ja pidamisviisi poolest. Hobumeditsiinile spetsialiseerumine toimub enamasti pärast kraadi omandamist.
• Toiduohutus ja rahvatervishoid – veterinaaride vastutusala toidutööstuses, kus nad nõustavad ja teevad järelevalvet toidu vahendamisele, valmistamisele ja säilitamisele, vältimaks toidust põhjustatud haigusi.
• Metsloomade meditsiin – suhteliselt uus veterinaarmeditsiini haru, mis keskendub metsloomadele. Metsloomade veterinaarid võivad töötada loomaaedades ja looduskaitsemeditsiinis.
• Vesiviljelusloomade meditsiin – käsitleb peamiselt kalakasvatusega seotud veterinaarseid küsimusi, aga võib hõlmata ka mereimetajate meditsiini. Maadele, kus vesiviljelusel on oluline osa riigi majanduses, on see oluline veterinaarmeditsiini haru (nt Norra, Tšiili), mujal on see väheoluline või puudub.
• Veterinaarne hambaravi – mitmed veterinaarpraksised tegelevad ka hambaraviga, kuna see on oluline raskete haiguste ennetuses.

• Loomaarstide loend