Liktor

Liktorid kandsid fascest, rihmadega seotud vitsakimpu, mis oli magistraadi võimuembleemiks. Väljaspool Rooma linnapiire (pomerium) lisati sellesse veel kirves.

Magistraatidele määratud liktorite arv pidi illustreerima nende impeeriumi (käsklusvõimu) ulatust: diktaatoritel oli 24 liktorit, konsulitel 12 ja preetoritel 6. Keisririigi ajastul saatis keisrit algselt 12 liktorit, alates Diocletianuse valitsusajast (284–305) 24.

 

Vana-Rooma ajaloolase Titus Liviuse järgi võttis Rooma esimene kuningas Romulus ametisse 12 liktorit, et lisada omale välist esinduslikkust. Liktorite arvu selgitusena mainib ta kahte traditsioonilist versiooni. Esimese järgi jäljendas Romulus selle numbriga lindude arvu, mis oli talle varem ennustanud kuningavõimu. Livius ise eelistab teist versiooni, mille järgi pärineb nii liktorite ametikoht kui ka nende arv etruskidelt, kelle juures ühise kuninga valinud 12 linna andsid igaüks kuningale saatjaks ka ühe liktori.

Liktoritel oli mitmeid ülesanded, tähtsaim neist oli olla magistraatide saatjaks ja ihukaitsjaks. Avalikus ruumis sammusid liktorid üksteise järel magistraadi ees, kuulutades valjult ta lähenemist ja sundides inimesi (v.a. vesta neitsid ja abielus naised) talle teed andma.

Samuti viisid nad täide magistraadi käsklusvõimu, vahistades või karistades tema käsul inimesi. Algselt kuulusid sinna juurde ka hukkamised, kuid 450. aastal eKr koostatud Kaheteistkümne tahvli seadused keelasid magistraatidel Rooma kodanike hukkamise.

Lictor curiatus (mitmuses lictores curiati) oli eraldiseisev liktorite tüüp, kes täitsid erinevaid religioosseid ülesandeid ja ei kandnud fascest. Neid oli korraga kokku 30 ning nad teenisid ülempreester Pontifex maximuse ja teiste flaamenite alluvuses. Lictor curiatuse ülesannete hulka kuulus vesta neitsite ja preestrite saatmine. Rooma keisririigi ajajärgul kaitsesid nad ka keisri perekonna naisliikmeid.

Nad vastutasid ka comita curiata (rahvakoosoleku) kokkukutsumise eest.