Kuldar Sink (14.
See artikkel ootab keeletoimetamist. (Märts 2024) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Märts 2024) |
september">14. september 1942 Tallinn – 29. jaanuar 1995 Kõrve küla, Võru maakond) oli eesti helilooja ja flöödimängija.
Oma esimesi heliteoseid käis Kuldar Sink Heliloojate Liidus tutvustamas 12-aastaselt. 1960. aastal lõpetas ta Tallinna Muusikakooli muusikateooria erialal ja 1961 ka flöödi erialal. Ta õppis ka kompositsiooni. Seejärel jätkas õpinguid Leningradi Riiklikus Konservatooriumis. Oma kompositsiooniõpetajate seas pidas Sink kõige tähtsamaks Veljo Tormist. Leningradis õppis ta kaugõppes, sest töötas ühtaegu ka Estonia teatris flöödimängijana.
1965. aastal käis ta koos Arvo Pärdiga Varssavi sügise festivalil.
Noorpõlvest saadik rändas Sink palju. 17-aastaselt jõudis ta esimest korda Dagestani. Pärast seda käis ta koos Jaan Kaplinskiga Burjaatias, järgnesid Taga-Kaukaasia ja Kesk-Aasia. Sink matkas ka Eestis.
Viimased aastad veetis Kuldar Sink oma majas Võrumaal. Ta hukkus selle maja põlengus.
Kuldar Sink oli Eesti poliitiku Tunne Kelami vend ja tšellist Theodor Singi ning helilooja ja pianisti Madli Marje Singi isa. Kuldaril oli poolõde Marta[küsitav].
Kuldar Singi isa oli kunstnik, luuletaja, äratusjutlustaja ja EELK Elva koguduse õpetaja Peeter Sink. Tema ema oli helilooja ja koorijuht Marje Sink. Ta oli aastatel 1963–1975 abielus maalikunstnik Lilia Singiga, nende tütar Maarja Kruusmaa on arvuti- ja robootikateadlane ning aastast 2016 akadeemik. Kooselust Maie-Merike Pauga sündis tütar. Tema teine abikaasa oli kunstnik Ülle Sink (1957–2017), abielust sündisid tütar ja poeg. Tädi Anna Kalamees (neiuna Sink) oli kopsuarst.
Loomingulise elu vältel muutus Singi helikeel mitu korda radikaalselt. Esimesel, uusklassitsistlikul perioodil mõjutasid tema loomingut ka Debussy ja Bartók, sellest perioodist pärineb tema kontsertiino flöödile ja kammerorkestrile (1960).
Teine periood kulges Uus-Viini koolkonna ja eriti Anton Weberni tähe all. Selle perioodi teoste hulgas on "Monotemaatilised etüüdid" klaverikvintetile (1964), kompositsioonid kahele klaverile (1964–1966), kammerkantaat "Aastaajad" (1965) ja kammersümfoonia nr 2 (1967).
Kolmas periood koosneb aleatoorilistest teostest ja häppeningidest. Nende seas on näiteks "Muusikaliste sündmuste päevik III" neljale lauljale, neljale lugejale ja instrumentaalansamblile.
Järgnes vaikimise aeg, mil olulisim sündmus oli reis Kesk-Aasiasse. Sellest reisist, mille käigus Kuldar Sink tutvus kasahhi ja kirgiisi rahvamuusikaga, sai alguse uus periood tema loomingus. Selle esimene oopus – sonaaditriloogia "Mäed ning inimesed" klaverile – ongi kirjutatud Kirgiisias Õsõk-Köli järve ääres. Sellele perioodile on omane idalik lõpmatult kestev aeg ja vaba, improviseeringu sarnane areng. Samasse kuulub ka vokaaltsükkel García Lorca sõnadele "Sünni ja surma laulud" (1985).
Viimast perioodi iseloomustab keele klaarimine ja lihtsustumine ning põhimõtteline eklektika. Enamik sellaseid teoseid on kirjutatud liturgilistele tekstidele; nende seas on "Maarjamaa missa", mis kestab rohkem kui kolm tundi.
Režissöör Peeter Brambat on teinud Kuldar Singist filmi "Mees, kes teadis saladust".
1958
1959
1960
1961
1962
1963
1964
1965
1966
1967
1969
1972
1977
1978
1984
1985
1989
1990
1991
1992
1993
1994
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Kuldar Sink, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.