Kreevini Keel

sajandi keskpaigani kõneles vadjalaste rühm kreevinid.

Kreevinid pärinevad tõenäoliselt Liivi ordumeister Heidenreich Vincke von Overbergi poolt 1440. aastatel Novgorodi aladele korraldatud sõjaretke käigus Ingerimaalt Kapriost võetud vadja vangidest, kes viidi Eesti ala kaudu Bauska lossi ehitama ja asusid siis sellest ida poole elama. Viimased kreevini keele oskajad surid 19. sajandi keskpaigas.

Ferdinand Johann Wiedemann tuvastas 1871. aastal, et kreevinite keel on vadja keele vorm. Ehkki selles puudub vadja keele kõige silmatorkavam joon – algupärase k asendumine tš-ga eesvokaali ees – on kreevini keel sellele selgelt lähedane ning samas erinev eesti ja soome keelest. Kreevini keelele (nii sõnavarale kui struktuurile) on suurt mõju avaldanud läti keel: säilinud 594 lemmast 19% on läti laen- ja võõrsõnad, lisaks leidub tosin läti tõlke- ja tähenduslaenu ning Eberhard Winkleri hinnangul pärineb ka katketooni kasutamine läti keelest. Julius Mägiste leidis kreevini keeles 17 laensõna ning kaheksa häälikulist ja morfoloogilist tunnust eesti keelest ja seostas selle pastor Carl Friedrich Watsoni 1824. aastal tehtud märkusega, et 18. sajandi alguse suure katku järel tühjaksjäänud maid olevat harima ostetud Saaremaa talupoegi. Winkleri arvates on eesti laene siiski vaid 9, äratuntavad mõjud keele struktuurile puuduvad ja suhteliselt väike eestlaste sisseränne ei saanudki suuremat mõju avaldada. Winkler on kreevini keeles tuvastanud ka kolm saksa, kaks leedu ja kaks vene laensõna.

Keele näide

Meieisapalve osaliselt rekonstrueeritud näide kreevini keeles.

Meģģi ise taiwâs!
jadku elka śiwu śenna
tulap meģģi tiwi śivu riikki!
Śiwu meelle se iggau ka kui taiwâs ni kans ma bēli!
Meģģi arma leipe anna meli tennawa.
Ġedde meggi padudd, kui me jattim umili nisi meli jad!
Elas meite kurja sad.
Śewon wodse kurģe miusse erre
Jo siula kalpap śiwu kikki śiwu appi un śiwu üwiwi śewonśe śewonśe.
Amen!