Kehakeel

Ungari-Ameerika semiootik Thomas A. Sebeok leidis, et see "võrreldamatult vulgaarne" mõiste pärineb eksimatult semiootilisest kontekstist, Israel A. Latifi 1934. aasta uurimusest, milles räägitakse imiku roomamisest lutipudeli poole kui "kogu-keha keelest" (whole-body language). 1930. aastatel, enne kommunikatsiooniteooria tekkimist, ei eristatud veel keele ja kommunikatsiooni mõisteid, mistõttu võttis Ameerika kirjanik Julius Fast selle termini kasutusele lühendatud kujul ja avaldas samanimelise raamatu – "Body Language" (1970), millest sai alguse pseudoteaduslik või anekdootlik kehakeele-diskursus.

Kehakeele mõjust sotsiaalses suhtluses on avaldatud tuhandeid eelretsenseeritud artikleid, mis annavad mitteverbaalse suhtluse kohta olulist infot. Kuid teadlased, kelle tööks on eristada tõest ja väära teavet, puutuvad oma uurimistöös kokku paljude väärarusaamade, stereotüüpide ning pseudoteaduslike tehnikatega. Ekslik käsitlus tuleneb ebaõigetest vaatlustest või eksperimentidest. Üldiselt ei ole pseudoteaduslikud kirjutised eelretsenseeritud ning neid ei avaldata teadusajakirjades. Mitmeid varem tõeks peetud kehakeele signaalide tõlgendusi on nüüdseks kummutatud, näiteks valelikkuse seostamine nihelemise, silmside vältimise. Psühholoogid ja teadlased nõustuvad, et kehakeel võib edastada teatud emotsionaalseid seisundeid, kuid mitmeid kehakeele signaalide tõlgendusi pole teaduslike tõenditega toetatud. Mõnede teadlaste arvates pole olemas üht kindlat signaali valeliku või agressiivse käitumise jaoks.

Kehakeele mõiste iseenesest on ekslik, sest mitteverbaalne suhtlemine ei vasta Charles W. Morrise viiele keele tingimusele; nimelt ei kanna kehakeele märgid alati ühist tähendust paljude tõlgendajate jaoks ja ei ole ühtedel viisidel kombineeritavad ja teistel viisidel mitte. Mitteverbaalse suhtlemise uurimise pioneer Ray L. Birdwhistell nentis, et arvamine nagu oleks igal žestil "päris" tähendus nagu "sõnadel" peaks olema, lähtub keeleteaduslikust naiivsusest ja kui uurija üritaks luua mingisugust "sõnastikku" kõikidest kehaliigutustest ja nende tähendustest siis ta avastaks, et enamus inimesi on kineesiliselt kirjaoskamatud ja liiguvad vigaselt. Thomas A. Sebeok soovitab selliseid metafoorseid väljendeid nagu "kehakeel", "lillede keel", "mesilaste keel", "ahvide keel" jne vältida. "Kehakeele lugemine" on ka keeleliselt ebakorrektne, sest nt loomulikus keeles sõnumi tõlgendamise puhul ei öelda "ma lugesin ta keelest, et...".

Enne kui arenes välja kõne ja verbaalne suhtlemine, suhtlesid koopainimesed žestide abil. Nad teadsid instinktiivselt, et erinevad emotsioonid, nagu näiteks hirm, üllatus, armastus, nälg ja tüütus nõuavad erinevaid žeste.

Meie kehakeele eest vastutavaks ajuosaks on limbiline aju. See reageerib meid ümbritsevale maailmale refleksiivselt ja silmapilkselt, ilma eelneva mõtlemiseta. Seetõttu edastab see keskkonnast tulevale informatsioonile vastuseks keha ehtsa ja tõelise reageeringu. Limbiline aju on ka meie emotsionaalseks keskuseks. Sealt liiguvad signaalid mitmetesse teistesse ajuosadesse, mis omakorda juhivad meie käitumist. Seda käitumist saab vaadelda ning tõlgendada, kuna see avaldub füüsiliselt jalgade, torso, käsivarte, käte ja näo kaudu. Kuna need reaktsioonid ilmnevad, erinevalt sõnadest, mõtlemata, siis on nad tõelised. Seetõttu peetakse ka limbilist aju "ausaks ajuks". Kuna inimesed pole alati mitteverbaalsest suhtlusest teadlikud, reedab kehakeel tihti inimeste tegelikke kavatsusi, mõtteid ja emotsioone, isegi kui nad oma kõnes midagi muud väidavad.

Kui inimesed räägivad oma eelaimustest ja "kuuendast meelest", on nad märganud vastuolu kellegi kehakeele ja sõnade vahel. Naised on tavaliselt meestest tundlikumad, kuna neil on kaasasündinud võime märgata ja ära mõistatada sõnatuid signaale ning panna tähele väiksemaid üksikasju. Naised tunnevad kergemini ära, kui nende lähedased neile valetavad. Eriti arenenud on "naiselik intuitsioon" naistel, kes on emad. Esimestel eluaastatel on suur osa ema ja lapse vahelisest suhtlusest mitteverbaalne. Naisi peetakse nende parema intuitsiooni tõttu ka paremateks läbirääkimiste pidajateks. Magnetresonantskuva (MRI) ajuskaneeringud on näidanud, et naistel tegeleb teiste inimeste käitumise hindamisega 14–16 ajupiirkonda, meestel aga 4–6 ajupiirkonda.

Keha kallutamine vestluskaaslase poole

Oma keha vestluskaaslase poole kallutamine on märk sellest, et ollakse inimesest ja tema jutust huvitatud, inimene on meeldiv.

Jäljendav kehakeel

Vestluskaaslast jäljendavast kehakeelest võib välja lugeda, et isik tunneb kaaslase suhtes tõmmet, on saavutanud temaga vastastikuse mõistmise ning õhkkond kahe inimese vahel on sundimatu ja valitseb üksmeel. Jäljendavad liigutused on ka märk sellest, et soovitakse võita kellegi poolehoidu ja luua selle isikuga usalduslikku vahekorda.

Laiutav käitumine

Laiutav käitumine väljendab lugupidamatust ja ükskõiksust autoriteetide vastu, domineerimist ja allumatust.

Vestluse ajal enesekorrastamine

Vestluse ajal riiete ja aksessuaaride kohendamine või riietelt näiteks purude ja niidijuppide ärakorjamine näitab huvi puudust vestluse, vestluskaaslase või vestlusaluse teema vastu. Inimene ei ole kogu tähelepanuga arutelu juures.

Vestluskaaslasest eemale suunatud jalalabad

Kui vähemalt üks inimese jalalabadest on suunatud vestluskaaslasest eemale, võib sellest järeldada, et tal ei ole soovi antud seltskonnas viibida või on soov ja vajadus lahkuda. Inimesel võib olla kiire või on tema vestluskaaslane teinud midagi solvavat, mis on põhjustanud tahtmise vestlusest välja astuda.

Ülesvaatavad varbad

Kui inimese jalakand toetub vastu maapinda, kuid varbad on maast lahti ja vaatavad üles, on tegu gravitatsiooni eirava kehakeelega ja seega hea tuju väljendusega. See peegeldab positiivseid mõtteid, olukorraga rahul olemist ning rõõmsat suhtumist.

Vestluse käigus jalgade lahkuviimine

Kui inimene viib jalad vestluse käigus koos asendist lahku, tähendab see enamasti seda, et ta tunneb end olukorras järjest halvemini. On tekkinud vastasseis, potentsiaalne konflikt. Ebakindluse suurenemine paneb inimest hõivama suuremat territooriumi ning otsima kindlamat toetuspinda ja tasakaalu. Asendi muutmisega üritab ta end kehtestada ning vestluskaaslaste üle domineerida ja kontrolli saavutada.

Seisvas asendis jalgade ristamine

Jalgade ristamisel võib olla mitu tähendust. Enamasti on see seotud positiivsete emotsioonidega. Kui üks jalg ristatakse seistes üle teise, vähendab see oluliselt tasakaalu. Seetõttu on see liigutus, mida inimesed ohtu tajudes enamasti ei tee. Jalgu ristatakse alateadlikult näiteks kõige sümpaatsema inimese meeleheaks, nii et kehaga kaldutakse tema suunas. Asend väljendab seda, et meil on seltskonnas meeldiv ning turvaline olla. Samas võib olenevalt kontekstist ristatud jalgu lugeda ka kinnise kehakeelena ning kaitseasendina. Sel juhul esineb see tihti koos rinnal ristatud käsivartega. Kui inimene on ristanud jalad, pole ta minekuvalmis ega kavatse nii pea oma kohalt lahkuda, vaid plaanib jääda sellesse asendisse mõneks ajaks.

"Kilpkonnaefekt"

Kui inimese õlad liiguvad aeglaselt kõrvade suunas nii, et kael tundub ära kaduvat ja tekib "kilpkonnaefekt", on tegu gravitatsiooni järgiva kehakeelega ning see näitab negatiivseid emotsioone, nõrkust, alistumist ja ebakindlust – inimene tunneb end olukorras või seltskonnas äärmiselt ebaturvaliselt, tal puudub enesekindlus.

Sõrmedest katus

Sõrmedest moodustatud katust, milles sõrmed vaatavad üles poole, peetakse jõuliseks kindlustunde väljenduseks, mida kasutatakse tihti oma jutu rõhutamiseks. See näitab, et inimene on oma mõtete ja seisundiga rahul ning arvamustes kindel.

Kokku põimitud sõrmed

Kui inimeste sõrmed on, just nagu palveks, kokku põimitud, on see alandlik poos, mis võib väljendada inimese mõtisklust ja tähelepanelikkust. Tegu võib olla ka kõikuma löönud enesekindlusega. Inimene on mures, pinges, pettunud või kergelt ärritunud. Tema mõtteid on haaranud kahtlus, kuid ta üritab oma eitavat suhtumist olukorda varjata.

Käed taskus seismine

Kui keegi seisab käed taskus ning tema pöidlad vaatavad taskutest välja, näitab see kõrget enesekindluse taset. Tegemist on žestiga, mida kasutavad tihti kõrge ühiskondliku staatusega inimesed. See väljendab võimekust, teistest üleolekut ning isegi sõjakust.

Taskutest välja vaatavad pöidlad

Kui inimene seisab pöidlad taskus, nii et ülejäänud käelabad on nähtaval, on see märk madalast staatusest ja enesehinnangust. Sellega kaasneb tihti ka ebakindlus.

Sõrmede hõõrumine

Sõrmedega peopesa aeglaselt hõõrumine või ristatud sõrmede edas-tagasi hõõrumine on märk muretsemisest ja kõhklemisest. Seda kasutatakse tavaliselt närvilistes olukordades, kus inimesed kogevad kerget stressi ja ärevust. Tegemist on rahustava käitumisega.

Külgedele suunatud küünarnukkidega käed puusas asend

Kui inimene seisab käed puusas ning küünarnukid on külgedel suunatud välja poole, on tegu territoriaalse domineerimist väljendava sõnumiga, mis ütleb: "hoidke minust eemale, te ei taha minuga pahandusi". Asend näitab ülimat enesekindlust ning sõltumatust, territoriaalst ülemvõimu.

Ettepööratud pöialdega käed puusas asend

Kui käed on asetatud puusadele nii, et pöidlad asuvad eespool keha ning käelabad jäävad keha taha, on tegemist pigem küsitleva ja vastuseid nõudva asendiga. See võib näidata, et inimene soovib probleemi arutada ja asju selgeks rääkida.

Seljataha asetatud käed

Kui inimese mõlemad käed on asetatud selja taha, näitab see eemaletõmbumist ja soovi hoida distantsi. See saadab sõnumi, et inimene ei taha, et talle lähenetaks või temaga kontakti astutaks. Ta võib tunda end teistest üleolevalt ning ülimalt kindlalt. Seda asendit kasutavad tihti distantsi hoidmiseks ka näiteks kuninglikust soost isikud. Sageli arvatakse ekslikult, et käte selja taha asetamine näitab mõttessevajumist.

Kuklal käed

Sõrmsoengus kuklale asetatud käed, näitavad kõrget enesekindluse taset ning domineerimist ja võimukust. Tegu on territoriaalse asendiga, millest võib välja lugeda, et inimene on antud olukorras liider ja kõrgel positsioonil.

Lauale toetuvad sõrmeotsad

Kui inimene seisab laua taga käed laiali, nii et sõrmeotsad lauale toetuvad, on tegu samuti territoriaalne sõnumiga, mis väljendab enesekindlust ja autoriteeti. Sageli kasutatakse seda asendit vaidlustes ja lahkarvamuste korral, kui midagi nõutakse, tahetakse ennast kehtestada või soovitakse oma seisukohti rõhutada.

Sõrmedega lauale trummeldamine

Sõrmedega lauale trummeldamine on märk närvilisusest. Samuti esineb see olukordades, kus inimesed on millegi suhtes väga kannatamatud või tegelevad väga keskendunult mõtlemisega. Muul juhul võib tegu olla lihtsalt igavusest rütmi koputamisega. Ka enda ehete, riiete või laual olevate esemete sõrmitsemine on märk närvilisusest.

Peopesade vastu reisi hõõrumine

Peopesade vastu reisi hõõrumise korral on tegu rahustava käitumisega. See näitab, et inimene on väga pinges või närviline. Ta tunneb end olukorras ebamugavalt, see põhjustab talle stressi ja ärevust. Antud liigutus on tavaliselt negatiivse iseloomuga sündmuse poolt põhjustatud reaktsioon.

Kerge peakallutus

Kerge peakallutus väljendab avatud ja sõbralikku inimest. Inimesed võtavad sisse sellise asendi tavaliselt, kui nad vestluskaaslast süvenenult kuulavad. Naiste puhul või peakallutuse näol olenevalt kontekstist tegu olla ka flirtiva žestiga tähelepanu püüdmiseks.

Huulte torutamine

Huulte torutamine on märk lahkarvamustest ja pahameelest. Huuli torutav isik ei nõustu öelduga või kaalub alternatiivset vaatepunkti. Seda žesti võib sageli näha kohtus, kui erinevad osapooled kuulavad üksteise kõnesid. Samuti politsei ülekuulamistel, kui kahtlusalustele esitatakse valeinfot. Olenevalt kontekstist võib tegu olla ka seksuaalse žestiga.

Aimekirjanduslike kehakeeleõpikute lugemise tuleb meeles pidada, et need on kirjutatud kindlal ajal ja kindlas kohas. Näiteks ühe mõjukaima autori, Allan Pease'i, õpik on kirjutatud 1980. aastate alguses, Austraalias ja müügimeeste huvisid silmas pidades. Sellise kultuurikonteksti tõttu sisaldab tema õpik ka tähelepanekuid mis vastavad rohkem tolle aja (Austraalia) müügikonsultantide käitumisele ametlikel koosolekutel kui, et nt tänapäeva eestlase käitumisele tema igapäevaelus. Allpool on mõned valitud näited väärtõlgendustest mida enamus aimekirjanduslikke kehakeeleõpikuid sisaldavad.

Käte ja jalgade ristamine

Allan Pease väidab, et käte ja jalgade ristamine pärineb lapsepõlves asjade taha peitumisest ja kujutab endast katset "peita" end ebameeldiva olukorra eest. Pease on kindel, et käte rinnale ristamine väljendab närvilisust ja negatiivset või kaitsvat suhtumist või, alternatiivselt, kaitseb keha külma ilma eest. Samal aastal avaldas USA kunstiajaloolane Henry Maguire uurimuse Bütsantsi kunstist, milles ta leidis, et ikoonimaalil neljakümnest Sebaste märtrist tähendasid rinnale ristatud käed kas seda, et figuurid vaikisid või olid surnuks külmunud. Sõltumatult sellest, kas Pease mugandas selle tõlgenduse Maguire'i tööst või mõtles ise välja, on tema õpik mõjutanud lugematute pahaaimamatute lugejate käitumist ja soovitanud käsi mitte rinnale ristata. Tänapäeva psühholoogid soovitavad käte rinnale ristamist mitte üle tõlgendada, eriti kui toolil puuduvad käetoed, sest selles olukorras tõuseb käte ristamise sagedus käte puhkamise viisina.

Mehrabiani müüt

Mehrabiani müüt on umbes järgnev: "suhtlemise mõju on 7% verbaalne (sõnad), 38% vokaalne (hääle tugevus, toon, rütm jne) ja 55% kehakeel (põhiliselt näoilme)". California Ülikooli psühholoogia emeriitprofessor Albert Mehrabian uuris 1960. aastate lõpul n-ö kanali usaldusväärsuse (channel reliance) põhimõttel meeldivust, mõõtes ühe ja sama reklaamteksti mõju ainult tekstina, ainult häälena ja ainult videopildina. Selliste uurimuste põhjal lõi ta üldistatud võrrandi: "Kogu meeldivus = 7% verbaalne meeldivus + 38% vokaalne meeldivus + 55% näoline meeldivus." Tema viga oli neid tulemusi pidevalt korrata, nii tavalugejale mõeldud kehakeeleõpikus kui ka teadlastele mõeldud tehnilises raamatus, mistõttu sellest sai nö linnamüüt (urban myth). Käesoleva sajandi algul selgitas Mehrabian oma kodulehel, et tema võrrand tuletati psühholoogilistest katsetest mis tegelesid tunnete ja suhtumise (nt meeldivuse-ebameeldivuse) suhtlemisega ja on rakendatav ainult tunnetest ja suhtumisest kõnelemise kontekstis. Enamus eelmise sajandi lõpu aimekirjanduslikke kehakeeleõpikuid sisaldavad "Mehrabiani reeglit" ja esitavad seda tõsiasjana.

Silmad on hinge peegel

See käibeväljend on laialdaselt tuntud ja viitab ülanäo väljenduslikkusele (seejuures silmad ise ei mängi nii olulist rolli kui kulmud ja silmaümbrused). Väljend ise on tõenäoliselt pärinenud Cicerolt, kes kirjutas raamatus "Kohustustest" ("De Officiis"), et "nägu on hinge peegel", sest see on ainus osa kehast mis on võimeline kuvama nii palju väljendusi kui on emotsioone, ja silmad omakorda valitsevad nägu (teisele inimesele näkku vaadates orienteerutakse silmadele). Cicero käsitluses oli see osa antiiksest füsioloogiast, mille järgi silmad, kõrvad ja muud tajumodaalsuset (kokku viis "sõnumikandjat") on "hinge aknad" ja nägu hinge peegel. Sageli seostatakse (eriti USA evangeelses kristluses) seda ütlust järgneva uue testamendi katkendiga: "Silm on ihu lamp [valgus]. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus?" (Matteus 6: 22–23).

Siiras naeratus

Sugugi mitte kõik "kehakeelde" kuuluvad tõlgendused pole anekdootlikud või ilma igasuguse teadusliku aluseta. Kindel osa on ekslik lihtsalt teaduse aeglase edasiarenemise tõttu. Näiteks eristus siira ja teeseldud naeratuse vahel pärineb Prantsuse neuroloogi Duchenne de Boulogne'i tööst, mistõttu siirast naeratust nimetatakse sageli "Duchenne'i naeratuseks". Duchenne tegi elektro-füsioloogiliste katsetuste tulemusel kindlaks, et tõelist õnnetunnet väljendav naeratus ei kasuta ainult suulihaseid, vaid ka silmalihaseid ja loob silmade ümber väikesed kortsud – "naerukurrud" või "varesejalad". Rootsi anatoom Carl-Herman Hjortsjö omakorda õppis tahtlikult kontrollima näolihaseid ja leidis ainult ühe näolihase, mida ei saa tahtlikult kontrollida – ülalautõstur (levator palpebrae superioris), mis on seotud siirast naeratust tekitava silmasõõrlihasega (musculus orbicularis oculi). Alles 2013. aastal tõestasid uurijad, et olulisel vähemusel inimestest on võime kuvada Duchenne'i naeratust tahtlikult. Kuigi Allan Pease on juba "lõpliku" kehakeeleõpiku ("The Definitive Book of Body Language") juba kirjutanud, on mitteverbaalse suhtlemise teaduslik uurimine kaugel lõpetatusest.

• Kõnekeel
• Kirjakeel
• žest
• ebaviisakas žest
• viipekeel