Keemiaravi

Kasutatakse nii monoteraapiat kui ka kombineeritud keemiaravi.

  Pikemalt artiklis Onkoteraapia

 

 

 

Kitsamas mõttes seostatakse keemiaravi vähktõve ja vereloomehaiguste keemilise (medikamentoosse) raviga. Onkoteraapias kasutatavad keemiaravimid kasutavad enamasti ära vähirakkude teatud biokeemilisi iseärasusi, mis võimaldavad kemoteraapial mõjuda vähirakkudele rohkem kui teistele rakkudele. Näiteks:

• DNA-d alküleerivad ained (nt tsisplatiin) vigastavad vähirakkude DNA-d. Kuna vähirakkudele on omased vead DNA parandusmehhanismides, siis ei suuda vähirakud alküleerivatele ainete tekitatud vigastustest sageli taastuda.
• Nukleotiidide analoogid (nt gemtsitabiin) jäljendavad looduslikke DNA ehituskive. Kuna kiirekasvulistel vähirakkudel on vajadus DNA-d pidevalt paljundada, sattuvad nukleotiidide analoogid suure tõenäosusega DNA koosseisu, kus aga käituvad teisiti kui tüüpilised nukleotiidid, takistades DNA edasist paljundamist või vigade parandamist.
• Mikrotuubulitega seostuvad ained (nt taksaanid või vinca alkaloidid) muudavad mikrotuubulite dünaamikat. Kiiresti jagunevate ja liikuvate vähirakkude toimiseks on oluline tsütoskeleti paindlikkus, mis võimaldab muuta raku kuju enne ja pärast jagunemist, naaberkoest lahtilaskmisel (epiteel-mesenhüüm ülemineku käigus, ingl k epithelial-mesenchymal transition ehk EMT) ja taaskinnitumisel (mesenhüüm-epiteel ülemineku käigus, ingl k mesenchymal-epithelial transition ehk MET). Taksaanid (nt paklitakseel) muudavad mikrotuubuleid anomaalselt jäigaks, samas kui vinca alkaloidid (nt vinorelbiin) vastupidi depolümeriseerivad tubuliini, võimaldamata stabiilsete mikrotuubulite teket.
• Antifolaadid (nt metotreksaat) jäljendavad foolhapet või folaati (vitamiin B9). Vähirakkude ainevahetus on normaalsete rakkudega võrreldes oluliselt ümber korraldunud (nt kohastunud väiksema hapniku- ja toitainevarustatusega), millega kaasneb vähirakkude tugevam vajadus folaadi järele – seda kasutatakse mitmete biokeemiliste reaktsioonide lähteainena. Antifolaadid blokeerivad ensüüme, mis muidu muundaksid folaati, ning sel viisil blokeerivad vähirakkude ellujäämiseks oluliste molekulide (nt puriinide) sünteesi.

 

Siiski kaasnevad keemiaraviga sageli mitmed kõrvaltoimed, mis olenevad ka konkreetsest raviskeemist.

Kliinilises meditsiinis kasutatakse keemiaravi kasvajate medikamentoosse raviks teiste teraapialiikide kõrval (sh kiiritusravi, hormoonravi, sihtmärkravi, immuunravi jt). Keemiaravi mõnevõrra vastandub bioloogilisele ravile, kus definitsiooni järgi kasutatakse bioloogilisi (st mitte sünteetilisi) ehk eluslooduse objekti osavõtul toodetud suuremaid molekule – enamasti antikehi. Samas on see liigitus mõnevõrra tinglik, sest ka mõningad kemoteraapias kasutatavate ravimite toimeained on algselt eraldatud looduslikest proovidest, kus nad käituvad alkaloidide (nt vinca alkaloidid) või antibiootikumidena (nt antratsükliinid).

Nagu kõigi onkoteraapiate puhul, võib ka keemiaravimite suhtes vähirakkudes kujuneda resistentsus ehk allumatus ravile. Resistentsus kujuneb mitmete biokeemiliste mehhanismide koosmõjul, mille hulka kuulub näiteks vähirakkudest ravimite kiirenenud väljapumpamine, ravimite lagundamise kiirenemine ning DNA parandusmehhanismide osaline taastumine või muundumine.

Eakate onkoteraapia

Eakate vähiravis on oluline geriaatriline hindamine, et välja selgitada ka kaasnevad haigused. Vältimaks nende süvenemist tuleks eakatel kasutada tsütotoksilise kemoteraapia aineid väiksemates annustes.

Eakatel vähihaigetel võib kemoteraapia mõjutada kognitiivseid funktsioone, tasakaalu, nägemist, kuulmist, põie ja pärasoole funktsioone, meeleolu.

Eakatel vähihaigetel võivad kemoteraapia tüsistused, nagu neutropeenia, aneemia, veritsus, mukosiit, kardiaalne toksilisus, neurotoksilisus, halvendada funktsionaalset sõltumatust.

31. augustil 1909 katsetas nobelist Paul Ehrlich esimesena keemiaravi. Terminit "kemoteraapia" kasutas ta tähistamaks haiguslike seisundite raviks kasutatavaid kemikaale – tema võttis ravimina kasutusele süüfilisevastase preparaadi 606 ehk salvarsaani.

Keemiaravi vähktõve korral (tõenduspõhise meditsiini mõttes) kasutati eeldatavasti 1942. aastal, mil Louis Goodman ja Alfred Gilman kasutasid nitrogen mustard'it mitte-Hodgkini lümfoomi raviks.