Käsipall Olümpiamängudel

aasta suveolümpiamängud">1936. aasta suveolümpiamängude programmi Berliinis, kus võistkond koosnes üheteistkümnest mängijast ja mängiti välisväljakul.

1930. aasta mais Berliinis toimunud ROK-i olümpiakongressil kiideti käsipall esimest korda heaks 1936. aasta olümpiamängude jaoks, tingimusel et turniir saab toimuda mängudele määratud aja jooksul. Turniiril osales kuus riiki, Saksamaa võitis kulla Austria ja Šveitsi ees.

Algselt kavatses kümme riiki saata meeskonnad Berliini, kuid Taani, Holland, Poola ja Rootsi loobusid võistlustest. Eriti pettumust valmistas Skandinaavia riikide puudumine, kus siseruumides kasutatav käsipall oli populaarsem. See jättis tiitli põhimõtteliselt spordiala teisele kodumaale Saksamaale. Berliinis võistlesid ka neli Kesk-Euroopa riiki – Austria, Ungari, Šveits ja Rumeenia – ning ainus mitte-Euroopa võistkond oli Ameerika Ühendriigid ja Rumeenia meeskond koosnes Transilvaania etnilistest sakslastest. Pärast Ungari (22:0) ja USA (29:1) võitmist tekkis Saksamaale lõppfaasis mõnevõrra suurem vastupanu. Viimane mäng olümpiastaadionil mängitud Austria vastu oli suhteliselt tasavägine, kuid sakslased kerkisid siiski võidukalt olümpiavõitjateks: 10:6.

Katse käsipall püsivalt olümpiaprogrammi lülitada ebaõnnestus aprillis 1949. aastal Roomas toimunud ROKi 44. istungil. Sellele oli kindlasti kaasa aidanud asjaolule, et neli riiki loobusid 1936. aastal (Taani, Hollandi, Poola ja Rootsi) ning sisekäsipall sai järjest populaarsemaks. Helsingis 1952. aasta suveolümpiamängude raames toimus 30. juulil Rootsi ja Taani vahel näidismäng, mille Rootsi võitis 19:11. Sellega lõppes väljakute käsipallile olümpiamängudel.

Kakskümmend aastat hiljem oli käsipall taas olümpiaala, seekord sisekäsipall. Oktoobris 1965. aastal oma 64. istungjärgul Madridis muutis ROK käsipalli taas olümpiaalaks. Lääne-Saksamaa riikliku olümpiakomitee president Willi Daume oli ROK-i jaoks korraldanud Hispaania ja Lääne-Saksamaa vahel demonstratsioonmängu.

1972. aastal Münchenis ROK-i 73. istungjärgul lülitati naiste turniir järgmiste 1976. aasta mängude kavasse Montréalis. Pärast seda on mõlemad turniirid olnud suveolümpiamängude lahutamatu osa.

1936. aastal ühtegi finaali ei mängitud, toimus nelja meeskonnaga finaalgrupp, kus kõik meeskonnad mängisid üksteise vastu korra. Selle põhjal selgusid medalivõitjad.

Aasta	Korraldaja		Kuldmedali mäng				Pronksmedali mäng				Võistkondi
			Kuld	Tulemus	Hõbe		Pronks	Tulemus	4. koht
1936	Berliin		Saksamaa		Austria		Šveits		Ungari		6
1972	München		Jugoslaavia	21–16	Tšehhoslovakkia		Rumeenia	19–16	Saksa DV		16
1976	Montréal		NSVL	19–15	Rumeenia		Poola	21–18	Saksa FV		11
1980	Moskva		Saksa DV	23–22 lisaaeg	NSVL		Rumeenia	20–18	Ungari		12
1984	Los Angeles		Jugoslaavia	18–17	Saksa FV		Rumeenia	23–19	Taani		12
1988	Seoul		NSVL	32–25	Lõuna-Korea		Jugoslaavia	27–23	Ungari		12
1992	Barcelona		SRÜ	22–20	Rootsi		Prantsusmaa	24–20	Island		12
1996	Atlanta		Horvaatia	27–26	Rootsi		Hispaania	27–25	Prantsusmaa		12
2000	Sydney		Venemaa	28–26	Rootsi		Hispaania	26–22	Jugoslaavia		12
2004	Ateena		Horvaatia	26–24	Saksamaa		Venemaa	28–26	Ungari		12
2008	Peking		Prantsusmaa	28–23	Island		Hispaania	35–29	Horvaatia		12
2012	London		Prantsusmaa	22–21	Rootsi		Horvaatia	33–26	Ungari		12
2016	Rio		Taani	28–26	Prantsusmaa		Saksamaa	31–25	Poola		12
2020	Tokyo										12

Aastatel 1976, 1980 ja 1984 mängisid kõik võistkonnad ühes alagrupis ja medalivõitjad selgusid peale alagrupi mänge. 1988. aastal mängiti kahes alagrupis, millest kaks paremat pääsesid finaalgruppi. Seal mängisid kõik omavahel läbi ja selgusid medalivõitjad.

Aasta	Korraldaja		Kuldmedali mäng				Pronksmedali mäng				Võistkondi
			Kuld	Tulemus	Hõbe		BPronks	Tulemus	4. koht
1976	Montréal		NSVL		Saksa DV		Ungari		Rumeenia		6
1980	Moskva		NSVL		Jugoslaavia		Saksa DV		Ungari		6
1984	Los Angeles		Jugoslaavia		Lõuna-Korea		Hiina		Saksa FV		6
1988	Seoul		Lõuna-Korea		Norra		NSVL		Jugoslaavia		8
1992	Barcelona		Lõuna-Korea	28–21	Norra		SRÜ	24–20	Saksamaa		8
1996	Atlanta		Taani	37–33 lisaaeg	Lõuna-Korea		Ungari	20–18	Norra		8
2000	Sydney		Taani	31–27	Ungari		Norra	22–21	Lõuna-Korea		10
2004	Ateena		Taani	34–34 lisaaeg+penaltid: 4–2	Lõuna-Korea		Ukraina	21–18	Prantsusmaa		10
2008	Peking		Norra	34–27	Venemaa		Lõuna-Korea	33–28	Ungari		12
2012	London		Norra	26–23	Montenegro		Hispaania	31–29	Lõuna-Korea		12
2016	Rio		Venemaa	22–19	Prantsusmaa		Norra	36–26	Holland		12
2020	Tokyo										12