Kääbas

See artikkel on arheoloogia mõistest; murdekeeles võib kääbas tähendada kodukäijat.

Kääbas on reeglina ümmargune (ümarkääbas) või piklik ja võib sisaldada puit- või kivikonstruktsioone. Kääpas võib olla laiba- või urnmatuseid, võib olla ka hauapanuseid.

Kääpaid hakati Euroopas rajama hilisneoliitikumis, eriti levisid need pronksi- ja rauaajal. Ida- ja Kagu-Eestis levisid alates keskmisest rauaajast pikk-kääpad. Nende kõrgus on kuni 1 meeter, kuid pikkus ulatub mõnikümnest kuni sadakonna meetrini. Kirde-Eestist leitud kääpad, mille läbimõõt on 3–6 m ja kõrgus alla meetri, dateeritakse 11. ja 12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni ja neid seostatakse vadjalaste sisserändega. Kääbastesse matmine kadus 15. sajandil.

• 
  Kääbas Rahumäe külas
• 
  Sutte kääpad
• 
  Jõuga kääbaskalmistu
• 
  Loosi ja Puutli küla kääpad

• Kurgaan