1958–1968 Iraagi Vabariik

See artikkel räägib Iraagi riigist aastatel 1958–1968; teiste tähenduste kohta vaata lehekülge Iraagi Vabariik (täpsustus)

Vabariik rajati, kui 14. juuli revolutsiooniga kukutati hašemiidide monarhia. Revolutsiooniga kaotati ka Araabia Föderatsioon. Esimene vabariik lõppes 1968. aastal baa'thistide võimuletulekuga.

Iraagi Vabariik الجمهورية العراقية al-Jumhūrīyah al-'Irāqīyah 1958–1968
Lipp (1959–1963) Vapp (1959–1965)
Valitsusvorm	sõjaväehuntaga üheparteiriik
President	Muhammad Najib ar-Ruba'i (1958–1963) Abdul Salam Arif (1963–1966) Abdul Rahman Arif (1966–1968)
Peaminister	Abd al-Karim Qasim (esimene, 1958–1963) Tahir Yahya (1967–1968)
Pealinn	Bagdad
Religioon	islam kristlus zoroastrism jezdanism
Peamised keeled	araabia kurdi
Rahaühik	Iraagi dinaar
Hümn	"Mawtini" (1958–1965) ("Minu maa") "Walla Zaman Ya Selahy" (1965–1968) ("Pole ammu kohtunud, oo mu relv!")
Eelnev Järgnev Araabia Föderatsioon Iraagi Kuningriik Ba'athistlik Iraak

Iraagi Vabariik võttis kontrolli endise Iraagi Kuningriigi alade üle ning Jordaania sai uuesti iseseisvaks entiteediks.

Territoriaalsed sihid

Qasimi režiimi loosungiski olid riigi piirid ära märgitud: "Zākhūst põhjas kuni Kuveidini lõunas" (Zakhu linn asub ja asus Iraagi ja Türgi piiril). Qasimi valitsus toetas kurdide omariiklust sõnadega "Iraani poolt annekteeritud kurdide alade tagasisaamine" viidates soovile ühendada Iraani Kurdistan Iraagi Kurdistaniga. Lisaks nõuti Khūzestāni ja Kuveiti, millest viimane oli 1961. aastani Suurbritannia võimu all.

Abd al-Karim Qasim propageeris mõõdukat Iraagi rahvuslust, millega tunnustati mh ka araablasi, kurde, assüürlasi ja jeziide Iraagi riigi võrdsete partneritena. Kurdi keel ei olnud Iraagis küll ametlikult kasutusel, kuid kasutati kurdi versiooni araabia tähestikust ning kurdi keelt kasutati kõikides haridusasutustes. Qassim rõhutas eelkõige iraaklaste araabia-kurdi päritolu ning oli öelnud: "Iraak ei ole selgelt mitte ainult araablaste maa, vaid araablaste ja kurdide maa... Araablaste tunnustus kurdi rahvuslusele näitab selgelt, et me oleme eelkõige iraaklased ning alles pärast seda araablased ja kurdid." Valitsus toetas ka Iraani Kurdistani liitmist Iraagiga. Valitsuse kurdimeelse poliitika osadeks olid ka avalik lubadus "kurdide rahvuslikele õigustele ühtses Iraagis" ning püüdlused mõjutada Iraani kurde Iraagiga liitumist pooldama. Qassimi kurdimeelne poliitika oli kogu Lähis-Ida kurdi populatsiooni seas ülimalt populaarne ning teda kutsuti "araablaste ja kurdide juhiks".

Qassimile avaldas korduvalt avalikult toetust ka kurdide liider Mustafa Barzani, kelle kuningriigi aegne valitsus oli Iraagist välja saatnud ning kellel nüüd lubati riiki naasta. Ta tänas Qassimi kurdide põgenike Iraaki lubamise eest ning õnnitles teda monarhia kukutamise pärast.

Qasimi režiimi ajal oli Iraagi valitsusel üheksa majanduslikku põhimõtet: kogu majanduse korraldamine plaanide alusel, monopolide kaotamine ning keskklassi tugevdamine, majanduse imperialismist vabastamine, maaomandi süsteemi kaotamine, kaubandus kõikide riikidega, tihedamad kaubandussuhted araabia maadega, avaliku sektori laiendamine, erasektori tegevuse soodustamine ning üheksandaks suurema majanduskasvu tekitamine.

Vabariikliku revolutsiooni eellugu

Poliitilised probleemid

1941. aastal toimus Iraagis riigipööre, kui neli Iraagi kindralit kukutasid Saksa luure ja sõjaväe abiga asevalitseja 'Abd al-Ilahi ning peaminister Nuri al-Said ja tegid uueks peaministriks Rashid Ali al-Gaylani. Selle tõttu taasokupeerisid Iraagi britid, kes kukutasid Ali ning tõid al-Ilahi ja al-Saidi võimule tagasi. 1947. aastal hakkasid Iraak ja Suurbritannia pidama brittide riigist lahkumise kõnelusi. Jaanuaris 1948 sõlmiti Portsmouthis leping, millega loodi Briti-Iraagi ühine kaitsenõukogu, mis vastutas Iraagi sõjaväe ja välisasjade eest.

Piirkondlikud vastasseisud

14. juuli revolutsioonis oli tähtis roll piirkondlikutel vastasseisudel. Panarabistlikud ja araabia rahvuslikud vaated levisid üle kogu Lähis-Ida ning nende eestkõnelejaks oli Egiptuse riigipea Gamal Abdel Nasser. Teise maailmasõja ajal ning pärast seda oli Iraagi Kuningriik koduks paljudele häälekatele araabia rahvuslastele. Rahvuslaste arvates oli Iraagi monarhia liialt briti- ja läänemeelne. Hašemiididevastane meelestatus tekkis eriti politiseeritud haridussüsteemist ning kasvavast haritud keskklassist. Peaminister al-Said väljendas isegi huvi Viljaka poolkuu araabia riikide ühenduse loomise suhtes ning rajas koos Jordaaniaga Araabia Föderatsiooni. Nasseri panaraabia riigi vastu tal nii suurt huvi ei olnud. 1944. aastal liitus Iraak al-Saidi juhtimisel Araabia Liigaga, mida nähti heaks koostöövõimaluseks ning potentsiaalseks sillaks suurema araabia riigi poole. Liiga harta väärtustas iga riigi autonoomiat ning mainis panarabismi vaid retooriliselt.

Majandusraskused

Pärast teist maailmasõda oli Iraagi majandus varemetes, inflatsioon kasvas ning elatustase langes. Peaminister ja asevalitseja olid omavahel majandusküsimustes alatihti tülis. Omavaheliste konfliktide tõttu ei suudetud teha koostööd ega Iraagile töötavat majanduspoliitikat välja mõelda.

Ühiskondlikud rahutused

Iraagi kõrgklass oli hakanud Nasseri panarabismiga flirtima. Panarabiste oli ka sõjaväe kõrgemates ešelonides. Al-Saidi poliitika oli Iraagi sõjaväe ohvitseride seas ebapopulaarne ning tekkima hakkasid erinevad opositsioonigrupid, mis said eeskuju 1952. aastal Egiptuse monarhia kukutanud Vabade Ohvitseride Liikumiselt.

14. juuli revolutsioon

  Pikemalt artiklis 14. juuli revolutsioon

14. juulil 1958 kukutasid end Vabadeks Ohvitserideks kutsunud sõjaväelased, keda juhtis kindral Abd al-Karim Qasim, Iraagi monarhia. Grupeeringu enamik oli panarabistid, kuid juht Abd al-Karim Qasim oli iraagi rahvuslane, see erisus hakkas hiljem liikumisesiseseid suhteid mõjutama. Riigipöörde käigus hukati kuningas Faysal II, asevalitseja ja kroonprints Abd al-Ilah ning peaminister Nuri al-Said.

Reformid

Revolutsiooniga said riigi juhtideks Muhammad Najib ar-Ruba'i ja Abd al-Karim Qasim. Qasimi režiim tõi riigi ühiskonda mitmeid muudatusi.

Mosuli ülestõus

  Pikemalt artiklis 1959. aasta Mosuli ülestõus

Paljudele araabia rahvuslastest sõjaväelastele oli Qasimi režiim vastukarva ning 1959. aastal üritati Mosulist alanud ülestõusuga riigis Ühinenud Araabia Vabariigi toel võim haarata. Kuigi ülestõusu toetasid ka kohalikud araablaste kogukonnad, surusid režiimile ustavaks jäänud sõjaväe osad kommunistliku partei ja kurdide toel selle paari päeva jooksul maha. Pärast ülestõusu mahasurumist oli Mosul mitu päeva vägivaldses kaoses, milles tuhanded hukkusid.

Qasimi liit kommunistidega ning kommunistliku partei kasvav populaarsus olid pinnuks silmas Iraagi Baa'thistlikule Parteile. Baa'thistid otsustasid, et ainus võimalus kommunistide peatamiseks on Qasimi kukutamine.

Ramadani revolutsioon

  Pikemalt artiklis ramadani revolutsioon

8. veebruaril 1963 kukutati Qasim. Riigipööret juhtisid Baa'thi Partei ja araabia rahvuslastest sõjaväelased. Võimupöörde korraldajad heitsid Qasimile ette nii iraagi rahvusluse eelistamist araabia rahvusluse ees kui ka liigset sõbrutsemist kommunistidega. Qasim oli ka mitmete ohvitseridega kehvasti läbi saanud.

Ar-Rashidi mäss

  Pikemalt artiklis ar-Rashidi mäss

Iraagi Kommunistlik Partei oli ramadani revolutsiooni käigus kõvasti kannatada saanud, lisaks olid pärast revolutsiooni toimunud antikommunistlikud puhastustööd. Siiski oli parteil riigis alles mitmeid tugipunkte, millest suurim ja relvastatuim osa asus Bagdadis. Kommunistliku ülestõusu plaan lasti käiku 3. juulil 1963. Umbes 2000 parteilast ja mässulist sõjaväelast pidi enda kontrolli alla saama Bagdadi ar-Rashidi sõjaväebaasi ning sealt vabastama ligi 1000 Qasimi toetajat ja kommunisti, kes pidid veenma suuremat osa Iraagi relvajõududest uuele režiimile vastu hakkama. Ar-Rashidi valvurid osutasid võimupöörajatele ootamatult tugevat vastupanu ning vangistatud dissidente vabastada ei õnnestunud. Baasi piirasid sisse Baa'thi Partei omakaitseväelased ning riigipööre luhtus.

Nasseristide riigipööre

  Pikemalt artiklis 1963. aasta novembri Iraagi riigipööre

Uued poliitilised lõhed tekkisid nii Baa'thi Partei sees nasseristide ja Nasseri vastaste vahel kui araabia rahvuslaste parema ja vasaku tiiva vahel. Novembris 1963 kukutasid valitsuse ja sõjaväe nasseristid baa'thistide valitsuse. Kehtestati üheparteirežiim, kõik erakonnad peale Araabia Sotsialistliku Liidu keelustati.

Pärast riigipööret moodustas president Abdul Salam Arif peamiselt tehnokraatidest ja nasseristidest sõjaväelastest uue valitsuse. Kõik pangad ning üle 30 suurettevõtte riigistati. Arifi poliitika oli tugevdada suhteid Egiptusega ning 20. detsembril avalikustati plaanid riikide vahelise liidu loomiseks. Hoolimata sellest astusid juulil 1965 Iraagi nasseristidest ministrid tagasi.

Teine ba'athistide riigipööre

  Pikemalt artiklis 17. juuli revolutsioon

Samal Arif hukkus 13. aprillil 1966 lennuõnnetuses ning võimule tuli tema noorem vend Abdul Rahman Arif. Rahman Arif oli vaadetelt mõõdukas, tema valitsust hakkas juhtima Abd al-Rahman al-Bazzaz ning riigi poliitika hakkas tsentristlikumaks muutuma. Riigistamised peatati ning parandati suhteid Ameerika Ühendriikidega. Valitsuse poliitika oli vastumeelt radikaalsetele araabia rahvuslastele, kes nägid selles revolutsiooni ideede mahajätmist.

17. juulil 1968 kukutasid Baa'thi Partei ja sõjavägi Rahman Arifi, kes läks Türki maapakku. Ba'athistide juht Ahmed Hassan al-Bakr kuulutati uueks presidendiks, ta keelas Araabia Sotsialistliku Liidu ning kehtestas Araabia Sotsialistliku Ba'athi Partei üheparteirežiimi. Sellega lõppes esimene vabariik ning algas ba'athistliku Iraagi ajastu.

•  
  Lipp (1958–1959)
•  
  Lipp (1959–1963)
•  
  Lipp (1963–1968)

•  
  Vapp(1959–1965)
•  
  Vapp (1965–1968)