1952. Aasta Egiptuse Revolutsioon

aasta Egiptuse revolutsioon (ka 23. juuli revolutsioon, araabia keeles ثورة 23 يوليو 1952‎) oli märkimisväärsete poliitiliste, majanduslike ja ühiskondlike muutuste aeg Egiptuses, mis algas 23. juulil 1952, kui Vabade Ohvitseride Liikumine (VOL) kukutas kuningas Fārūq I-se. Vabade Ohvitseride Liikumist juhtisid Muḩammad Najīb ja Jamāl ‘Abd an-Nāşir. Revolutsioon juhatas pani alguse revolutsioonide lainele araabia maades ja Aafrikas, kiirendas dekoloniseerimise protsessi ning külma sõja Kolmanda Maailma väljaarenemist.

1952. aasta Egiptuse revolutsioon
Osa Aafrika ja Aasia dekolonisatsioonist
Revolutsiooni juhid Muḩammad Najīb ja Jamāl ‘Abd an-Nāşir
Toimumisaeg	23. juuli 1953
Toimumiskoht	Egiptus
Tulemus	Revolutsioon õnnestub Muhammad Ali dünastia kukutatakse Rajatakse Egiptuse Vabariik Lõppeb Suurbritannia mõjuvõim Egiptuses Sudaan iseseisvub Algab Nasseri ajastu Revolutsioonilaine araabia maades Algab Araabia külm sõda
Osalised
Egiptuse Kuningriik Toetus:  Suurbritannia Vabade Ohvitseride Liikumine Toetus:  Ameerika Ühendriigid  Nõukogude Liit
Väejuhid või liidrid
Farouk Ahmed Naguib el-Hilaly Mohammed Naguib Gamal Abdel Nasser Anwar Sadat Khaled Mohieddin Abdel Latif Boghdadi Abdel Hakim Amer Gamal Salem Salah Salem Zakaria Mohieddin Hussein el-Shafei Hassan Ibrahim Kamal el-Din Hussein Abdel Moneim Amin

Kuigi VOL oli algselt organiseerunud vastumeelsusest kuningas Faroukile, olid liikumisel laiemad poliitilised eesmärgid. Revolutsiooni esimese kolme aasta jooksul tegutsesid vabad ohvitserid Egiptuses ja Sudaanis konstitutsioonilise monarhia ja aristokraatia kaotamise, vabariigi loomise, Briti okupatsiooni lõpetamise ning Sudaani iseseisvumise nimel (Sudaan oli Egiptuse ja Suurbritannia kondomiinium). Revolutsioonivalitsust iseloomustas küllalt radikaalne rahvuslus ja antiimperialism, mis väljendus eriti araabia rahvusluses ja mitteühinemispoliitikas.

Revolutsioonile vastandusid Lääne koloniaaljõud, eriti Ühendkuningriik, mis oli aastast 1882 Egiptust okupeerinud, ning Prantsusmaa. Mõlemad Euroopa suurriigid olid mures enda Aafrika ja araabia kolooniates pead tõstvate rahvuslike liikumiste pärast. Lisaks oli väljakutseks konflikt Iisraeliga, VLO suurendas Egiptuse niigi kaalukat toetust palestiinlastele. Egiptuse mured kulmineerusid revolutsiooni viiendal aastal, kui aastal 1956 tungisid Egiptusse Suessi kriisi (Egiptuses kolmepoolne agressioon) käigus Ühendkuningriik, Prantsusmaa ja Iisrael. Kuigi sõjaliselt kanti ränki kaotusi, nägid egiptlased seda enda poliitilise võiduna, kuna rahvuslikuks häbimärgiks saanud Suessi kanal oli lõpuks uuesti Egiptuse käes. Suessi kriisiga saavutatu valas õli tulle ka muudele rahvuslikele revolutsioonidele Aafrikas ja araabia maades.

Revolutsiooni esimese 15 aastaga algatati suuremahulised põllumajandusreformid ja industriaalprogrammid, mis viisid enneolematu taristuehituse ja linnastumiseni. 1960. aastateks oli Egiptuse poliitiline suund araabia sotsialism ning plaanimajandus. Opositsioon suruti maha ning kehtestati üheparteisüsteem, ettekäändeks toodi hirm Lääne-toetusel toimuva kontrarevolutsiooni ees, usuäärmuslus, potentsiaalne kommunistlik infiltreerumine ja konflikt Iisraeliga. Poliitpiirangud jäid jõusse kuni president Anwar as-Sādāt ametiajani alates 1970. aastast. Anwar Sadat pööras palju revolutsiooniga tehtut tagasi.

Revolutsiooni algne edu andis inspiratsiooni mitmetele teistele Aafrika ja araabia koloniaalvõimuvastastele liikumistele, nt Prantsuse Alžeeriale. Kogu maailmajaos kukutati nendel aastatel läänemeelseid monarhe ja valitsusi.

Egiptuse revolutsiooni aastapäeva tähistatakse iga aasta 23. juulil.

• Projekt FF
• Nasserism
• 1919. aasta Egiptuse revolutsioon
• 2011. aasta Egiptuse revolutsioon
• 2013. aasta juuni Egiptuse meeleavaldused
• Kaasaegse Egiptuse ajalugu
• Kaasaegsete Lähis-Ida konfliktide loend
• Peastaabi ülem (Egiptus)