Hübris

Mõiste arrogantsus pärineb ladina sõnast adrogare, mis tähendab "tunnet, et inimesel on õigus nõuda teistelt inimestelt teatud hoiakuid ja käitumist". Arrogeerida tähendab "nõuet või enda valdusse võtmist ilma omamata selleks õigust, esitada alusetuid väiteid omamise kohta", või "nõudma või anastama ilma õiguseta või siis omistama ilma põhjuseta". Mõistet pretensioon seostatakse samuti mõistega hübris, kuid ta ei ole selle sünonüüm. 

Uuringute kohaselt on hübris, ülbus, ja pretensioonikus seotud teatava võiduvajadusega (isegi kui see ei tähenda alati võitu), selle asemel, et pühenduda mingi kokkuleppe saavutamisele. Hübrist tajutakse tavaliselt pigem üksikisiku kui grupi tunnusena, kuigi ka grupile, kuhu kurjategija kuulub, võivad koos õigusvastaste tegudega kaasneda selle tagajärjed. Hübris viitab sageli kontakti kaotusele reaalsusega ning enda kompetentsi, saavutuste või võimete ülehindamisele. Nimisõnale hübris vastav omadussõna vorm on hübristlik.

Mõiste hübris pärineb Vanakreeka keelest, kus sellel oli sõltuvalt kontekstist mitu erinevat tähendust. Juriidilises kasutuses tähendas see kallaletungi või seksuaalkuritegusid ja avaliku vara vargust, religioosses mõttes aga jumalavastast üleastumist.

Üldine kasutamine

Vanakreeka keeles viitas hübris "nördimusele": tegevused, mis rikkusid loomulikku korda või häbistasid ja alandasid ohvrit, mõnikord vägivallatseja rõõmuks või rahulduseks. Mõnes kontekstis oli sellel terminil seksuaalne varjund. Häbi kandus sageli üle ka kurjategijale.

Õiguslik kasutamine

Õiguslikus mõttes hõlmasid hubristlikud seaduserikkumised seda, mida tänapäeval võib nimetada kallaletungiks, seksuaalkuriteoks või avaliku või püha vara varguseks. Vana Kreeka silmapaistva riigimehe ja kõnemehe Demosthenese kõnedest on teada kaks tuntud juhtumit. Need kaks näidet leidsid aset siis, kui Midias lõi teatris Demosthenesele rusikaga näkku (Midiase vastu ) ja teiseks siis, kui (Cononi vastu) kostja väidetavalt ründas meest ja röökis oma ohvri peale. Veel üks näide hübrisest ilmub raamatus Aischines Timarchuse vastu, kus Timarchust süüdistatakse hübrise seaduse rikkumises prostitutsiooni ja anaalvahekorra pärast. Aischines esitas selle põhjal hagi Timarchose vastu, et keelata tal poliitilise ametikoha õigused ja tema hagi rahuldati.

Vanas Ateenas käsitleti hübrist kui vägivalla kasutamist ohvri häbistamise eesmärgil (selles mõttes võib hübrise all mõelda ka vägistamist). Aristoteles määratles hübrist kui ohvri häbistamist, mitte sellepärast, mis juhtus toimepanijaga või mis võis juhtuda toimepanijaga, vaid ainult selle toimepanija enda rahulduse pärast:

tekitada ohvrile häbi, mitte selleks, et sinuga midagi juhtuks, ega sellepärast, et sinuga on midagi juhtunud, vaid ainult sinu enda rõõmuks. Hübris ei ole varasemate solvangute hüvitamine; see on kättemaks. Mis puudutab naudingut hübrisest, siis selle põhjus on järgmine: naiivsed mehed arvavad, et teisi halvasti koheldes muudavad nad enda üleoleku veelgi suuremaks.

Selle määratluse jaoks on üliolulised Vana-Kreeka mõisted au (τιμή) ja häbi (αἰδώς). Au mõiste ei hõlmanud mitte ainult au saaja ülendamist, vaid ka häbistatu alandamist läbi hübrise. See au kontseptsioon sarnaneb nullsummamänguga. Rush Rehm lihtsustab seda hübrise määratlust tänapäevase "julmuse, põlguse ja liigse vägivalla" mõistega.

Kaasaegses kasutuses mõistetakse hübrise all ülemäärast eneseuhkust, millega kaasneb veel ka ülbus ja arrogants. Hübrist on sageli  seostatud alandlikkuse puudumisega. Mõnikord kaasneb hübris ka lihtsalt inimese teadmatusega. Süüdistus hübrises eeldab sageli seda, et tulemas on kannatus või karistus, sarnaselt Vanakreeka mütoloogias vahel esineva hübrise ja nemesise koosnemisega. Arvatakse, et vanasõna "uhkus kaob enne hävingut, kõrk vaim enne langemist" (piibli Õpetussõnade raamatust, 16:18) võtab kokku nüüdisaegse arusaama hübrisest. Hübrist on nimetatud ka "uhkuseks, mis pimestab", kuna see paneb hübrise toimepanija sageli käituma sedavõrd rumalal viisil, mis ei allu tervele mõistusele. Teisisõnu võib tänapäevast määratlust pidada ka "uhkuseks, millele on vahetult järgnemas langus".

 

Näiteid hübirisest esineb sageli kirjanduses, arhetüüpselt Kreeka tragöödiates ja väidetavalt kõige tuntumalt John Miltoni teoses " Kadunud paradiis ", kus Lucifer üritab sundida teisi ingleid teda kummardama, pärast mida Jumal ja süütud inglid heidavad to põrgusse, kus ta kuulutab: "Parem valitseda põrgus kui teenida taevas." Victor Mary Shelley Frankensteinis ilmutab hübrist püüdes saada suureks teadlaseks; ta loob elu tehnoloogiliste vahenditega, kuid hakkab lõpuks oma projekti kahetsema. Marlowe'i näidend "Doktor Faustus" kujutab samanimelist tegelast õpetlasena, kelle ülbus ja uhkus sunnivad teda sõlmima lepingu kuradiga ning säilitama oma upsakuse kuni surma ja hukatuseni, hoolimata asjaolust, et tal oleks lihtne olnud meelt parandada, kui ta oleks otsustanud seda teha.

Kindral George Armstrong Custer tõi 1876. aasta Little Big Horni lahinguga kulmineeruvate otsuste puhul ajaloolise näite hübrisest; kui ta hüüatas apokrüüfselt: "Kust kõik need neetud indiaanlased siia tulid?"

Larry Walli sõnul on "programmeerija kolm suurt voorust: laiskus, kannatamatus ja hübris ".

Mõistet hübris on hakatud kasutama ka Vladimir Putini viimase aja tegevuste iseloomustamiseks.

Arrogantsus

Oxfordi inglise sõnaraamat defineerib "arrogantsust" kui "kõrget või ülehinnatud arvamust oma võimete, tähtsuse jms kohta, mis tekitab liigset enesekindlust või tunnet või suhtumist, et ollakse teistest parem [. . . ]." Adrian Davies peab arrogantsi üldisemaks ja vähem karmimaks kui hübrist.

Vana-Kreekas

Kreekakeelne sõna patu kohta hamartia (ἁμαρτία) tähendas algselt vanas dialektis "viga" ja seetõttu kasutasid luuletajad nagu Hesiodos ja Aischylos sõna "hübris" jumalatevastaste üleastumiste kirjeldamiseks. Levinud viis hübrise toimepanemiseks oli see, kui surelik väitis, et ta on teatud oskuste või omaduste poolest jumalast parem. Sellised väited jäid harva karistamata ja nii muutus noor andekas kuduja Arachne ämblikuks, kui ta ütles, et tema oskused ületasid jumalanna Athena omasid. Täiendavate näidete hulka kuuluvad Icarus, Phaethon, Salmoneus, Niobe, Cassiopeia, Tantalus ja Tereus .

Sellised näited ei piirdunud mitte ainult müütidega vaid arvatavasti ka teatud ajaloolised tegelased said oma karistuse hübrise tõttu läbi oma arrogantsi. Üks selline tegelane oli kuningas Xerxes, nagu teda kujutatakse Aischylose näidendis "Pärslased " kes ehitas pontoonsilla üle Hellespontose et selle abil vallutada Kreeka, kuid kes sai alandava kaotuse osaliseks.

Kõigile nendele näidetele on omane piiride rikkumine, kuna kreeklased uskusid, et Moirad (Μοῖραι) olid määranud igal olendi vabadusele kindlad piirid, mida isegi jumalad ei tohtinud ületada.

Kristluses

Vanas Testamendis tähendab "hübris ohjeldamatut uhkust, ülemeelsust või arrogantsi, mille tagajärjeks on sageli saatuslik kättemaks või vihavaen ". Õpetussõnad 16:18 ütleb: "Uhkus tuleb enne hukatust, üleolev vaim enne langemist."

Sõna hübris, nagu seda kasutatakse Uues Testamendis, on paralleelne heebrea sõnaga pasha, mis tähendab "üleastumist". See esitab uhkust, mis "paneb inimese Jumalat trotsima", mõnikord sel määral, et inimene peab ennast Jumalaga võrdseks. Erinevlt sellest oli tavaline vaste sõnale "patt" hamartia, mis viitab eksimusele ja mis peegeldab inimese seisundi keerukust. Selle tagajärjeks on pigem süü kui otsene karistus (nagu hübrise puhul). 

C. S. Lewis kirjutas ajakirjas Mere Christianity, et uhkus on "jumalavastane" seisund, olukord, kus ego ja mina on Jumalaga otseselt vastandatud. "Ebapuhtus, viha, ahnus, joobumus ja kõik see on sellega võrreldes pelgalt nõmedad; alles uhkuse kaudu sai kuradist kurat; uhkus viib kõikide teiste pahedeni; see on täielik jumalavastane meeleseisund."