Eostaimed

Eostaimede hulka kuuluvad vetikad ning sammal- ja sõnajalgtaimed. Sellised taimed on näiteks osjad (Equisetum), kollad (Lycopodium), sõnajalad (Pteridophyta). Varasemaid eostaime kivistisi on leitud siluriaegsetest kivimitest, mis on umbes 430 miljonit aastat vanad.

Eostaimi leidub nii troopilises kliimas kui ka külmemates metsades. Kasvamiseks vajavad niiskemat pinnast ning varjulisemat keskkonda.

Esimesena kirjeldas eostaimi 1859. aastal Kanada geoloog John William Dawson.

Eostaimedel on olemas rohelised, fotosünteesivad lehed, vars ning juur. Varre keskel asub säsi, arenenud tugikude, ksüleem ning floeem. Ksüleemis on välja arenenud juhtkude.

Taimedel on võimalik, et esineb ka varre lateraalne teiskasv ehk meristeem. Ehituselt paikneb see telg elundites ehk pinnaga paralleelse kihina. Soodustab varte kasvu laiusesse.

Eostaimedel puuduvad õied ning viljad.

Paljunevad eoste abil. Eoses on arenenud pisike eelleht, kus moodustuvad suguorganid.

Kollad on aeglane liik: eosed idanevad 3–8 aasta pärast ning eostes olev eelleht saab suguküpseks 6–15 aasta möödudes.

Viljastamiseks on vaja vett ja sellepärast enamik soosib niisket keskkonda. Tänapäevased seemneteta trahheofüüdid hõlmavad lükofüüte ja monilofüüte.

Koosneb kahest erinevast etapist – sporofüüt ning gametofüüt. Sporofüüt on eostaimedel lühiajaline, didploidne faas ning selle jooksul moodustub eoskupar. Gametofüüt on pikaajaline, haploidne faas ning moodustab sugurakke.

Seemneteta soontaimedes, näiteks sõnajalad, paljunevad taimed seemnete asemel haploidsete, üherakuliste eoste abil. Eosed on väga kerged (erinevalt paljudest seemnetest), mis võimaldab neil hõlpsalt tuule käes laiali hajuda ja taimedel uutesse elupaikadesse levida. Kuigi eostaimed on arenenud levima igat tüüpi elupaikadesse, sõltuvad nad väetamise ajal ikkagi veest, kuna munarakku jõudmiseks peavad seemnerakud ujuma niiskuskihil. See paljunemisjärk selgitab, miks sõnajalgu ja nende sugulasi on rohkem niiskes keskkonnas, sealhulgas soodes ja vihmametsades. Seemneteta soontaimede elutsükkel on põlvkondade vaheldumine, kus diploidne sporofüüt vaheldub haploidse gametofüüdi faasiga. Diploidne sporofüüt on elutsükli domineeriv faas, gametofüüt aga silmapaistmatu, kuid siiski iseseisev organism.

19. sajandi lõpus täheldasid teadlased, et samblikud ja samblad muutuvad linna- ja äärelinnapiirkondades üha haruldasemaks. Kuna sammaltaimedel ei ole vee ja toitainete imendumise juurestikku ega küünenaha kihti, mis kaitseb neid kuivamise eest, tungivad vihmavees olevad saasteained hõlpsasti nende kudedesse; nad imavad niiskust ja toitaineid kogu oma avatud pindade kaudu. Seetõttu tungivad vihmavees lahustunud saasteained hõlpsasti taime kudedesse ja avaldavad samblatele suuremat mõju kui teistele taimedele. Sammalde kadumist võib pidada keskkonna saastatuse taseme bioindikaatoriks.

Sõnajalad aitavad keskkonnale kaasa, soodustades kivimi murenemist, kiirendades pinnase tekkimist ja pidurdades erosiooni, levitades risoomid mullas. Perekonna Azolla vesikardjad sisaldavad lämmastikku siduvaid sinivetikaid ja taastavad selle olulise toitaine vee-elupaikades.

Eostaimed mängivad ökosüsteemide tasakaalus olulist rolli. Nad on teed rajavad liigid, kes koloniseerivad paljast või laastatud keskkonda ja võimaldavad järjestikku tekkida. Need aitavad kaasa mulla rikastamisele ning pakuvad loomadele varjupaika ja toitaineid vaenulikus keskkonnas. Samblaid ja sõnajalgu saab kasutada kütusena ning need võivad olla kulinaarsed, meditsiinilised ja dekoratiivsed. Näiteks kuivatatud turbasammalt ( Sphagnum acutifolium ) kasutatajse mõnes Euroopa osas kütusena ja seda peetakse taastuvaks ressursiks.