Ella Sinka

august">2. august 1899 – 2. juuni 1956) oli eesti arst ning eesti pagulastegelane, teadustööde ja kirjanduspublikatsioonide autor.

Sinka sündis 1899 Kaukaasias mereväeinsener Jaan Kurmani tütrena. Lõpetas Novosibirskis tütarlaste gümnaasiumi kuldaurahaga ning opteerus 1920. aastal koos perekonnaga Eestisse, kus lõpetas Tartu Ülikooli arstina. 1930. aastal abiellus Robert Sinkaga, kellega elu koos elas.

Pärast seda töötas ta Tartu Linna Emade ja Laste Nõuandlas, eriti huvitudes laste nahahaigustest, siis Tartu Ülikooli naha polikliinikus Aleksander Paldroki assistendina, uurides koos leeprat ja teisi haigusi. Samal ajal töötas ta ka Tartu Linna Naistehaiglas ning pidas 1932. aastast erapraksist dermatoloogia eriarstina Tartus. Kutsetegevuse kõrvalt oli ta tegev Tartus Kaitseliidus, Pimedate Abiandmise Seltsis, Lastekaitse Ühingus, Tuberkuloosi Vastu Võitlemise Seltsis ja Tartu Eesti Arstide Seltsis.

Sinka vanemaid tabas 1941. aastal küüditamine Siberisse, kuigi ta ise sellest saatusest pääses. 1944. aastal põgenes ta koos perekonnaga läände, peatudes põgenikuna Saksamaal, kust 1950. aastal emigreerus Ameerika Ühendriikidesse New Yorki. Emigratsioonis lootis ta Eesti peatsele vabanemisele ja võttis osa pagulaste tegevusest.

1956. aastal tõmbus Sinka seltskondlikust elust tagasi kopsuhaiguse tõttu, millele lisandunud peaaju tromboos ta surma põhjustas. Ta suri New Yorgis 2. juunil. Sinka põrm tuhastati, et saaks selle kord viia vabale kodumaale.