Eksternalism

Eksternalismist lähtudes on võimalik selgitada mitmes filosoofilises distsipliinis esilekerkivaid probleeme, näiteks on epistemoloogias internalismi ja eksternalismi eristus seotud uskumuse õigustatusega, moraalifilosoofias moraalimotivatsiooniga jne. Eksternalistlik lähenemine on eriline selle poolest, et see välistab levinud kartesiaanliku vaimu ja keha eristuse, väites, et vaimutöö sõltub välisest ehk kehaga tajutavast maailmast. Klassikaline näide eksternalismist on järgmine: oletame, et olend X-il saab olla omadus K. See, kas X-il on omadus K, sõltub eksternalismi järgi X-i seosest välismaailmaga – on võimalik, et eksisteerib kaks loomu poolest identset olendit, kellest vaid ühel on omadus K, kuna need olendid paiknevad eri keskkondades.

Alljärgnev on loetelu põhilistest filosoofilisest distsipliinidest, kust võib leida eksternalistliku (ja internalistliku) komponendi:

Epistemoloogia

Ühe levinuma epistemoloogilise teadmise definitsiooni järgi on teadmine õigustatud tõene uskumus. Eksternalismis määravad uskumuse õigustatuse mõtleja sisemisele tunnetusele lisaks ka välised faktorid. Sellele vastanduva, internalistliku mõtteviisi põhjal sõltub mõtleja epistemoloogiline staatus vaid sisemaailmast. Eksternalist võib väita, et vastupidi internalistlikule käsitlusele ei ole inimesel ligipääsu nendele faktidele, mis määravad uskumuse õigustatuse või inimese õigustava võime, seega faktid tulenevad välismaailmast, mis tõestab eksternalismi teesi.

Üheks tähtsamaks filosoofiliseks sõnavõtuks, mis tekitas epistemoloogias internalistide ja eksternalistide vahelise tulise diskussiooni, oli Edmund Gettieri 1963. aastal ilmunud artikkel „Kas õigustatud tõene uskumus on teadmine?“. Selles artiklis tõi Gettier välja mitu olukorda, kus inimesel on õigustatud tõene uskumus, kuid ta ei oma siiski asjakohast teadmist (vt ka Gettieri probleem). Internalistid jäid kindlaks sellele, et teadmise jaoks on tarvilik uskumuse õigustatus ja et õigustatus tuleneb täielikult inimese mõttetööst. Eksternalistid olid nõus vastu võtma vaid ühe neist väidetest, heites teise seejuures kõrvale: teadmise jaoks ei ole kas uskumuse õigustatus tarvilik või ei tulene õigustatus internalistlikest faktoritest. Austraalia filosoof David M. Armstrong esitas oma eksternalistliku teooria näitlikustamiseks nn termomeetrimudeli (thermometer model): hea termomeeter annab meile täpse ja usaldusväärse ülevaate sellest, milline on temperatuur. Nõnda on Armstrongi järgi ka uskumuse tõesus eeldus tuletamatule teadmisele (non-inferential knowledge). Selle mudeli eesmärk on anda mõista, et tuletamatu teadmise mõistmine sarnaneb termomeetri näidu mõistmisega.

Semantika

Semantilise eksternalismi on USA filosoof Hilary Putnam sõnastanud lühikese loosungina: „Tähendused lihtsalt ei ole inimese peas!“ („Meanings just ain't in the head!“). Semantilise vaatepunkti järgi õõnestab eksternalism teesi, mille põhjal suudab inimene oma mõtte sisust introspektiivselt (ehk ilma väliste mõjutuste ja teadmisteta) aru saada. Selle mõtteviisi näitlikustamiseks kujutas Putnam oma 1975. aastal ilmunud teoses „Tähenduse tähendus“ („The Meaning of „Meaning““) mõtteeksperimendi kaudu olukorda, kus aastal 1750 eksisteerib Maaga paralleelselt planeet Kaksikmaa (Twin Earth), mis on igas mõttes Maaga identne, kuid ühendi H₂O asemel on planeedil sama ühend, nn kaksikvesi (twin water), nimetusega XYZ. Kui Maa elanik aastal 1750 ütleb sõna vesi, mõtleb ta selle all keemilist ühendit H₂O ilma seda teadvustamata. Samamoodi mõtleb Kaksikmaa elanik sõna vesi all ühendit XYZ. Selle põhjus on, et loomulikku liiki terminitesse, nagu vesi, on peidetud deiktiline aspekt, seega nende tähendus sõltub kontekstist, nagu ka asesõnade või määrsõnade puhul.

Moraalifilosoofia

Internalismi ja eksternalismi vaheline vastandus avaldub ka moraalifilosoofias. Selles valdkonnas on põhiline rõhuasetus moraaliotsustuste ja moraalse motivatsiooni küsimusel. Eristatakse motivatsioonilist (või moraalset) internalismi ja eksternalismi. Internalismi pooldaja põhiline argument on, et esmase moraaliotsustuse, näiteks „F oleks moraalselt õige tegu" ja F-i tegemiseks vajaliku motivatsiooni tekkimise vahel on põhjuslik seos. Eksternalist lükkab selle ümber, väites, et sellist seost ei ole. Eksternalismi järgi ilmneb moraalne motivatsioon siis, kui moraaliotsustus kombineerub ihaga. Seejuures on tarvilik, et vastava moraaliotsustuse sisu ühtiks iha sisuga.

Üks teema, mida leidub tihti moraalse internalisti ja eksternalisti vahelises debatis, on amoraalsuse küsimus. Eksternalistlik käsitlus ei välista kontseptuaalses plaanis amoralisti olemasolu võimalikkust, kuna amoralist küll teadvustab endale moraalinormide olemasolu, kuid valib nende mittejärgimise. Internalistliku käsitluse järgi on amoraalsus võimatu.

Tegevusfilosoofia

Bernard Williams esitas oma 1979. aastal ilmunud teoses „Internal and External Reasons“ seesmiste ja väliste põhjenduste vahelise eristuse. Seesmine ehk internalistlik põhjendus on inimese subjektiivne põhjus mingi asja tegemsieks. See lähtub inimese enda eesmärkidest, ihadest jne. Väline põhjendus ei sõltu indiviidist endast, vaid teda ümbritsevast maailmast. Näiteks võib tuua Sally, kellel on kindel soov mürki juues enesetapp sooritada. Mürgijoomise põhjendus on seesmine, kuna see lähtub tema subjektiivsest soovist end ära tappa. Seejuures saab aga väita, et Sallyl on seesmisele põhjusele lisaks ka väline põhjendus, näiteks võib Sally kultuuriruumis enesetapp kategooriliselt keelatud olla.

Leidub filosoofe, kelle jaoks ongi olemas vaid välised põhjendused. Sellist suunda nimetatakse põhjuste eksternalismiks (inglise keeles externalism about reasons/reasons externalism).