Ebatsuuga

Ebatsuuga
Suurekäbiline ebatsuuga
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass	Okaspuud Pinopsida
Selts	Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond	Männilised Pinaceae
Perekond	Ebatsuuga Pseudotsuga Carrière
Liigid
vaata artiklist

Ebatsuugad on üsna sarnased teiste okaspuudega. Sellepärast on neid minevikus kirjeldatud mändide, kuuskede, nulgude, tsuugade ja isegi sekvoiadena. Alles 1867. aastal kirjeldas prantsuse botaanik Élie-Abel Carrière eraldi ebatsuuga perekonna. Peamiseks eristusaluseks on iseloomulikud käbid.

Ebatsuugad kasvavad pärismaisena Põhja-Ameerikas ja Aasias ning on enamasti pikaealised. Ka Euroopas kasvatatakse neid haljastuse tarbeks.

Esimesena tõi ebatsuuga, täpsemalt hariliku ebatsuuga, Euroopasse ja hakkas seda Šotimaal Scone'i lossi pargis kasvatama šoti botaanik David Douglas 1827. Tema järgi on see perekond saanud ingliskeelse nime Douglas-fir.

Ebatsuugad kasvavad 20–120 meetri kõrguseks. Võra on koonusjas.

Väliselt sarnanevad ebatsuugad nii kuuskede kui ka nulgudega. Peamisteks erinevusteks on pikad koonusjad pungad, lameda ristlõikega okkad ja käbid, millel ulatuvad seemnesoomuste tagant välja kolmehõlmalised kattesoomused. Käbid pigem ripuvad allapoole kui kerkivad taeva suunas nagu nulgudel.

California indiaanlaste legendi järgi ronis metsatulekahju ajal hulk hiiri ebatsuugakäbi soomuste vahele peitu ning sellest ajast on käbisoomuste vahel näha hulk hiiresabasid, millest kummalgi pool paistavad hiire tagajalad.

Ebatsuuga okkad kasvavad pigem ühekaupa kui männastes. Okkad on pehmed ja lamedad, kinnituvad oksale ümberringi. Okastel on õhulõhed kahel tahul, tipp on tömpterav ja sisselõiketa, kinnituvad aheneva rootsu abil võrsete madalatele näsadele ja püsivad võrsetel kuni 8 aastat.

Isasõisikud on ruljad ja moodustuvad eelmise aasta võrsete ladvaosas okaste hõlmas. Käbikesed ehk emasõisikud on violetjad, roosakad või rohelised ning asuvad eelmise aasta võrsete tipus püstiselt ja üksikult. Ebatsuugad õitsevad tavaliselt mais, seemned valmivad sama aasta sügisel (septembris-oktoobris). Valminud käbid on rippuvad ja pruunid. Seemned on tiivakesega. Idulehti on 5–8.

Oksad on ebakorrapärastes männastes. Tüve koor on noores eas sile, vanemas eas küllaltki paks, sageli korkjas, vaoline või soomusjas, plaatjas.

2001. aasta seisuga kasvas maailma kõige suurema mahuga ebatsuuga Briti Columbias. Selle ruumala oli 349 m³. Kõige kõrgem puu oli 2006. aasta seisuga 99,4 m kõrge ja kasvas Ameerika Ühendriikides Oregoni osariigis. Läbi aegade kõige kõrgem ebatsuuga on olnud 120 m kõrgune isend USA-s Washingtoni osariigis (mõõdetud 1924. aastal).

Eesti arvatavasti kõrgeim ebatsuuga on aga kunagise Taheva mõisa metsamaadel kasvav isend, mille kõrguseks mõõdeti 2024. aastal 44 meetrit.

 

 

 

 

Ebatsuuga perekonda kuulub viis liiki:

• harilik ebatsuuga (P. menziesii) kasvab Põhja-Ameerikas; ebatsuuga liikidest kõige suurema levikualaga ja enim kultiveeritud, eristatakse kahte teisendit:
  • roheline ebatsuuga ehk ranniku-ebatsuuga (P. menziesii var. menziesii)
  • sinihall ebatsuuga (P. menziesii var. glauca)
• hiina ebatsuuga (P. sinensis) kasvab Hiinas, Taiwanil ja Vietnamis, eristatakse kolme teisendit:
  • Pseudotsuga sinensis var. gaussenii
  • Pseudotsuga sinensis var. brevifolia
  • Pseudotsuga sinensis var. sinensis
• jaapani ebatsuuga (P. japonica) kasvab Jaapanis Honshū ja Shikoku saarel
• mehhiko ebatsuuga (P. lindleyana) kasvab Mehhikos Ida-Sierra Madre ja Lääne-Sierra Madre mägedes
• suurekäbiline ebatsuuga (P. macrocarpa) kasvab USA-s California osariigis.

Ebatsuuga puitu kasutatakse peamiselt ehituskonstruktsioonide valmistamiseks ja laevaehituses.

Harilik ebatsuuga on USA-s üks peamisi jõulupuid.

• Ebatsuugaallee Tartu sõjaväekalmistul