Dresdeni Pommitamine

veebruaril 1945 toimunud Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide õhurünnak Dresdeni linnale Saksamaal.

Nende päevade jooksul toimus kokku 4 rünnakut, mille käigus heitsid 722 Suurbritannia õhuväe ja 527 Ameerika Ühendriikide armee õhuväe raskepommitajat linnale üle 3900 tonni lõhke- ja süütepomme. Esimeses rünnakufaasis, ööl vastu 14. veebruari, pommitas Briti õhuvägi kontsentreeritult kesklinna, tekitades seal tulekahju, mis väljus Saksa võimude kontrolli alt. Mõni tund hiljem jõudis kohale eelmisest suurem rühm pommituslennukeid, mille rünnaku tagajärjel laienesid tulekahjud veelgi. 14. veebruari hommikul pommitasid Ameerika Ühendriikide lennukid Dresdeni raudtee sorteerimisjaama. 15. veebruaril pommitas linna rühm Ameerika lennukeid, mis polnud jõudnud oma algse sihtmärgini ja varuplaanina heitsid oma pommid Dresdenile. Oma operatiivse täideviimise poolest ei erinenud Dresdeni pommitamine teistest angloameerika sama perioodi õhurünnakutest, kuid mitmed asjaolud (sealhulgas esimese rünnakulaine pommide heitmise suur täpsus, ründajate edukad pettemanöövrid ja kaitsjate vead) võimendasid selle tagajärgi. Pommitamine ja selle tekitatud tulekahju hävitas 1600 aakri (6,5 km²) suuruse kesklinna ala.

Mitmete asjaolude kokkulangemise tõttu hukkus rünnakus suur hulk inimesi. Linna läbis ja seal peatus Idarindel toimuvate lahingute eest taanduv põgenikevoog. Briti lennukite esimene väga intensiivne ja kontsentreeritud pommitamine pani linnas olnud inimesed varjuma, mistõttu ei saanud nad kaasa aidata puhkenud tulekahjude kustutamisele. Dresdenis oli tsiviilkaitsele vähe tähelepanu pööratud ja kui seda valdkonda sõja lõpupoole rahastama hakati, siis peamiselt keldritevaheliste tunnelite ehitamiseks. Rünnakute ajal need tunnelid aga hoopis võimendasid tekkinud tuletormi mõju, levitades keldrite vahel suitsu ja imedes välja hapnikku. Teiste Saksa linnadega võrreldes niigi suhteliselt nõrgemat õhukaitset kahjustas veelgi otsus saata osa sellest Idarindele Punaarmee vastu võtlemiseks. Saksa hävituslennukite üksusel oli puudus nii pilootidest kui kütusest. Tuletormi tekkimist soodustas ka püsiv läänetuul, vanalinna kitsad tänavad ning teise rünnakulaine suurus ja ajastus. Inimeste põlengupiirkonnast põgenemist takistasid hapnikupuudus, mürgiste gaaside levik, tugevad tuuled, teedel sulav asfalt ja alla langevad hõõguvad söetükid. Paljud varjusid linna suurimasse betoonist veereservuaari, kuid öö jooksul muutus õhk selle kohal aina vähem hingatavamaks ja vesi kuumemaks. Kuna reservuaari seinad olid siledad ja ilma redelita, siis pääsesid sealt välja vaid vähesed.

Rünnakus surma saanud inimeste arvu kindlaksmääramiseks 2004. aastal moodustatud interdistsiplinaarne uurimisrühm tuvastas nimeliselt üle 20 000 Dresdenis hukkunud isiku ning hindas nende koguarvuks 22 700–25 000. Varem on ajaloolased välja pakkunud muidki arve: 18 000–25 000 (Antony Beevor, "The Second World War"); 20 000 (Anthony Roberts, "The Storm of War"); 25 000 (Ian Kershow, "The End"); 25 000–30 000 (Michael Burleigh, "Moral Combat"); 35 000 (Richard J. Evans, "The Third Reich at War: 1939-1945"; 25 000–35 000 Tami Davis Biddle, "Dresden 1945: Reality, History, and Memory"). Kohalik sõjaaegne Dresdeni linnavõim ja politsei hindasid hukkunute arvuks 25 000.

1945. aasta märtsis andis Saksamaa valitsus oma ajakirjandusele ja välisesindustele käsu nimetada Dresdeni rünnakute hukkunute arvuks 200 000. Kirjanduses on hiljem nimetatud suuremaidki numbreid, isegi kuni 1 000 000. Suuri numbreid on kõige järjekindlamalt levitanud David Irving, kes tutvustas sündmust laiemale auditooriumile ja kelle hinnangud mõjutasid järgnevaid Dresdeni kohta käivaid kirjutisi ja avalikke arutelusid. Oma raamatu "The Destruction of Dresden" erinevates trükkides (esimene aastal 1963) on ta esitanud erinevaid arve, kõige rohkem 250 000, mis aga põhinesid Saksamaa propagandaministeeriumi poolt rünnaku järel fabritseeritud raportil.

Rünnakule järgnenud Saksamaa propaganda väited ja sõjajärgsed arutelud küsimuses, kas need rünnakud olid õigustatud, on muutnud Dresdeni pommitamise moraalselt vastuolulisi arvamusi tekitanud teemaks. Ameerika Ühendriikide õhujõudude 1953. aasta aruande teatel oli operatsioon õigustatud, kuna pommitati strateegilist sihtmärki, mis raporti sõnul oli tähtis raudteetranspordi- ja kommunikatsioonikeskus, linnas oli 110 Saksamaa sõjapidamist toetavat tehast 50 000 töölisega.

Mitmed uurijad väidavad, et osasid kommunikatsioonitaristu objekte, näiteks sildu, ei rünnatud, ja kesklinnast väljaspool suuri tööstuspiirkondi ei olnud. Pommitamist kritiseerinud autorid on väitnud, et Dresden oli kultuuriline maamärk ja hinnanud selle strateegilist tähtsust väiksemaks. Nende sõnul olid rünnakud valimatud üldise piirkonna pommitamised ja polnud proportsionaalsed sõjalise hädavajadusega. Mõned inimesed, ennekõike Saksamaa paremäärmuslaste seas, on rääkinud pommitamisest kui massimõrvast, nimetades seda "Dresdeni pommide holokaustiks".

• Addison, Paul; Crang, Jeremy A., toim-d (2006). Firestorm: The Bombing of Dresden. Pimlico. Lk 66–68. ISBN 1-84413-928-X.
• Angell, Joseph W. (1953). Historical Analysis of the 14–15 February 1945 Bombings of Dresden (PDF) (1962 ed.). USAF Historical Division Research Studies Institute, Air University, hq.af.mil. OCLC 878696404.
• Atkinson, Rick (2013). The Guns at Last Light (1st ed.). New York: Henry Holt. Lk 535. ISBN 978-0-8050-6290-8.
• Beevor, Antony (2002). Berlin: the Downfall, 1945. Penguin Viking. ISBN 0-670-88695-5.
• Bergander, Götz (1998). Dresden im Luftkrieg. Würzburg: Flechsig. ISBN 3-88189-239-7.
• Evans, Richard J. (1996). David Irving, Hitler and Holocaust Denial: Electronic Edition. Emory University and the Tam Institute for Jewish Studies.
• Grayling, A. C. (2006). Among the Dead Cities. Walker Publishing. ISBN 0-8027-1471-4.
• Harris, Arthur (1945). "Extract from the official account of Bomber Command by Arthur Harris, 1945 (Catalogue ref: AIR 16/487)". British National Archives. Originaali arhiivikoopia seisuga 12.08.2012.
• McKee, Alexander (1983). Dresden 1945: The Devil's Tinderbox. Granada.
• McKey, Sinclair (2020). Dresden: leegid ja pimedus. Tänapäev. ISBN 9789949857685.
• Neutzner, Matthias; et al. (2010). "Abschlussbericht der Historikerkommission zu den Luftangriffen auf Dresden zwischen dem 13. und 15. Februar 1945" (PDF) (saksa). Landeshauptstadt Dresden. Lk 17, 38–39, 70–81. Vaadatud 07.06.2011.
• Norwood, Stephen H. (2013). Antisemitism and the American Far Left. Cambridge University Press. Lk 237. ISBN 9781107036017.
• Schaffer, Ronald (1985). Wings of Judgement: American Bombing in World War II. New York: Oxford University Press. ISBN 978-0-19-503629-9. OCLC 185504370.
• Selden, Mark (2004). "The United States and Japan in Twentieth-Century Asian Wars". Selden, Mark; So, Alvin Y. (toim-d). War and State Terrorism: The United States, Japan, and the Asia-Pacific in the Long Twentieth Century. Rowmand and Littlefield. Lk 19–40. ISBN 978-0-7425-2391-3.
• Taylor, Frederick (2004). Dresden: Tuesday, 13 February 1945. New York: HarperCollins. ISBN 0-06-000676-5.
• Taylor, Frederick (2005). Dresden: Tuesday 13 February 1945. London: Bloomsbury. ISBN 0-7475-7084-1..
• Webster, C.; Frankland, N. (1961). Butler, J. R. M. (toim). The Strategic Air Offensive Against Germany 1939–1945: 5, Victory. History of the Second World War: United Kingdom Military Series. Kd III (Battery Press & IWM 1994 ed.). London: HMSO. ISBN 0-89839-205-5.

• Dresdeni holokaust Eesti Ekspress, 8. veebruar 2005
• August Kuklane – Eesti patrioot, kes nägi oma silmaga Dresdeni tulepommitamist ja Nürnbergi protsessi Kultuur ja Elu, 3/2006
• Dresdeni pommitamise ohvrite arv võib olla arvatust väiksem Eesti Päevaleht, 2. oktoober 2008
• Dresdeni pommitamises hukkus kuni 25 000 inimest Postimees, 18. märts 2010
• 'You heard all these screams, the poor sods': British ex-prisoner of war, 100, who survived Dresden bombing tells how 'vile' air raid 75 years ago turned thousands of bodies into 'a gooey mess' and changed him 'into a psychopath' - Daily Mail, 13. veebruar 2020

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Dresdeni pommitamine