Definitsioon

See hõlmab endas esemeid, sündmusi ja tegevusi, mis moodustavad inimeste igapäevaelu . Ka kunstiline võte, mis on kasutusel erinevates kunstiliikides.

Lühikirjeldus

Argise uuringud on olnud subjektina tähelepanu keskpunktis nii kunstis, sotsioloogias kui antropoloogias. Igapäevaelu on see, mis ühendab endas tegevused, terve mõistuse, sotsiaalsed suhted, kombed, esemed ja muud inimesele igapäevaselt kasulikud vahendid.

Kunstis kujuneb argine ning igapäevaelu iseloomustavad tavalised eesmärgipärased protsessid ümber. Vabana muudest eesmärkidest kui iseenesest eksisteerimisest, tegeleb kunst vormi ja protsessi läbitöötamisega ja mängib nende piiridega. Kunstilise konteksti sees on  eesmärgile suunatud tegevus tegelikult sobimatu. Esteetilise eelistuse kultuurilised koodid muudavad töödeldava materjali stiliseeritud, piiratud vormideks, mida me kunstina tunnustame.

Argiesteetika alla kuulub pidev tegevus, mis on sageli esinev ja tüüpiline, kuid see ei pruugi olla tingimata esteetiline. Nende kriteeriumite järgi kvalifitseerub sinna näiteks toiduvalmistamine, kuna see on regulaarselt esinev ja inimeste poolt üldiselt praktiseeritav tegevus. Argiesteetika peab olema seotud igapäevasega, inimeksistentsi jaoks tavalise ja põhilisega. Argiesteetika esilekerkimine iseseisva distsipliinina tulenes soovist suunata tähelepanu inimeste elu aspektidele, mis olid 20. sajandi Lääne esteetikal jäänud märkamata.

Ajalugu

Alates 18. sajandist on esteetika valdkond tegelenud peamiselt loodusilu ja kaunite kunstiteostega seotud mõistetega. "Argiesteetika" on vihje hiljutisele suunale filosoofide ja kultuuriteoreetikute seas, mis seab eelneva kahtluse alla ja uurib selle asemel esteetilise kogemuse võimalust igapäevastes tegevustes, tunnetes, afektide ja objektidega.

Esialgu pakuti argiesteetika välja populaarse Lääne esteetika piiride ületamiseks selle suhtes, mis hõlmab tavainimeste igapäevaelu esteetilist külge, midagi, mida kunstikeskne esteetika ei ole hõlmanud.

Argiesteetika esilekerkimine iseseisva distsipliinina tulenes soovist suunata tähelepanu inimeste elu aspektidele, mis olid 20. sajandi Lääne esteetikal jäänud märkamata. Antud lähenemise üle on tugevalt vaieldud, sest see justkui tundub terminina, mille alla saab mõtlemata paigutada kõike, mida ei saa nimetada iluks või liigitada kaunite kunstide alla.

Seda esteetikat võib leida erinevates kunstiteostes, aga ka mujal kui kunstis

Fotograafia

Piltide esteetika on osa laiast ja rikkalikust visuaalkultuurist. Argiesteetika töötab kahes paralleelses suunas, et luua pilte, mis esitlevad proosalisust:

1. Esimene suund on privaatsest ja kodusest elust, mis avalduvad kallite mälestuste kaudu
2. Teine tuleneb juhuslikest või protsessi käigus tekkinud vigadest, näidates pilte, mis on sarnased juhuslikele kohtumistele.

Argist saab esile tõsta, poseerida, kuid samas lähendab see tegelikkusega.

Alates 1960ndatest on argiesteetikat täheldatud Ameerika fotograafide, nagu Nan Goldin, Nobuyoshi Akari või Wolfgang Tillmans loomingus. Mõne jaoks on fotografeerimisel tehnika puudumine taotluslik, kuna fookus on pildi kontseptsioonil, mis esindab fotograafi ja subjekti vahelist suhet. Nii tuleb argiesteetika välja proosalisuse ja vaataja kogemuse seose kaudu - vaatleja seisab silmitsi piltidega, millega on lihtne suhestuda ja võimaldavad dialoogi kunstiteosega.

Etenduskunstid

1992. aastal tegi Tai kaasaegne kunstnik Rirkrit Tiravanija New Yorgi galeriis publikule süüa ning külastajad said küll etenduses osaleda, kuid üks performatiivse etteaste eesmärk oli näidata argisituatsiooni kunstisfääris. Tiravanija viitab oma tööde juures alati ruumile, kus igapäevaseid tegevusi tehakse. Näiteks näituse külastajatele ruum mööbliga ruum, kus saab peale näitusel aega veetmist puhata ja kohvi juua. Ta on ka filminud oma teed lennujaamast muuseumi või taasloonud kohti, kus on olnud - 1996.a tegi ta teose “Rehearsal studio No. 6” oma korterist duplikaadi. Tema töös on kellegi teise kohalolek väga oluline, kuna vaataja on osa kunstiteosest, kas siis süües, istudes, esemetega suheldes või nende ümber kõndides.

Tantsukunst

Tantsukunsti valdkonnas hakati 1960. aastatel omaks võtma non dance'i ehk tavalist liikumist, mida tõlgendati tantsuna. Tegemist oli narratiivipõhise tantsu vastase mässu loogilise jätkuna. 1970ndatel jätkati tõusnud trendi pöördega ning koreograafid püüdsid avastada, mis on tantsus elementaarne. Nii hakkasid tekkima kõndimiskontserdid ja lõputud variatsioonid keerutamise, keksimise ja muude "tavaliste" liigutuste kohta. Isegi minimalistliku tantsu südames, elitaarsete põhimõtete vastase mässu südames on kunstivorm tavalisest töömaailmast siiski eraldatud.

Eestis

Sorcerer Sourcing

Eestis tegutseb kooslus nimega Sorcerer Sourcing, mille taga on Agathe Peri, Alissa Naaber, Greta Liht, Gaida-Erica Pärn ja Kirke Talu. Idee on sündinud ühisest huvist taaskasutuse ja riiete vastu ning mõttest anda seisma jäänud toodetele uus tähendus. Sorcerer Sourcingu liikmed on inspireeritud tabudest ja argisest poleemikast, luues seeläbi uusi olustikke ning segades omavahel jätkusuutlikult moodi ja muid kunstipraktikaid. Esteetilisest küljest kombitakse teatraalselt ja muinasjutuliselt moe äärealasid ning eemaldutakse peavoolu trendidest. Inspiratsiooniks subkultuurid ja niššid, nagu Jaapanis populaarne Lolita mood. Iga kollektsiooni sünnil on kindel taustalugu. Eesmärk pole olla kommertsbränd, vaid panna rõhku toodetele, mis lõhuvad piire, ei allu tavapärasele tootmisele ja on kantavad pigem kunsti- kui moeobjektidena. Lähtudes kunstifilosoofia ja argiesteetikaga tegeleva professori Thomas Leddy öeldust, et kui tavapärane muutub erakordseks, asetub see ruumi, milles tajume teda pühana või millegi sarnasena, leiavad Sorcerer Soucingu liikmed, et moemaailmas on tavaline, et toimub muutumine omamoodi sakraalseks ruumiks, mis heidab argistele esemetele uut valgust ja annab neile uue tähenduse ning jõuab mõnikord isegi fetišismini.

Eve Kiiler

Eve Kiileri aastal 2022 avaldunud fotonäitus  „Üksi linnas“ on osa suuremast projektist “Linnavaatlused argiesteetika kontekstis”, mille eesmärgiks on elukeskkonna mitmekihilise aegruumi dokumenteerimine.

2023 aastal on Kiiler tulnud välja fotonäitusega „Igaüks on kodus“. Kunstniku huviobjektiks on varasematel aastakümnetel ehitatud asumid, kus elanike tegevuse jäljed on kujunenud pika aja jooksul; kus ikka ja jälle ilmnevad vahealad, mida ei ole jõutud normeeritult kujundada, kus elanikud on oma koduõuel rakendanud isikupäraseid argiesteetika lahendusi. Vahealad, mis on nende elanike nägu ja nende identiteedi oluline osa.

Loetelu

Teoseid teemal “Argiesteetika”:

1. Raamat "Everyday Aesthetics", autor Yuriko Saito
2. Artikkel "The Aesthetics of the Everyday", autor Marc Augé
3. Raamat "Everyday Aesthetics and Worldmaking", autor Thomas Leddy
4. Artikkel "The Aesthetics of Everyday Life", autorid Andrew Light ja Jonathan M. Smith

Vaata ka

Sorcerer Sourcing, Agathe Peri, Alissa Naaber, Greta Liht, Gaida-Erica Pärn, Kirke Talu, Lolita stiil, Eve Kiiler, Nan Goldin, Nobuyoshi Akari, Wolfgang Tillmans, Rirkrit Tiravanija, Thomas Leddy, ballett, moderntants, narratiiv, fotograafia, tantsukunst, etenduskunstid

Kasutatud allikad