Moderntants

sajandi lõpul Ameerika Ühendriikides ja 20. sajandi alguses Saksamaal, vastanduses klassikalisele balletile.

  Pikemalt artiklis Vabatants

19. sajandi lõpuks oli professionaalne tants end ammendanud.^[viide?] Lääne-Euroopas ja Ameerikas valitses professionaalse tantsu kriis. Sisutühja tantsutehnikat võis näha nii teatris kui ka varietees. Moderntantsu emaks peetakse ameeriklanna Isadora Duncanit (1877–1927). Tema liikumist iseloomustab graatsilisus, voolavus, pehmus ja argisus. Tema liigutused algasid sisemusest, toetudes emotsionaalsetele kogemustele. Ta motoks oli “Tantsida tähendab elada”. Mõttega, et tants pole vaid keha allutamine normidele ja tavadele, tulid kaasa Ruth St. Denis ja Ted Shaw, kes moodustasid oma tantsukooli Denishawn, mis tegeles tantsukunsti propageerimise ja mitmekülgsuse rõhutamisega.

Saksamaal oli rohkem tegu kehakultuuri ja võimlemisega, tänu antiikkultuuride taas ausse tõusmisele. Propageeriti tervislikke eluviise ja moes olid mitmesugused liikumisõpetused. Balletile vastandumine polnud seal esmatähtis. Kõige tuntumaks selle suuna esindajaks Saksamaal oli Rudolf von Laban (1879–1958), kes tegutses tantsumaastikul väga laiahaardeliselt. Tema kolm peamist valdkonda olid taastustants, lavatants (kunstiline väljendus tantsu kaudu) ja liikumisseaduste uurimine. Tänu temale tõusis tants teiste kunstiliikidega võrdsele tasemele. Teiseks Euroopa tuntuimaks moderntantsu loojaks ja arendajaks oli Mary Wigman (1886–1973), kes tegeles tantsu alateadlike tungide ja üleloomulike jõudude kanaliseerimisega. Samuti olid tema jaoks tähtsad liigutuse sügavus ja liigutuse ühendamine hingamise, oma enese keskpunkti ja ka ruumiga.

Denishawni koolis õppinud Martha Graham (1894–1991) lahkus koolist, sest õpitu ei kajastanud tema jaoks piisavalt kaasaegset inimest. Uute liigutuste otsimist alustas ta hingamisest ja sellest sai ka tema tehnika alus (kokkutõmme ja vabastus, hingamine oli üks liigutuse osa). Lisaks nendele uutele aspektidele kasutas Graham esimesena põlve kui toetavat liigendit. See tähendas, et põlvede peal võis nii kõndida kui ka pöördeid teha. Tema tehnikat iseloomustavad emotsionaalsus ja magnetism, kirgede ja tunnete väljendamine.

Humphrey-Weidmani trupist välja kasvanud Jose Limon (1908–1972) sai tuntuks nii õpetaja kui ka ühiskondlike teemade käsitlejana. Limoni (Humphrey-Limoni) tehnikat iseloomustab pidev liikumine, mis on tähtsam kui pooside hoidmine. Lähtutakse sellistest printsiipidest nagu joondumine, pidevus, vastandus, raskus, tagasipõrge, langemine, taastumine. Limoni tehnikat kirjeldatakse ka kui kummipaela otsas rippumist.

Moderntantsu keskuseks aastatel 1930–1970 oli New York. Pärast teist maailmasõda leiti jälle, et tuntud koreograafide ideed on iganenud. Esile kerisid Merce Cunningham ja liugleva stiiliga Paul Taylor. Oldi väsitud seest välja tantsimisest, ülimlikust väljendamisest. Sooviti rõhutada tantsu iseseisvust liikumise kaudu. Leidsid aset järjekordsed muutused tantsust mõtlemises ja tantsu mõtestamises. Alates 1960ndatest hakkas arenema ka postmodernne tants ehk nüüdistants.

• Tants
• Tantsukunst
• Tantsutehnika
• Ballett
• Nüüdistants
• Printsiip
• Koreograafia

• Heili Einasto “100 aastat moderntantsu” 2000
• http://entsyklopeedia.ee/artikkel/moderntants