Ameerika Ühendriikide Majandus: Põhja-Ameerika riiklik majandus

See on nominaalse SKP järgi maailma suurim majandus ja ostujõu pariteedi (PPP) järgi suuruselt teine. Sellel on ka maailma suuruselt kaheksas majandus SKP inimese kohta (nominaalne) ning USA oli ka kümnendal kohal SKT elaniku kohta maailmas 2018. aastal.

Ameerika Ühendriikide majandus

New York, Ameerika Ühendriikide finantskeskus
Valuuta	Ameerika Ühendriikide dollar (USD)
Majandusaasta	1. oktoober 2019 – 30. september 2020
Kaubandusorganisatsioonid	WTO, OECD ja teised
Statistika
SKT	21,439 triljonit dollarit (2019. aasta hinnang)
SKT maailma edetabelis	1. (nominaalne; 2018) 2. (PPP; 2018)
SKT kasv	2,0% (2019 II kvartal) 1,6% (2016), 2,4% (2017) 2,9% (2018)
SKT elaniku kohta	65 112 dollarit (2019. aasta hinnang)
SKT elaniku kohta maailma edetabelis	8. (nominaalne; 2018) 10. (PPP, 2018)
SKT jaotus sektorite järgi	Põllumajandus: 0,9% Tööstus: 18,9% Teenused: 80,2% (2017)
Inflatsioon	2.435% (2018)
Diskontomäär	2,25% (21. november 2019)
Vaesuses elavate inimeste hulk	11.8% (2018)
Gini kordaja	39.0 (2017)
Inimarengu indeks	0.924 (2017)
Tööjõud	164 miljonit (september 2019)
Tööjõu jaotus sektorite järgi	Põllumajandus: 1,0% Tööstus: 19% Teenused: 80%
Tööpuudus	3,5% (september 2019)
Keskmine brutopalk (aritmeetiline)	63 093 dollarit (2018)
Keskmine netopalk (aritmeetiline)	40 577 dollarit (2018)
Peamised tööstusharud	Nafta, maagaas, teras, mootorsõidukid, lennundus, kemikaalid, telekommunikatsioon, elektroonika, toiduainete töötlemine, farmaatsiatooted, tarbekaubad, saematerjal, kaevandamine, kaitseseadmed, tervishoid, infotehnoloogia, ehitus, jaemüük, kinnisvara, finantsteenused
Ettevõtluse lihtsuse indeks	6. koht (2020)
Välismajandus
Eksport	1,66 triljonit dollarit (2018)
Ekspordiartiklid	Põllumajandustooted 10,7% Kütused ja mäetööstustooted 9,4% Toodetud tooted 74,8% Muud 5,1%
Peamised ekspordipartnerid	Euroopa Liit 18,7% Kanada 18,3% Mehhiko 15,9% Hiina 8% Jaapan 4,4% Teised 34,8%
Import	2,54 triljonit dollarit (2018)
Impordiartiklid	Põllumajandustooted 10,5% Kütused ja kaevandustooted 10,7% Toodetud tooted 78,4% Muud 4,2%
Peamised impordipartnerid	Hiina 21,4% Euroopa Liit 18,9% Mehhiko 13,2% Kanada 12,6% Jaapan 6% Teised 27,9%
Jooksevkonto	-449,1 miljardit dollarit (2017. aasta hinnang)
Välisvõlg kokku	20 triljonit dollarit (märts 2019)
Rahandus
Avaliku sektori võlg	105,3% SKP-st (2018)
Tulu	3,3 triljonit dollarit (2018)
Kulu	4,1 triljonit dollarit (2018)
Välisabi	35,26 miljardit dollarit (2017)
Riigireiting	Standard & Poor's: AA + (kodumaine) AA + (välis) AAA (T&C hinnang) Väljavaade: stabiilne Moody's: AAA Väljavaade: stabiilne Fitch: AAA Väljavaade: stabiilne Scope: AA Väljavaade: stabiilne
Välisreservid	128,3 miljardit dollarit (juuni 2019)

USA majandus on tehnoloogiliselt kõige võimsam majandus maailmas ja selle ettevõtted on tehnoloogia arengus esirinnas või kohe selle lähedal. USA dollar on rahvusvahelistes tehingutes kõige sagedamini kasutatav valuuta ja see on maailma tähtsaim reservvaluuta, mida toetavad Ameerika Ühendriikide majandus, sõjavägi, võla tagasimaksed jne. Mitmed riigid kasutavad seda oma ametliku valuutana ja paljudes teistes on see ka de facto valuuta. Suurimad USA kaubanduspartnerid on Hiina, Kanada, Mehhiko, Jaapan, Saksamaa, Lõuna-Korea, Suurbritannia, Prantsusmaa, India ja Taiwan. USA on maailma suurim importija ja suuruselt teine eksportija. Ameerika Ühendriikidel on vabakaubanduslepinguid mitme riigiga, sealhulgas NAFTA, Austraalia, Lõuna-Korea, Iisraeliga ja mõne teise riigiga, mis kehtivad praegu või mille üle peetakse läbirääkimisi.

Riigi majandust toetavad rikkalikud loodusvarad, hästi arenenud infrastruktuur ja suur tootlikkus. Selle loodusvarade koguväärtus on hinnanguliselt seitsmes maailmas, hinnates loodusvarade koguväärtust 2016. aastal 45 triljoni dollarini. Ameeriklastel on leibkondade ja töötajate keskmine sissetulek suurim OECD liikmesriikide seas. 1890. aastaks oli USA-l vaieldamatult maailma kõige produktiivsem majandus. Riik on maailma suurim nafta ja maagaasi tootja. 2016. aastal oli see maailma suurim kaubandusriik ja suuruselt teine tootja, moodustades viiendiku kogu maailma töötleva tööstuse toodangust. USA-l pole mitte ainult suurim kaupade siseturg, vaid sellel on ka suurim siseturg teenustekaubanduses. USA kogukaubandus ulatus 2018. aastal 4,2 triljoni dollarini. Maailma 500 suurima ettevõte hulgast baseeruvad 121 firmat USA-s. USA-s on maailma suurim miljardäride arv, kelle koguvara kokku on 3,013 triljonit dollarit.

New Yorgi börs ja Nasdaq on turukapitalisatsiooni ja kaubandusmahu järgi vaieldamatult maailma suurimad börsid. USA-s tehtud välisinvesteeringute maht on peaaegu 4 triljonit dollarit, samas kui Ameerika välisinvesteeringute maht välisriikides on üle 5,6 triljoni dollari. USA majandus on riskikapitali ning ülemaailmse teadus- ja arendustegevuse rahastamise rahvusvahelises edetabelis esimesel kohal. Tarbijate kulutused moodustasid 2018. aastal 68% USA majandusest, samal ajal kui tööjõu osa sissetulekutest oli 2017. aastal 43%. USA-l on maailma suurim tarbijaturg, kus leibkondade lõpptarbimiskulutused on Jaapanist viis korda suuremad. Riigi tööturg on meelitanud sisserändajaid kogu maailmast ja selle rändesaldo on üks suuremaid maailmas. USA on üks edukamaid majandusi uuringutes, nagu näiteks äritegevuse lihtsuse indeks, ülemaailmse konkurentsivõime aruanne jt.

USA majandus koges suure majandussurutise ajal suurt majanduslangust, mis kestis 2007. aasta detsembrist kuni 2009. aasta juunini. SKP kriisieelne (2007. aasta lõpu) tase taastati 2011. aastaks, leibkondade netoväärtus 2012. aasta II kvartaliks ja töötuse määr 2015. aasta septembriks. Üldsuse võlg, mis on riigivõlg, oli 2017. aastal umbes 77% SKT-st ja oli 207 riigi seas 43. kohal. Sissetulekute ebavõrdsus oli 2017. aastal 156 riigi seas 41. kohal ja suurim võrreldes teiste lääneriikidega.

  Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide majandusajalugu

Koloonia ajastu ja 18. sajand

Ameerika Ühendriikide majandusajalugu algas asundustega Ameerikas 17. ja 18. sajandil. Ameerika kolooniad liikusid väikse edukusega kolooniamajandusest väikese, iseseisva orjatööjõudu kasutava põllumajanduseni, millest 1776. aastal sai Ameerika Ühendriigid.

19. sajand

 

180 aastaga kasvas Ameerika Ühendriigid suureks integreeritud ja tööstusriikide majanduseks, mis moodustas umbes viiendiku maailmamajandusest. Selle tulemusel suurenes USA SKP elaniku kohta ja ületas lõpuks Suurbritannia oma, aga ka teiste riikide omi. Majanduses olid kõrged palgad, meelitades sisserändajaid miljonites üle kogu maailma USA-sse.

1800. aastate alguses oli USA peamiselt põllumajandusega seotud. Põllumajanduses töötas üle 80 protsendi elanikkonnast. Suurem osa tootmisest keskendus toorainete töötlemise esimestele etappidele saematerjalide ja saeveskite tööstuses. Tekstiil ja jalanõud olid tootmises esirinnas. Rikkalikud ressursid aitasid XIX sajandil kaasa kiirele majanduskasvule. Haritava maa piisav kättesaadavus elanikkonnale võimaldas põllumeeste arvu kasvu jätkata, kuid aktiivsus töötlevas tööstuses, teeninduses, transpordis ja muudes sektorites kasvas palju kiiremini. Nii oli 1860. aastaks USA talumajapidamiste osakaal langenud enam kui 80 protsendilt umbes 50 protsendile.

19. sajandil langesid majanduslangused sageli finantskriisidega kokku. 1837. aasta paanikale järgnes viieaastane majanduslangus koos pankade pankrotti mineku ja rekordiliselt suure töötusega. Sajandite jooksul toiminud majanduses toimunud suurte muutuste tõttu on tänapäevase majanduslanguse raskust raske võrrelda varaseimate majanduslangustega. Teise maailmasõja järgsed majanduslangused näivad olevat varasematest majanduslangustest leebemad, kuid languste põhjused on siiski ebaselged.

20. sajand

 

Sajandi alguses avasid uued uuendused ja olemasolevate uuenduste täiustused ukse Ameerika tarbijate elatustaseme paranemiseks. Paljud ettevõtted kasvasid suureks, kasutades üleriigilise tegevuse korraldamiseks mastaabisäästu ja paremat kommunikatsiooni. Neisse tööstusharudesse koondumine tekitas hirmu monopoli ees, mis tõstab hindu kõrgemale ja toodangu madalamale, kuid paljud neist ettevõtetest kärpisid kulusid nii kiiresti, et suundumused suunasid madalamat hinda ja suuremat toodangut nendes tööstusharudes. Nende suurte ettevõtete edu, mis pakkusid tavaliselt kõrgeimat palka maailmas, jagasid paljud töötajad.

USA on olnud vähemalt 1920. aastatest SKP osas maailma suurim rahvamajandus. Aastaid pärast 1930ndate ülemaailmset majanduslangust, kui majanduslanguse oht näis kõige tõsisem, tugevdas valitsus majandust, tehes selleks suuri kulutusi või vähendades makse, et tarbijad kulutaksid rohkem, ning soodustades rahapakkumise kiiret kasvu, mis ka julgustas rohkem kulutama. Ideed majanduse stabiliseerimiseks parimate vahendite kohta muutusid 1930. ja 1980. aastate vahel oluliselt. Alates 1933. aastal alanud New Deali ajastust kuni 1960. aastate Suure Ühiskonna algatusteni toetusid riiklikud poliitikakujundajad majanduse mõjutamiseks peamiselt fiskaalpoliitikale.

Kahekümnenda sajandi maailmasõdade ajal läks USA-l paremini kui ülejäänud võitlejatel, sest Ameerika Ühendriikide territooriumil ei sõditud esimest maailmasõda ja suhteliselt vähe teist maailmasõda (ja mitte ühtegi tollases 48 osariigis). Kuid isegi USA-s tähendasid sõjad ohvreid. Teise maailmasõja tegevuse tippajal kulutati sõjatootmisele ligi 40 protsenti USA SKP-st. Otsused majanduse suurte mõõtude kohta tehti suures osas sõjalistel eesmärkidel ja peaaegu kõik olulised sisendid eraldati sõjapüüdlustele. Paljud kaubad olid ratsionaalsed, hinnad ja palgad kontrollitud ning paljusid vastupidavaid tarbekaupu enam ei toodetud. Suur osa tööjõust suunati sõjaväkke, neile maksti pool palka.

Briti majandusteadlase John Maynard Keynesi välja töötatud lähenemisviis andis valitud ametnikele juhtrolli majanduse suunamisel, kuna kulutusi ja makse kontrollivad USA president ja kongress. "Beebibuum" näitas sündimuse erakordselt suurt kasvu perioodil 1942–1957; selle põhjuseks olid hilinenud abiellumised ja lapseootus majanduslanguse aastatel, jõukuse kasv, nõudlus äärelinna ühepereelamute järele (erinevalt kesklinna korteritest) ja uus optimism tuleviku suhtes. Buum lõppes umbes 1957. aastal.

Pärast 1973. aastat aset leidnud suure inflatsiooni, intressimäärade ja töötuse periood nõrgestas usaldust fiskaalpoliitika vastu kui majandustegevuse üldise tempo reguleerimise vahendit.

 

Viimaste aastakümnete halvim majanduslangusega kaotatud toodanguga toimus finantskriisi ajal 2007–2008, kui SKP langes 5,0% 2008. aasta kevadest 2009. aasta kevadeni. Muud märkimisväärsed majanduslangused toimusid aastatel 1957–58, kui SKP langes 3,7%, mille järel tuli 1973. aasta naftakriis, kui SKP langes 3,1%. 1973. aasta lõpust 1975 alguseni ja 1981–1982 majanduslanguse ajal, kui SKP langes 2,9%. Viimased kerged langused on hõlmanud langust 1990–1991, mil toodang langes 1,3%, ja 2001. aasta majanduslangust, kus SKP langes 0,3%; 2001. aasta langus kestis vaid kaheksa kuud. Kõige jõulisemad ja püsivamad kasvuperioodid toimusid seevastu 1961. aasta algusest 1969. aasta keskpaigani, 1991. aasta keskpaigast 2000. aasta lõpuni oli see 53% (5,1% aastas), ulatudes 43%-ni (3,8% aastas) ja 1982. aasta lõpust kuni 1990. aasta keskpaigani 37% (4% aastas).

 

1970. ja 1980. aastatel oli USA-s populaarne uskuda, et Jaapani majandus ületab USA oma, kuid seda ei juhtunud.

Alates 1970. aastatest on mitmed tärkava turumajandusega riigid hakanud Ameerika Ühendriikidega majanduslikku lõhet ületama. Enamasti on selle põhjuseks varem USA-s toodetud kaupade tootmine kolinud riikidesse, kus neid oleks võimalik postikulude ja suurema kasumi katteks piisavalt väiksema raha eest teha. Muudel juhtudel on mõned riigid järk-järgult õppinud tootma samu tooteid ja teenuseid, mida varem suutsid toota ainult USA ja veel mõned riigid. Reaalse sissetuleku kasv USA-s on aeglustunud.

21. sajand

Vaata ka: Suur majandussurutis

 

Ameerika Ühendriikide majandus koges 2001. aastal majanduslangust, töökohtade taastumine oli ebaharilikult aeglane – töökohtade arv ei taastunud 2001. aasta veebruaris 2005. aasta jaanuarini. See "töötute taastumine" kattus elamumulli ja väidetavalt laiema võlamulliga, kuna leibkondade võla suhe SKPsse tõusis rekordtasemelt 70% 2001. aasta 1. kvartalis 99%-ni 2008. aasta esimeses kvartalis. Majaomanikud võtsid laenu, suurendades võla taset, pakkudes samal ajal jätkusuutmatut tõusu SKP-le. Kui eluasemehinnad 2006. aastal hakkasid langema, langes hüpoteegiga tagatud väärtpaberite väärtus dramaatiliselt, põhjustades samaväärse pankade juhtimise põhimõtteliselt reguleerimata depoo pangandussüsteemis, mis oli traditsioonilisest reguleeritud depoopangandus süsteemist välja kasvanud. Paljud hüpoteeklaenufirmad ja muud hoiustamata pangad (nt investeerimispangad) olid aastatel 2007–2008 silmitsi süveneva kriisiga – panganduskriis jõudis maksimumini septembris 2008, Lehman Brothersi pankroti ja mitmete teiste finantseerimisasutuste päästmisega.

Bushi administratsioon (2001–2009) ja Obama administratsioonid (2009–2017) rakendasid pankade päästmisprogramme ja Keynesi stiimulit kõrge valitsemissektori eelarve puudujäägi kaudu, samal ajal kui föderaalreserv hoidis intressimäärasid nullilähedaselt. Need abinõud aitasid majandusel taastuda, kuna leibkonnad maksid võlad ette aastatel 2009–2012, mis on ainsad aastad pärast 1947. aastat, kus see aset leidis, kujutades endast olulist taastumise takistust. Reaalne SKP taastas oma kriisieelse (2007. aasta lõpus) tipptaseme 2011. aastaks, leibkondade netoväärtus 2012. aasta II kvartaliks, palgatöötajad muudes ettevõtetes 2014 ja töötuse määr 2015. aasta septembriks. Kõik need muutujad jätkusid pärast neid kuupäevi majanduslanguse järgsel rekordterritooriumile, USA taastumine oli 2018. aasta aprillis rekordiliselt teine.

Riigivõla suurus – riigivõlg – on kogu 21. sajandi jooksul tõusnud, tõustes 31%-lt 2000. aastal 52%-le 2009. aastal ja 77%-ni SKP-st 2017. aastal, mis oli 207 riigist 43. kohal. Sissetulekute ebavõrdsus saavutas haripunkti 2007. aastal ja langes suure majanduslanguse ajal, olles 2017. aastal 156 riigi seas siiski 41. kohal (s.o 74%-l riikidest oli sissetulekute jaotus võrdsem).

Järgmises tabelis on toodud peamised majandusnäitajad aastatel 2000–2018.

Aasta	Nominaalne SKP (miljardites USD)	SKT elaniku kohta (USD)	SKP kasv (reaalne)	Inflatsioonimäär (protsentides)	Töötuse määr (protsentides)	Eelarve tasakaal (% SKP-st)	Avaliku sektori valitsussektori võlg (% SKP-st)	Jooksevakonto tasakaal (% SKP-st)
2018	20 494,1	62 606	2,9%	2,4%	3,9%	–3,8%	77,8%	–2,3%
2017	19 485,4	59 895	2,4%	2.1%	4,4%	–3,4%	76,1%	–2,4%
2016	18 707,2	57 878	1,6%	1,3%	4,9%	–3.1%	76.4%	–2.4%
2015	18 219,3	56 770	2,9%	0,1%	5,3%	–2,4%	72,5%	–2,4%
2014	17 521,9	54 993	2,6%	1,6%	6,2%	–2,8%	73,7%	–2,1%
2013	16 691,5	52 737	1,8%	1,5%	7,4%	–4,0%	72,2%	–2,1%
2012	16 155,3	51 404	2,2%	2,1%	8,1%	–5,7%	70,3%	–2,6%
2011	15 517,9	49 736	1,6%	3,1%	8,9%	–7,3%	65,8%	–2,9%
2010	14 964,4	48 311	2,5%	1,6%	9,6%	–8,6%	60,8%	–2,9%
2009	14 418,7	46 909	–2,8%	–0,3%	9,3%	–9,8%	52,3%	–2,6%
2008	14 718,6	48 302	–0,3%	3,8%	5,8%	–4,6%	39,4%	–4,6%
2007	14 477,6	47 955	1,8%	2,9%	4,6%	–0,8%	35,2%	–4,9%
2006	13 855,9	46 352	2,7%	3,2%	4,6%	–0,1%	35,4%	–5,8%
2005	13 093,7	44 218	3,3%	3,4%	5,1%	–1,2%	35,8%	–5,7%
2004	12 274,9	41 838	3,8%	2,7%	5,5%	–2,3%	35,7%	–5,1%
2003	11 510,7	39 592	2,8%	2,3%	6,0%	–2,8%	34,7%	–4,1%
2002	10 977,5	38 114	1,8%	1,6%	5,8%	–1,7%	32,7%	–4,1%
2001	10 621,9	37 241	1,0%	2,8%	4,7%	1,2%	31,5%	–3,7%
2000	10 284,8	36 433	4,0%	3,4%	4,0%	2,3%	33,7%	–3,9%
1999	9660,6	34 602	4,7%	2,2%	4,2%	1,3%	38,3%	–3,0%
1998	9089,2	32 929	4,5%	1,5%	4,5%	1,3%	41,7%	–2,4%
1997	8608,5	31 554	4,5%	2,3%	4,9%	–0,2%	44,6%	–1,6%
1996	8100,1	30 047	3,8%	2,9%	5,4%	–1,3%	47,0%	–1,5%
1995	7664,1	28 763	2,7%	2,8%	5,6%	–2,1%	47,7%	–1,5%
1994	7308,8	27 756	4,0%	2,6%	6,1%	–2,8%	47,8%	–1,7%
1993	6878,7	26 442	2,7%	3,0%	6,9%	–3,7%	47,9%	–1,2%
1992	6539,3	25 467	3,6%	3,0%	7,5%	–4,5%	46,8%	–0,8%
1991	6174,1	24 366	–0,1%	4,2%	6,9%	–4,4%	44,1%	0,0%
1990	5979,6	23 914	1,9%	5,4%	5,6%	–3,7%	40,9%	–1,3%
1989	5657,7	22 879	3,7%	4,8%	5,3%	–2,7%	39,4%	–1,8%
1988	5252,6	21 442	4,2%	4,1%	5,5%	–3,0%	39,9%	–2,3%
1987	4870,2	20 063	3,5%	3,6%	6,2%	–3,1%	39,6%	–3,3%
1986	4590,1	19 078	3,5%	1,9%	7,0%	–4,8%	38,5%	–3,2%
1985	4346,8	18 232	4,2%	3,5%	7,2%	–4,9%	35,3%	–2,7%
1984	4040,7	17 099	7,3%	4,4%	7,5%	–4,6%	33,1%	–2,3%
1983	3638,1	15 531	4,6%	3,2%	9,6%	–5,7%	32,2%	–1,1%
1982	3345,0	14 410	–1,9%	6,2%	9,7%	–3,8%	27,9%	–0,2%
1981	3211,0	13 966	2,6%	10,4%	7,6%	–2,5%	25,2%	0,2%
1980	2862,5	12 575	–0,2%	13,5%	7,2%	–2,6%	25,5%	0,1%

 

 

USA nominaalne SKP oli 2017. aastal 19,5 triljonit dollarit. Aastases arvestuses ulatus nominaalne SKP 2018. aasta esimeses kvartalis 20,1 triljonini dollarini, ületades esimest korda 20 triljoni dollari taseme. Ligikaudu 70% USA SKPst moodustab isiklik tarbimine, ettevõtete investeeringud 18%, valitsus 17% (föderaalsed, osariikide ja kohalikud, kuid välja arvatud ülekande maksed, näiteks tarbimises olev sotsiaalkindlustus) ja netoeksport on USA tõttu 3% negatiivne seoses USA kaubandusdefitsiidiga. Reaalne sisemajanduse kogutoodang, mis mõõdab nii tootmist kui ka sissetulekut, kasvas 2017. aastal 2,3%, võrreldes 1,5%-ga 2016. aastal ja 2,9%-ga 2015. Reaalne SKP kasvas kvartaalse aastapõhise määraga, mis oli 2018. aasta 1. kvartalis 2,2%, II kvartalis 3,4%, 2018. aasta kolmandas kvartalis ja 2,2% 2018. aasta IV kvartalis president Trumpi all; II kvartali määr oli parim kasvutempo pärast 2014. aasta kolmandat kvartalit ja kogu SKP aastane kasv 2,9% 2018. aastal oli majanduse parim tulemus kümne aasta jooksul.

Alates 2014. aastast möödus Hiina SKP suurima majandusega USA-st, mõõdetuna ostujõu pariteedi ümberarvestus kursside järgi USA-st. USA oli selle verstapostini eelnenud enam kui sajandi suurim majandus; Hiina kasvutempo on olnud viimase 40 aasta jooksul kolmekordne võrreldes USA-ga. 2017. aasta seisuga oli Euroopa Liidus tervikuna SKT umbes 5% suurem kui USAs.

Reaalne SKT elaniku kohta (mõõdetuna 2009. aasta dollarites) oli 2017. aastal 52 444 dollarit ja on igal aastal kasvanud alates 2010. aastast. See kasvas 1960. aastatel keskmiselt 3,0%, 1970. aastatel 2,1%, 1980. aastatel 2,4%, 2,2% 1990. aastatel, 2000. aastatel 0,7% ja 2010.–2017. aastal 0,9%. Alates 2000. aastast aeglasema kasvu põhjuseid arutavad majandusteadlased ning need võivad hõlmata vananevat demograafiat, aeglasemat tööjõu kasvu, tootlikkuse kasvu aeglustumist, ettevõtete investeeringute vähenemist, suuremat sissetulekute ebavõrdsust, vähendades nõudlust, oluliste uuenduste puudumist ja vähenenud tööjõudu. USA oli 2017. aastal 220 riigi seas SKP-st elaniku kohta 20. kohal.

Riigi SKT areng Maailmapanga andmetel: USA reaalne SKP kasvas 2000. aastast 2014. aasta esimese pooleni keskmiselt 1,7%, mis on umbes 2000. aasta ajaloolise keskmisega umbes pool.

Vaata ka: USA suurimate tööandjate loetelu ja USA osariikide loetelu tööhõive määra järgi

2017. aastal oli USA tööjõu suurus umbes 160,4 miljonit inimest, mis on Hiina, India ja Euroopa Liidu taga maailmas suuruselt neljas tööjõu riik. Valitsuses (föderaalne, osariigi ja kohalik) töötas 2010. aastal 22 miljonit inimest. Väikeettevõtted on riigi suurim tööandja, esindades 53% Ameerika töötajatest. Suuruselt teine osa tööhõivest kuulub suurtele ettevõtetele, kus töötab 38% USA tööjõust.

 

Riigi erasektoris töötab 91% töötavatest ameeriklastest. Valitsus moodustab 8% kõigist USA töötajatest. Üle 99% kõigist USA tööandjate organisatsioonidest on väikeettevõtted. USA 30 miljonit väikeettevõtet moodustavad 64% vastloodud töökohtadest (need, mis on loodud lahutada kaotatud töökohad). Töökohad väikeettevõtetes moodustasid 70% viimase kümnendi jooksul loodud töökohtadest.

Ameeriklaste osatähtsus väikeettevõtluses ja suurettevõttes on püsinud aasta-aastalt suhteliselt sama, kuna mõnest väikeettevõttest saavad suured ettevõtted ja veidi üle poole väikeettevõttest püsivad kauem kui 5 aastat. Suurettevõtete hulgas on mitmed maailma suurimad ettevõtted ja tööandjad Ameerika ettevõtted. Nende hulgas on Walmart, mis on nii suurim ettevõte kui ka suurim erasektori tööandja maailmas. Walmart annab kogu maailmas tööd 2,1 miljonile inimesele ja ainuüksi USA-s 1,4 miljonile inimesele.

USA-s on ligi 30 miljonit väikeettevõtet. Rahvusvähemustele, nagu hispaanlased, Aafrika ameeriklased, Aasia ameeriklased ja põlisameeriklased (35% riigi elanikkonnast), kuulub 4,1 miljonit riigi ettevõtet. Vähemuste omanduses olevad ettevõtted teenivad tulusid peaaegu 700 miljardit dollarit ja USA-s annavad nad tööd peaaegu 5 miljonile töötajale. Ameeriklastel on OECD riikide seas kõrgeim keskmine töötajate sissetulek. Keskmine leibkonna sissetulek USA-s on 2008. aasta seisuga 52 029 dollarit. Umbes 284 000 töötaval inimesel on USA-s kaks täistööajaga tööd ja 7,6 miljonil osalise tööajaga töökoht lisaks täistööajale. Kõigist USAs töötavatest isikutest kuulub 12% ametiühingusse ja enamik ametiühinguliikmeid töötab valitsuse heaks. Ametiühingute liikmelisuse vähenemine USA-s viimase paarikümne aasta jooksul sarnaneb tööjõu osaga majanduses. Maailmapank paigutab töötajate värbamise ja vallandamise lihtsuse poolest Ameerika Ühendriigid esikohale. USA on ainus arenenud majandus, mis ei taga oma töötajatele palgalist puhkust ega tasustatud haiguspäevi, ning on üks vähestest maailma riikidest, kus palgalist perepuhkust pole seaduslikku õigust, ülejäänud riigid on Paapua Uus-Guinea, Suriname ja Libeeria. Aastal 2014 hindas Rahvusvaheline Ametiühingute Konföderatsioon USA ametiühingutele antud volituste ja õiguste teemal 4 punkti 5+-st – see on kolmas madalaim hinne. Mõned teadlased, sealhulgas äriteoreetik Jeffrey Pfeffer ja politoloog Daniel Kinderman leiavad, et Ameerika Ühendriikide kaasaegsed tööhõive praktikad on seotud juhtkonna suurenenud töösurvega ja töötajatele pandud raskustega, nagu toksiline töökeskkond, ebakindlus ja pikad töötunnid, mis võib põhjustada 120 000 liigset surmajuhtumit aastas, muutes töökoha Ameerika Ühendriikides viiendaks surmapõhjuseks.

Töötus

  Pikemalt artiklites Töötus Ameerika Ühendriikides ja USA osariikide loetelu töötuse määra järgi

2017. aasta detsembri seisuga oli USA-s töötuse määr 4,1% ehk töötuid oli 6,6 miljonit inimest. Valitsuse laiem U6 töötuse määr, mis hõlmab ka osalise tööajaga vaeghõivet, oli 8,1% ehk 8,2 miljonit inimest. Need arvud arvutati tsiviilelanike arvuga umbes 160,6 miljonit inimest, võrreldes USA rahvaarvuga umbes 327 miljonit inimest.

Aastatel 2009–2010, pärast suurt majanduslangust, tõi töötute taastumise esile kerkinud probleem kaasa rekordilise pikaajalise töötuse taseme – enam kui 6 miljonit töötajat otsisid tööd 2010. aasta jaanuarist kauem kui 6 kuud. See puudutas eriti vanemaid töötajaid. Aasta pärast majanduslangust, mis lõppes 2009. aasta juunis, lõid sisserändajad USA-s 656 000 töökohta, samas kui USA-s sündinud töötajad kaotasid enam kui miljoni töökoha, osaliselt vananeva riigi (suhteliselt rohkem valgeid pensionäre) ja demograafiliste muutuste tõttu. 2010. aasta aprillis oli ametlik töötuse määr 9,9%, kuid valitsuse laiem U–6 töötuse määr oli 17,1%. Ajavahemikul veebruar 2008 – veebruar 2010 kasvas majanduslikel põhjustel osalise tööajaga (st eelistaks täistööajaga) töötavate inimeste arv 4 miljoni võrra 8,8 miljonini, see tähendab kahe aja jooksul osalise tööajaga töötajate arvu suurenemist 83% võrra.

Ehkki 2013. aastaks oli töötuse määr langenud alla 8%, näitas pikaajaliste töötute rekordiline osakaal ja leibkondade sissetuleku jätkuv langus endiselt töötute taastumist. Palgaarvestusega seotud töökohtade arv jõudis majanduse taastumisel aga 2014. aasta maikuuks tagasi majanduslanguse-eelsesse perioodi (november 2007).

Pärast kõrgemat sõjajärgsel perioodil langes USA töötuse määr allpool tõusvat euroala töötuse määra 1980ndate keskel ja on pärast seda püsinud peaaegu pidevalt märkimisväärselt väiksem. Aastal 1955 töötas 55% ameeriklastest teeninduses, 30–35% tööstuses ja 10–15% põllumajanduses. 1980. aastaks oli teeninduses hõivatud üle 65%, tööstuses 25–30% ja põllumajanduses vähem kui 5%. Meeste seas oli töötus jätkuvalt märkimisväärselt suurem kui naistel (9,8% vs 7,5% 2009. aastal). Valgete töötuse määr on endiselt palju väiksem kui afroameeriklaste oma (8,5% vs. 15,8% ka 2009. aastal).

Noorte töötuse määr oli 2009. aasta juulis 18,5%, mis on selle kuu kõrgeim määr pärast 1948. aastat. Noorte afroameeriklaste töötuse määr oli 2013. aasta mais 28,2%.

Tööhõive sektorite kaupa

Vaata ka: Tööhõive suurtööstussektoris Ameerika Ühendriikides

USA tööhõive jaguneb 2012. aastal hinnanguliselt teenindussektoris 79,7%-ni, töötlevas tööstuses 19,2%-ni ja põllumajandussektoris 1,1%-ni.

  Pikemalt artiklites Sissetulek Ameerika Ühendriikides ja Rikkus Ameerika Ühendriikides
Vaata ka: Isiklikud sissetulekud Ameerika Ühendriikides, Leibkonna sissetulekud Ameerika Ühendriikides, Sissetulekute ebavõrdsus Ameerika Ühendriikides, Jõukus Ameerika Ühendriikides ja Ameerika Ühendriikide maakonnad sissetuleku järgi elaniku kohta

Sissetulekute mõõtmine

 

Leibkonna tegelik (s.o inflatsiooniga korrigeeritud) mediaansissetulek, mis on keskklassi sissetuleku hea näitaja, oli 2016. aastal 59 039 dollarit, mis on rekordtase. See oli siiski veidi üle eelmise, 1998. aastal püstitatud rekordi, mis näitab, et keskklassi pere sissetulekute ostujõud on viimase 20 aasta jooksul olnud stagneerunud või langenud. 2013. aasta jooksul oli töötajatele makstav hüvitis 8,969 triljonit dollarit, erainvesteeringute kogumaht aga 2,781 triljonit dollarit.

Ameeriklaste keskmine leibkonna sissetulek on OECD riikide seas kõrgeim ning 2010. aastal oli nende leibkondade mediaantulu mediaan tulemuse järgi neljandal kohal, võrreldes 2007. aasta kõrgeima tasemega. Ühe analüüsi kohaselt langesid keskklassi sissetulekud Ameerika Ühendriikides Kanada omadega kokku 2010. aastal ja võib-olla on 2014. aastaks maha jäänud, samal ajal kui mitmed teised arenenud majandused on viimastel aastatel lõhe täitnud.

Sissetulekute ebavõrdsus

Sissetulekute ebavõrdsusest on saanud kogu maailmas kuumalt arutatud teema. CIA World Factbooki andmetel oli USA sissetulekute ebavõrdsus 2017. aastal 156 riigi seas 41. kohal (s.o 74%-l riikidest on sissetulekute jaotus võrdsem). Kongressi eelarvebüroo andmetel teenisid top 1% sissetulekuga leibkonnad 1979. aastal umbes 9% maksueelsest sissetulekust, võrreldes 19%-ga 2007. aastal ja 17%-ga 2014. aastal. Maksujärgse tulu osas olid need arvud 7 %, 17% ja 13%. Need arvud näitavad, et tippteenijate teenitud tulu osakaal aastatel 1979–2007 enam kui kahekordistus, langes mõnevõrra pärast suure majanduslangusega ning president Barack Obama 2013. aastal kohaldatud kõrgemaid maksumäärasid ja ümberjagamise põhimõtteid. 2012. aasta sissetuleku uuesti sõnastamisel, kasutades 1979. aasta sissetuleku jaotust (mis esindab egalitaarset perioodi 1950–1980), oleks 99% perede keskmine sissetulek umbes 7100 USD rohkem. Sissetulekute ebavõrdsus on Ameerika Ühendriikides kasvanud ajavahemikul 2005–2012 enam kui kahel kolmest suurlinna piirkonnast.

Top 1% sissetulekut teeninud isikutest moodustas 52 protsenti sissetulekute kasvust aastatel 2009–2015, kus sissetulekut määratletakse kui turutulu, v.a .valitsuse siirded, samal ajal kui nende osa kogutulust on enam kui kahekordistunud – 9 protsendist 1976. aastal 20 protsendini 2011. aastal. Vastavalt OECD 2014. aasta aruandele tõusis 80% kogu maksueelse turu tulude kasvust läks top 10%-le aastatel 1975–2007.

Mitu majandusteadlast ja teised on väljendanud kasvavat muret sissetulekute ebavõrdsuse pärast, nimetades seda "sügavalt murettekitavaks", ebaõiglaseks, demokraatia/sotsiaalse stabiilsuse ohuks või rahvusliku allakäigu märgiks. Yale'i professor Robert Shiller on öelnud: "Arvan, et kõige olulisem probleem, millega me praegu silmitsi seisame, on ebavõrdsuse suurenemine USA-s ja mujal maailmas." Thomas Piketty Pariisi majanduskoolist väitis, et 1980. aasta järgse ebavõrdsuse suurenemine mängis rolli 2008. aasta kriisis, aidates kaasa rahva rahalisele ebastabiilsusele. 2016. aastal väitsid majandusteadlased Peter H. Lindert ja Jeffrey G. Williamson, et ebavõrdsus on suurem kui riigi asutamisest saadik eales varem. 2018. aastal oli sissetulekute ebavõrdsus loendusbüroo kõigi aegade kõrgeimal tasemel, Gini indeks oli 0,485.

Teised ei nõustu sellega, öeldes, et ebavõrdsuse küsimus on poliitiline tähelepanu kõrvalejuhtimine nende arvates sellistest probleemidest nagu krooniline töötus ja loid majanduskasv. George Masoni ülikooli majandusprofessor Tyler Cowen on nimetanud ebavõrdsust "punaseks heeringaks", öeldes, et selle suurenemist rahvast mõjutavad tegurid võivad samaaegselt olla ka selle vähendamise põhjustajaks kogu maailmas, ning väites, et ebavõrdsuse vähendamiseks mõeldud ümberjagamise poliitikaga saab teha rohkem kahju kui kasu. Robert Lucas Jr on väitnud, et Ameerika elatustaseme silmatorkavaim probleem on liiga suureks kasvanud valitsus ning hiljutised poliitilised nihked euroopaliku maksustamise, hoolekande kulude ja regulatsiooni suunas võivad USA-d lõputult piirata oluliselt madalamale, Euroopa tasandi sissetuleku trajektoorile. Mõned teadlased on vaidlustanud ebavõrdsuse suundumusi käsitlevate väidete aluseks olevate andmete õigsuse ning majandusteadlased Michael Bordo ja Christopher M. Meissner on väitnud, et ebavõrdsust ei saa süüdistada 2008. aasta finantskriisis.

Kongressi teadusteenistuse raporti kohaselt oli kapitali juurdekasvu maksude progressiivsuse vähenemine USA-s aastatel 1996–2006 kõige suurem sissetulekute ebavõrdsuse suurenemise põhjustaja.

Alates 2010. aastast oli USA sissetulekute jaotus OECD riikide seas neljandal kohal Türgi, Mehhiko ja Tšiili taga. Brookingsi institutsioon teatas 2013. aasta märtsis, et sissetulekute ebavõrdsus suureneb ja muutub püsivaks, vähendades järsult USA sotsiaalset liikuvust. OECD hindad sotsiaalse liikuvuse alal USA 10. kohale Põhjamaade, Austraalia, Kanada, Saksamaa, Hispaania ja Prantsusmaa taga. Suurematest arenenud riikidest on väiksema liikuvusega ainult Itaalia ja Suurbritannia. Selle põhjuseks on osaliselt Ameerika vaesuse sügavus, mis jätab vaesed lapsed majanduslikult ebasoodsasse olukorda, ehkki teised on täheldanud, et USA suhteline tõus on kõrgema ja laiemalt jaotunud sissetuleku vahemikud tõttu matemaatiliselt raskem kui riikides, kus sissetulek kunstlikult surutakse.

Alates 1970. aastatest on tööviljakuse ja mediaansissetulekute vahel olnud kasvav lõhe. Tootlikkuse ja sissetulekute kasvu vahelise lõhe peamine põhjus on töötundide arvu kasv inimese kohta. Muud põhjused hõlmavad mitterahaliste hüvitiste suurenemist töötajate hüvitiste osakaaluna (mida ei arvestata CPS-i sissetulekute andmetes), tööjõule sisenevaid sisserändajaid, statistilisi moonutusi, sealhulgas erinevate inflatsiooni reguleerivate asutuste kasutamist BLS-i ja CPS-i poolt, tootlikkuse kasumid on kalduvad vähem töömahukatesse sektoritesse, sissetulekud liiguvad tööjõult kapitalile, oskuste erinevustest tingitud palgaerinevused, tootlikkus on ekslikult paisutatud varjatud tehnoloogiapõhise amortisatsiooni suurenemise ja impordihindade mõõtmise probleemide tõttu ja/või loomulik kohanemisperiood pärast sissetulekute suurenemist aberratsioosses sõjajärgses olukorras.

OECD 2018. aasta uuringu kohaselt on USA-s sissetulekute ebavõrdsus palju suurem, kuna töötutele ja riskirühma kuuluvatele töötajatele valitsuse toetus peaaegu puudub ja neid takistab veelgi väga nõrk kollektiivläbirääkimiste süsteem.

Leibkondade netoväärtus ja rikkuse ebavõrdsus

2017. aasta 4. kvartali seisuga oli leibkondade koguväärtus USA-s rekordiliselt 99 triljonit dollarit, mis tähendab 5,2 triljoni dollari kasvu võrreldes 2016. aastaga. See kasv kajastab nii aktsiaturu kui ka eluaseme hindade kasvu. See meede on rekordit seadnud alates 2012. aasta 4. kvartalist. Kui jaotada ühtlaselt, tähendab 99 triljonit dollarit keskmiselt 782 000 dollarit leibkonna kohta (umbes 126,2 miljoni leibkonna kohta) või 302 000 dollarit inimese kohta. Keskmine leibkonna netoväärtus (st pooled peredest sellest allapoole ja alla selle) oli 2016. aastal 97 300 dollarit. 25% perede netoväärtus oli mediaan netoväärtus null, samas kui 25.–50. protsentiili keskmine netoväärtus oli 40 000 dollarit.

Netoväärtus Ameerika Ühendriikides (miljardites dollarites), 2006–2018

Rikaste ebavõrdsus on ebavõrdsem kui sissetulekute ebavõrdsus: top 1%-l kõige rohkem teenivatest leibkondadest oli 2012. aastal umbes 42% kogu netoväärtusest, võrreldes 24%-ga 1979. aastal. Föderaalreservi 2017. aasta septembri aruande kohaselt on rikkuse ebavõrdsus rekordtasemel; top 1% kontrollis 2016. aastal 38,6% riigi varandusest. Bostoni nõuanderühm teatab 2017. aasta juuni aruandes, et 1% ameeriklastest kontrollib 2021. aastaks 70% riigi varast.

10% kõige jõukamate valduses on 80% kogu finantsvarast. Rikaste ebavõrdsus on USA-s suurem kui enamikus arenenud riikides, välja arvatud Šveits ja Taani. Päritud rikkus võib aidata selgitada, miks paljudel rikkaks saanud ameeriklastel võis olla "oluline edumaa". Poliitikauuringute instituudi andmetel kasvas 2012. aasta septembris Forbesi 400 rikkama ameeriklase vara üle 60 protsendi. Keskmine leibkonna varandus langes USA-s suur majandussurutise tõttu 35%, 106 591 dollarilt 68 839 dollarini aastatel 2005–2011, kuid on pärast seda taastunud.

Ligikaudu 30% kogu maailma miljonäridest elab Ameerika Ühendriikides (2009. aasta seisuga). Economist Intelligence Uniti hinnangul oli USA-s 2008. aastal 16 600 000 miljonäri, lisaks on 34% maailma miljardäridest ameeriklased (2011. aastal).

Koduomamine

Vaata ka: Koduomamine Ameerika Ühendriikides

 

USA koduomandi määr oli 2018. aasta I kvartalis 64,2%, mis on tunduvalt väiksem kui 2004. aasta 4. kvartali elamumulli ajal seatud kõigi aegade kõrgeim näitaja – 69,2%. Miljonid kodud olid suletud majanduslanguse ajal 2007–2009 ja kaotanud, viies omandimäära 2016. aasta II kvartalis 62,9%-ni. Keskmine omandimäär aastatel 1965–2017 oli 65,3%.

Ameerika Ühendriikide keskmises kodus on inimese kohta rohkem kui 65 m² (700 ruutjalga) ruumi, mis on 50–100% rohkem kui teiste suure sissetulekuga riikide keskmises piirkonnas. Sarnaselt on vidinate ja mugavuste omandiõigus teiste riikidega võrreldes suhteliselt kõrge.

Pew Research Center teatas 2016. aastal, et esimest korda 130 aasta jooksul elavad 18–34-aastased ameeriklased tõenäolisemalt vanemate juures kui üheski teises eluaseme olukorras.

Ühes ATTOM Data Solutionsi uuringus on 70%-l uuritud maakondadest kodud keskmise USA töötaja jaoks üha odavamad.

Alates 2018. aastast on "plahvatanud" nende USA kodanike arv, kes elavad sõidukites, kuna nad ei leia taskukohast eluaset, eriti linnades, kus elukallidus on järsult tõusnud, näiteks Los Angeles, Portland ja San Francisco.

Kasum ja palk

Vaata ka: USA osariikide loetelu mediaanpalga järgi

1970. aastal moodustasid palgad üle 51% USA SKP-st ja kasumid alla 5%. Kuid 2013. aastaks oli palk langenud 44%-ni majandusest, samas kui kasum oli enam kui kahekordistunud – 11%-ni. Inflatsiooniga kohandatud ("reaalne") kasutatav isiklik sissetulek inimese kohta tõusis USA-s aastatel 1945–2008 pidevalt, kuid on sellest ajast alates püsinud üldiselt samal tasemel.

Aastal 2005 oli üle 18-aastaste keskmine isiklik sissetulek vahemikus 3317 dollarist töötute kohta, abielus Aasia-Ameerika naisega kuni 55 935 dollarini täistööajaga aastaringselt töötava Aasia-Ameerika mehe puhul. USA rahvaloenduse andmetel kippus meestel olema suurem sissetulek kui naistel, samal ajal kui asiaadid ja valged teenisid rohkem kui afroameeriklased ja hispaanlased. Kõigi üle 18-aastaste isikute keskmine isiklik sissetulek oli 2005. aastal 24 062 dollarit (32 140 dollarit vähemalt 25-aastaste või vanemate inimeste jaoks).

Võrdluspunktina oli miinimumpalga määr 2009. ja 2017. aastal 7,25 dollarit tunnis või 15 080 dollarit 2080 töötunni eest tüüpilisel tööaastal. Miinimumpalk on pisut rohkem kui ühe inimese ühiku vaesuse tase ja umbes neljaliikmelise pere puhul umbes 50% vaesuse määrast.

Pew Research Centeri 2014. aasta oktoobri aruande kohaselt on enamiku USA töötajate reaalpalk olnud püsiv või langenud viimase viie aastakümne jooksul, sõltumata töökohtade kasvust. Bloomberg teatas 2018. aasta juulis, et reaalne SKT inimese kohta on pärast suurt majandussurutist märkimisväärselt kasvanud, kuid reaalne hüvitis tunnis, sealhulgas hüved, pole üldse suurenenud.

CareerBuilderi 2017. aasta augustikuises uuringus leiti, et 8 töötajat 10-st USA-st elavad palgast palgani. CareerBuilderi pressiesindaja Mike Erwin süüdistas "seisvat palka ja kallinemist kõigest haridusest kuni paljude tarbekaupadeni". Föderaalse tarbijate finantskaitsebüroo USA kodanike rahalist heaolu käsitleva uuringu kohaselt on umbes pooltel probleeme arvete tasumisega ja enam kui kolmandikul on olnud raskusi, näiteks kui nad ei saa endale elukohta lubada, otsa saavad nad toidust või kui neil pole piisavalt raha arstiabi maksmiseks. Ajakirjaniku ja autori Alissa Quarti sõnul ületab elukallidus kiiresti palkade kasvu, sealhulgas traditsiooniliselt turvaliste ametite, näiteks õpetamise puhul. Ta kirjutab, et "keskklassi elu on nüüd 30% kallim kui see oli 20 aastat tagasi."

New Yorgi Föderaalne Reservpank teatas 2019. aasta veebruaris, et 7 miljonit USA kodanikku on oma automaksetest vähemalt 3 kuud maha jäänud, mis on rekord. Majandusteadlased peavad seda punaseks lipuks, et ameeriklased on vaatamata madalale töötuse määrale hädas arvete tasumisega. NPRi 2019. aasta mais läbi viidud küsitlus leidis, et ameeriklaste maapiirkondade seas võitlevad 40% tervishoiu, toidu ja eluaseme eest ning 49% ei saa endale lubada 1000-dollarist hädaolukorda. Mõned eksperdid väidavad, et USA on kogenud "kahetasandilist taastumist", millest on kasu saanud 60% elanikkonnast, samas kui ülejäänud 40% "madalama astme" elanikest on pingutanud stagneerunud palga tõttu arvete maksmisega, suureneb eluasemekulude, hariduse ja tervishoiu kulude ning kasvavate võlgade osas.

Vaesus

  Pikemalt artiklis Vaesus Ameerika Ühendriikides

 

Alates 1980. aastatest on suhtelise vaesuse määr pidevalt ületanud teiste jõukate rahvaste oma, ehkki võrdluste jaoks ühist andmekogumit kasutades tehtud analüüsid näitavad, et USA absoluutse vaesuse määr turutulude lõikes on madalam kui enamiku teiste jõukate riikide puhul. Äärmine vaesus Ameerika Ühendriikides, mis tähendab, et leibkonnad, kes elavad vähem kui 2 dollari eest päevas (arvestamata neile makstavaid riiklikke toetusi), kahekordistusid 1996. aasta tasemest 1,5 miljoni leibkonnani 2011. aastal, sealhulgas oli 2,8 miljonit last. 2013. aastal jõudis laste vaesus rekordtasemele – 16,7 miljonit last elas toiduga kindlustamata leibkondades, mis on umbes 35% rohkem kui 2007. aastal. 2015. aasta seisuga elab 44 protsenti Ameerika Ühendriikide lastest väikese sissetulekuga peredes.

2016. aastal elas vaesuses 12,7% USA elanikkonnast, võrreldes 13,5%-ga 2015. aastal. Vaesuse määr tõusis 2007. aasta 12,5%-lt enne suurt majandussurutist 15,1%-ni 2010. aastal, langedes seejärel veidi 2007. aasta tasemele. Ajavahemikul 1959–1962 oli vaesuse määr üle 20%, kuid langes kõigi aegade madalaimale tasemele – 11,1%-ini peale 1973. aastal Lyndon Johnsoni presidentuuri ajal alanud vaesussõda. 2016. aasta juunis hoiatas IMF USA-d, et selle suure vaesuse määraga tuleb kiiresti tegeleda.

Äärmise vaesusega naabruses elavate elanike arv kasvas ajavahemikul 2000–2009 ühe kolmandiku võrra. Sellistes naabruskondades elavad inimesed kannatavad puuduliku juurdepääsu tõttu kvaliteetsele haridusele; kõrgem kuritegevuse määr; kõrgemad füüsilised ja psüühilised vaevused; piiratud juurdepääs krediidile ja rikkuse kogumisele; kõrgemad hinnad kaupadele ja teenustele; ja piiratud juurdepääs töövõimalustele. Alates 2013. aastast peetakse 44% Ameerika vaestest elajateks "sügavas vaesuses", sissetulekud 50% või rohkem on alla valitsuse ametliku vaesuspiiri.

USA elamumajanduse ja linnaarengu osakonna iga-aastase kodutute hindamise aruande kohaselt oli 2017. aasta seisuga Ameerika Ühendriikides antud ööl umbes 554 000 kodutut ehk 0,17% elanikkonnast. Ligi kaks kolmandikku viibis erakorralise varjupaiga või ajutise eluaseme programmi raames ja teine kolmandik elas tänaval, mahajäetud hoones või muus kohas, mis pole mõeldud inimeste asustamiseks. Ligikaudu 1,56 miljonit inimest ehk umbes 0,5% USA elanikkonnast kasutasid 1. oktoobrist 2008 kuni 30. septembrini 2009 erakorralist varjupaika või ajutist eluaseme programmi. Ligikaudu 44% kodututest töötab.

USA-l on arenenud maailmas üks vähem ulatuslikke sotsiaalseid turvavõrke, mis vähendab nii suhtelist kui ka absoluutset vaesust oluliselt vähem kui jõukate riikide keskmine. Mõned eksperdid väidavad, et vaesuses elavad inimesed peavad konkureerima arengumaadega. Äärmise vaesuse ja inimõigustega tegeleva USA eriraportööri 2018. aasta mai aruandes leiti, et USA-s elab üle viie miljoni inimese "kolmanda maailma" tingimustes. Viimase kolme aastakümne jooksul on Ameerika vaesed vangistatud palju kiiremini kui nende kolleegid teistes arenenud riikides, kusjuures karistussüsteem on "tööealiste vaeste meeste jaoks tavaline". Mõned teadlased väidavad, et 1970, aastate lõpus alanud üleminek neoliberaalsele sotsiaal- ja majanduspoliitikale on laiendanud karistusriiki, taastanud sotsiaalhoolekande riigi, dereguleeritud majanduse ja kriminaliseerinud vaesuse, "muutes lõpuks seda, mida tähendab Ameerikas vaesus".

  Pikemalt artiklis Tervishoid Ameerika Ühendriikides

Katvus

Vaata ka: Ravikindlustuse katvus Ameerika Ühendriikides

 

Ameerika süsteem on segu avaliku ja erasektori kindlustusest. Valitsus pakub kindlustuskaitset umbes 53 miljonile eakale Medicare'i kaudu, 62 miljonile väiksema sissetulekuga inimesele Medicaidi kaudu ja 15 miljonile sõjaväeveteranile veteranide administratsiooni kaudu. Ligikaudu 178 miljonit ettevõttes töötavat töötajat saavad subsideeritud tervisekindlustuse oma tööandja kaudu, samal ajal kui 52 miljonit muud isikut ostavad kindlustuse, kas taskukohase hoolduse seaduse raames välja töötatud subsideeritud turupõhjavahetuse kaudu või otse kindlustusandjatelt. Erasektor osutab tervishoiuteenuseid, välja arvatud veteranide administratsioon, kus arste võtab tööle valitsus.

Mitu uuringut näitasid, et kindlustamata isikute arv langes aastatel 2013–2016 laiendatud Medicaidi abikõlblikkuse ja tervisekindlustuse vahetuse tõttu, mis loodi patsientide kaitse ja taskukohase hoolduse seaduse tõttu, mida tuntakse ka kui ACA või Obamacare. Ameerika Ühendriikide rahvaloenduse büroo andmetel oli 2012. aastal USA-s tervisekindlustuseta 45,6 miljonit inimest (14,8% alla 65-aastastest elanikest). Pärast peamiste ACA sätete rakendamist 2013. aastal vähenes see arv 18,3 miljoni võrra ehk 40%, 2016. aastaks 27,3 miljoni võrra ehk 8,6% alla 65-aastaste elanikkonnast.

President Trumpi ajal hakkas seni järjest kasvanud tervisekindlustusega hõlmatus otsustavalt vähenema. Rahvaste Ühenduse fond hindas 2018. aasta mais, et 2016. aasta algusest kuni 2018. aasta alguseni suurenes kindlustamata isikute arv 4 miljoni võrra. Nende kindlustamata osakaal tõusis 2016. aasta 12,7%-lt 15,5%-ni. Mõju oli suurem väiksema sissetulekuga täiskasvanute seas, kellel oli suurem kindlustamata määr kui suurema sissetulekuga täiskasvanutel. Piirkondlikult olid lõuna- ja lääneosariikides kindlustamata intressimäärad kõrgemad kui põhja- ja idaosariikides. Lisaks oli nendel 18 osariigil, kes ei laiendanud Medicaidit, kõrgem kindlustamata intressimäär kui neil, kes seda tegid.

Riikliku terviseprogrammi arstide sõnul põhjustab selline kindlustuse puudumine aastas umbes 48 000 tarbetut surma. John C. Goodman on rühmituse metoodikat kritiseerinud, kuna ta ei ole uurinud surma põhjust ega jälginud kindlustuse staatuse muutusi aja jooksul, sealhulgas surmahetkel. Clintoni endise nõuniku Richard Kronicki 2009. aasta uuringus ei leitud, et pärast teatud riskitegurite kontrolli all hoidmist ei suureneks suremus kindlustamata kujul.

Tulemused

USA jääb tervishoiu üldises tulemuslikkuses maha, kuid on meditsiiniliste uuenduste alal maailmas juhtiv. Ainuüksi Ameerika on välja töötanud või on andnud panuse kõige olulisematesse meditsiiniuuendustesse, täpsemalt üheksasse uuendusse /välja töötanud esikümnest alates 1975. aastast 2001. aasta arstide küsitluse pingerea järgi, ning EL ja Šveits on andnud panuse kokku viide uuendusse või need välja töötanud. Alates 1966. aastast on ameeriklased saanud rohkem Nobeli meditsiiniauhindu kui ülejäänud maailm kokku. Aastatel 1989–2002 investeeriti Ameerikas biotehnoloogia eraettevõtetesse neli korda rohkem raha kui Euroopas.

17 suure sissetulekuga riigist, mida National Institute of Health 2013. aastal uuris, olid Ameerika Ühendriigid rasvumuse, autode kasutamise ja õnnetuste, tapmiste, imikute suremuse, südame- ja kopsuhaiguste esinemissageduse või selle lähedal kõige kõrgemal kohal või selle lähedal seksuaalselt ülekantud nakkuse, noorukieas raseduse, meelelahutuslikud uimasti- või alkoholisurmade, vigastuse ja puude määrad. Niisugused elustiil ja ühiskondlikud tegurid asetavad USA selle eeldatava eluea alguses selle loendi lõppu. Keskmiselt võib oodata, et USA mees elab peaaegu neli aastat vähem kui kõrgema kohaga riikides, ehkki ameeriklased, kes saavad 75-aastaseks elavad kauem. Üks tarbimisvalik, mis põhjustab mitmeid ülalkirjeldatud vaevusi, on sigaretid. Ameeriklased suitsetasid 2016. aastal 258 miljardit sigaretti. Sigaretid maksavad USA-le igal aastal 326 miljardit dollarit otseste tervishoiukulude (170 miljardit dollarit) ja kaotused tootlikkuse kaudu (156 miljardit dollarit).

Euroopa arstide 2007. aasta põhjalikus uuringus leiti, et viie aasta vähipatsientide elumus oli USA-s märkimisväärselt suurem kui kõigis 21 uuritud Euroopa riigis, meeste puhul 66,3%, võrreldes Euroopa keskmisega 47,3% ja 62,9%, võrreldes naiste 52,8%-ga. Ameeriklased läbivad vähktõve sõeluuringuid oluliselt kiiremini kui teiste arenenud riikide elanikud ning saavad MRI- ja CT-diagnostika tehtud kõigi OECD riikide seas kõige kiiremini. USA inimestel, kellel on diagnoositud kõrge kolesteroolitase või hüpertensioon, on medikamentoosne ravi kiiremini kättesaadav kui teistes arenenud riikides, samuti suudetakse selliseid haigusseisundeid teiste riikidega võrreldes paremini kontrolli all hoida. Diabeetikud saavad ravi tõenäolisemalt ja vastavad ravieesmärkidele USA-s kui Kanadas, Inglismaal või Šotimaal.

Tervisemõõdikute ja hindamise instituudi 2018. aasta uuringu 2016. aasta andmete kohaselt oli USA tervishoiu ja hariduse valdkonnas maailmas 27. kohal, olles 1990. aastal 6. kohal.

Maksumus

Vaata ka: Tervishoiu hinnad Ameerika Ühendriikides

 

USA tervishoiukulud on muude meetmete hulgas märkimisväärselt suuremad kui teiste riikide osakaal SKP-st. OECD andmetel olid USA tervishoiukulud 2015. aastal 16,9% SKPst, mis on üle 5% kõrgem kui järgmine kõige kulutavam riik OECD-s. 5% lünk SKP-s moodustab 1 triljon dollarit, umbes 3000 dollarit inimese kohta või kolmandiku võrra suurem järgmise kallima riigi suhtes.

Ameerika Ühendriikide tervishoiuteenuste kõrge hind on tingitud tehnoloogia arengust, halduskuludest, ravimite hinnastamisest, sellest, et tarnijad nõuavad rohkem meditsiinitehnika eest, rohkem arstiabi kui teiste riikide inimesed, arstide kõrged palgad, valitsuse määrused, kohtuasjade ja kolmandate osapoolte maksesüsteemide mõju, mis isoleerivad tarbijad ravi kogukulust. Madalaimad ravimite, meditsiiniseadmete ja arstidele tehtavate maksete hinnad on valitsuse plaanides. Ameeriklased saavad enamasti rohkem arstiabi kui inimesed teistes riikides, mis aitab märkimisväärselt kaasa kulude suurenemisele. Ameerika Ühendriikides saab inimene pärast südameinfarkti tõenäolisemalt avatud südameoperatsiooni kui teistes riikides. Medicaid maksab paljude retseptiravimite eest Medicare'ist vähem, kuna Medicaidi allahindlused on seotud seadusega, samas kui Medicare'i hinnad lepivad kokku erakindlustusandjad ja ravimifirmad. Valitsuse plaanid maksavad sageli vähem kui üldkulud, mille tulemuseks on, et tervishoiuteenuse osutajad viivad kõrgemate hindade kaudu kulud erakindlustatud isikutele.

  Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide majandus sektorite kaupa
Vaata ka: Ameerika Ühendriikide tehnoloogia- ja tööstusajalugu, Ameerika Ühendriikide töötlev tööstus ja Ameerika Ühendriikide põllumajandus

 

USA on maailmas suuruselt teine tootja, mille 2013. aasta tööstustoodang oli 2,4 triljonit USA dollarit. Selle toodang on suurem kui Saksamaa, Prantsusmaa, India ja Brasiilia omad kokku. Selle peamised tööstused hõlmavad naftat, terast, autosid, ehitusmasinaid, kosmosetööstust, põllutöömasinaid, telekommunikatsiooni, kemikaale, elektroonikat, toiduainete töötlemist, tarbekaupu, saematerjali ja kaevandamist.

USA juhib maailma lennukite tootmises, mis moodustab suure osa USA tööstustoodangust. Ameerika ettevõtted, nagu Boeing, Cessna, Lockheed Martin ja General Dynamics, toodavad enamiku maailma tsiviil- ja sõjalennukitest Ameerika Ühendriikide tehastes.

 

USA majanduse töötlevas tööstuses on viimase mitme aasta jooksul märkimisväärselt kadunud töökohti. 2004. aasta jaanuaris oli selliste töökohtade arv 14,3 miljonit, mis on vähenenud 3,0 miljoni töökoha võrra ehk 17,5 protsenti võrreldes alates 2000. aasta juulist ja umbes 5,2 miljonit alates ajaloolisest tipptasemest 1979. aastal. Töötlemine töötlevas tööstuses oli madalaim alates 1950. aasta juulist. Terasetööliste arv vähenes 500 000-lt 1980. aastal 224 000-ni 2000. aastal.

USA toodab umbes 18% kogu maailma töötleva tööstuse toodangust – see osa on vähenenud, kuna teised riigid arendasid välja konkurentsivõimelise töötleva tööstuse. Töökohtade vähenemine mahu pideva kasvu ajal on tingitud mitmest tegurist, sealhulgas suurenenud tootlikkus, kaubandus ja ilmalikud majanduse suundumused. Lisaks on telekommunikatsiooni-, farmaatsia-, õhusõidukite, raskete masinate ja muude tööstuste kasv koos langusega madalama taseme, madala kvalifikatsiooniga tööstuses, nagu rõivad, mänguasjad ja muu lihtne tootmine, mõne USA töökoha kõrgema kvalifikatsiooniga ja paremini tasustatava töö tulemusel. USA-s on palju vaieldud selle üle, kas töötleva tööstuse langus on seotud Ameerika ametiühingutega, välismaiste madalamate palkadega või mõlemaga.

Toodete hulka kuuluvad nisu, mais, muud terad, puuviljad, köögiviljad, puuvill; veiseliha, sealiha, linnuliha, piimatooted, metsasaadused ja kala.

Transport

  Pikemalt artiklis Transport Ameerika Ühendriikides

Maanteed

 

USA majandus sõltub inimeste ja kaupade liikumisel maanteetranspordist. Isiklikus transpordis domineerivad autod, mis liiguvad 6,4 miljoni kilomeetri pikkuste avalike teede võrgustikus, sealhulgas üks maailma pikemaid maanteevõrgustikke, mille pikkus on 91 700 km. Maailma suuruselt teisel autoturul Ameerika Ühendriikides on mootorsõidukite omamine ühe inimese kohta suurim – 765 sõidukit 1000 ameeriklase kohta. Ligikaudu 40% isiklikest sõidukitest on kaubikud, maasturid või kergveokid.

Raudtee

 

Massiline transiit moodustab 9% kogu USA tööreisidest. Kaupade vedu raudteel on ulatuslik, ehkki suhteliselt väike reisijate arv (umbes 31 miljonit aastas) kasutab reisimiseks linnalähiliinide raudteed, osaliselt madala rahvaarvu tiheduse tõttu kogu rahvas. Riikliku linnadevahelise reisijate raudteevõrgustiku Amtrakiga sõitmine kasvas aga aastatel 2000–2010 peaaegu 37%. Samuti on viimastel aastatel kiirenenud kergliiklusteede areng. California osariik ehitab praegu riigi esimest kiirraudteesüsteemi.

Lennundus

Tsiviillennundussektor on täielikult eraomandis ja alates 1978. aastast on see suuresti dereguleeritud, samas kui enamik suuremaid lennujaamu on riigi omandis. Kolm suurimat lennufirmat maailmas, mis veavad reisijaid, baseeruvad USA-s; American Airlines on number üks pärast seda, kui ettevõte omandas U.S. Airwaysi 2013. aastal. Maailma 30 kõige suuremast reisijate lennujaamast asub 12 Ameerika Ühendriikides, sealhulgas ka kõige suurem, Hartsfieldi-Jacksoni Atlanta rahvusvaheline lennujaam.

Energeetika

  Pikemalt artiklis Energeetika Ameerika Ühendriikides

 

USA on kogu tarbimisel suuruselt teine energiatarbija maailmas. USA on Kanada ja paljude teiste riikide järel energiatarbimises elaniku kohta seitsmendal kohal. Suurem osa sellest energiast saadakse fossiilkütustest: 2005. aastal tuli hinnanguliselt 40% riigi energiast naftast, 23% kivisöest ja 23% maagaasist. Tuumaenergiaga varustati 8,4% ja taastuvenergiaga 6,8%, mis tulenes peamiselt hüdroelektrijaamadest, ehkki ka muudest taastuvatest energiaallikatest.

Ameerika sõltuvus naftaimpordist kasvas 24%-lt 1970. aastal 65%-ni 2005. aasta lõpuks. Transpordi tarbimise protsent on kõrgeim – see moodustas 2006. aastal umbes 69% Ameerika Ühendriikides kasutatud naftast ja 55% kogu maailmas tarbitavast naftast nagu ka Hirschi raportis dokumenteeritud.

2013. aastal importis Ameerika Ühendriigid 2808 miljonit barrelit toornaftat, võrreldes 3377 miljoni barreliga 2010. aastal. Kuigi USA on suurim kütuseimportija, teatas The Wall Street Journal 2011. aastal, et riigist on peagi saamas netokütuse eksportija. Esimest korda 62 aasta jooksul. Selles avaldati ootused, et see jätkub 2020. aastani. Tegelikult oli 2011. aastal riigist suurim eksport nafta.

Telekommunikatsioon

  Pikemalt artiklis Internet Ameerika Ühendriikides

Internet töötati välja USA-s ja riigis on mitmed maailma suurimad interneti sõlmpunktid.

  Pikemalt artiklites Ameerika Ühendriikide väliskaubandus ja Ameerika Ühendriikides tariifid
Vaata ka: Ameerika Ühendriikide ekspordi loetelu, Ameerika Ühendriikide suurimate kaubanduspartnerite loetelu, Ameerika Ühendriikide impordi loetelu, Ameerika Ühendriikide impordi ja ekspordi võrdlus, USA osariikide ja territooriumide loetelu ekspordi järgi ja USA osariikide ja territooriumide loetelu impordi järgi

 

USA on maailmas suuruselt teine kaubandusriik. Kogu planeedil on ringluses palju USA dollareid; umbes 60% rahvusvahelises kaubanduses kasutatavatest vahenditest on USA dollarid. Samuti kasutatakse dollarit standardse valuutaühikuna rahvusvahelistel turgudel sellistele kaupadele nagu kuld ja nafta.

Põhja-Ameerika vabakaubandusleping ehk NAFTA lõi 1994. aastal maailma ühe suurima kaubandusbloki.

Alates 1976. aastast on USA-l olnud kaubavahetuse puudujäägid teiste riikidega ja alates 1982. aastast on jooksevkonto puudujäägis. Riigi pikaajaline teenustekaubanduse ülejääk siiski püsis ja jõudis 2013. aastal rekordilise 231 miljardi dollarini.

USA kaubavahetuse puudujääk suurenes 502 miljardilt dollarilt 2016. aastal 552 miljardi dollarini 2017. aastal, kasv on 50 miljardit dollarit ehk 10%. 2017. aasta jooksul oli impordi kogumaht 2,90 triljonit dollarit, eksport aga 2,35 triljonit dollarit. Kaupade netopuudujääk oli 807 miljardit dollarit, samas kui teenuste netoülejääk oli 255 miljardit dollarit.

Ameerika kümme suurimat kaubanduspartnerit on Hiina, Kanada, Mehhiko, Jaapan, Saksamaa, Lõuna-Korea, Suurbritannia, Prantsusmaa, India ja Taiwan. Kaubavahetuse defitsiit Hiinaga kasvas 347 miljardilt dollarilt 2016. aastal 376 miljardi dollarini 2017. aastal, kasv 30 miljardit dollarit ehk 8%. 2017. aastal oli USA kaubavahetuse puudujääk Mehhikoga 71 miljardit dollarit ja Kanadaga 17 miljardit dollarit.

  Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide finantsseisund

USA leibkondade ja mittetulunduslik netoväärtus ületas 2018. aasta I kvartalis esmakordselt 100 triljonit dollarit; alates 2012. aasta 4. kvartalist on see rekordid püstitatud igas tulevas kvartalis. USA föderaalvalitsus riigivõlg oli 2018. aasta mais 21,1 triljonit dollarit, veidi üle 100% SKP-st. Kasutades riigivõla alamhulka, mida nimetatakse "üldsuse võlg", oli USA võlg 2017. aastal umbes 77% SKPst. Selle mõõtme järgi oli USA 2017. aasta riikide seas 43. kohal. Üldsuse võlg tõusis suure majandussurutise ja selle tagajärgede tõttu märkimisväärselt. Eeldatavasti jätkub tõus, kui riigi üldsuse võlg on 2028. aastaks 100% SKPst.

USA riigivõlg oli 1980. aastal 909 miljardit dollarit, mis võrdub 33%-ga Ameerika sisemajanduse kogutoodangust (SKP); 1990. aastaks oli see arv enam kui kolmekordistunud 3,2 triljonini dollarini ehk 56%-ni SKTst. 2001. aastal oli riigivõlg 5,7 triljonit dollarit; võla suhe SKPsse püsis aga 1990. aasta tasemel. Võlatase tõusis järgmisel kümnendil kiiresti ja 28. jaanuaril 2010 tõsteti USA võla ülemmäär 14,3 triljonini. Ameerika Ühendriikide 2010. aasta föderaalse eelarve põhjal kasvab koguvõlg peaaegu 100%-ni SKTst, võrreldes 2009. aasta alguse tasemega umbes 80%. Valge Maja hinnangul ületab valitsuse võla teenindamise vaheleht 2019. aastal 700 miljardit dollarit aastas, rohkem kui 2009. aastal 202 miljardit dollarit.

USA riigikassa statistika näitab, et 2006. aasta lõpus oli USA-välistel kodanikel ja asutustel 44% üldsuse föderaalsest võlast. Alates 2014. aastast on Hiina riigivõlakirjade suurim välisrahastaja Hiina, kellel on 1,26 triljoni dollari väärtuses riigivõlakirju.

Ameerika Ühendriikide üldine finantsseisund hõlmab 2014. aasta seisuga 269,6 triljonit dollarit leibkondade, ettevõtete ja valitsusasutuste omanduses olevaid varasid, mis on enam kui 15,7-kordne Ameerika Ühendriikide aastane sisemajanduse kogutoodang. Võlad olid samal perioodil 145,8 triljonit dollarit, mis on umbes 8,5 korda suurem aasta sisemajanduse kogutoodangust.

Alates 2010. aastast on USA riigikassas valitsussektori võla reaalintressimäärad olnud negatiivsed. Sellised madalad intressimäärad, mida inflatsioonimäär ületab, tekivad siis, kui turg usub, et piisavalt madala riskiga alternatiive pole olemas, või kui on vaja populaarseid institutsionaalseid investeeringuid nagu kindlustusettevõtted, pensionid või võlakirjad, rahaturg ja tasakaalustatud investeerimisfondid või investeerida riskimaandamiseks piisavalt suuri summasid riigikassa väärtpaberitesse. Lawrence Summers ja teised väidavad, et nii madala intressimääraga säästab riigivõlgade laenamine maksumaksjate raha ja parandab krediidivõimet.

1940. aastate lõpust kuni 1970. alguseni vähendasid mõlemad USA ja Ühendkuningriik oma võlakoormust umbes 30–40% SKTst kümne aasta jooksul, kasutades ära negatiivseid reaalintressimäärasid, kuid pole garantiid, et valitsemissektori võlakoormus jätkub ja jääb nii madalale. Jaanuaris 2012 soovitas väärtpaberitööstuse ja finantsturgude liidu USA riigikassa laenuvõtmise nõuandekomitee ühehäälselt lubada riigivõlg enampakkumisele viia veelgi madalamate negatiivsete absoluutmääradega.

  Pikemalt artiklites USA dollar ja Föderaalreservi Süsteem

 

Ameerika Ühendriikide dollar on Ameerika Ühendriikide rahaühik. USA dollar on rahvusvahelistes tehingutes enim kasutatav valuuta. Mitmed riigid kasutavad seda oma ametliku valuutana ja paljudes teistes on see de facto valuuta.

Föderaalvalitsus üritab madala inflatsiooni, kiire majanduskasvu ja madala tööpuuduse hoidmiseks kasutada nii rahapoliitikat (raha pakkumise kontrollimine selliste mehhanismide kaudu nagu intressimäärade muutused) kui ka fiskaalpoliitikat (maksud ja kulutused). Stabiilse valuuta- ja rahapoliitika tagamiseks moodustati 1913. aastal föderaalreservina tuntud erapank. USA dollarit on peetud üheks stabiilsemaks valuutaks maailmas ja paljud rahvad tagavad omavääringu USA dollarireservidega.

USA dollar on säilitanud oma positsiooni maailma peamise reservvaluutana, ehkki sellele rollile seatakse järk-järgult ohtu. Peaaegu kaks kolmandikku kogu maailmas hoitavatest valuutareservidest hoitakse USA dollarites, võrreldes järgmise populaarseima valuuta euro, milles hoitakse umbes 25% maailmas hoitavatest valuutareservidest.USA riigivõla suurenemine ja kvantitatiivne leevendamine on pannud mõned arvama, et USA dollar kaotab oma staatuse maailma reservvaluutana; need ennustused pole aga vilja kandnud.

USA oli 2012. aastal äritegevuse lihtsuse indeksis 4. kohal, Fraseri instituut 2012. aastal maailma majandusvabaduse indeksis 18. kohal, The Wall Street Journali ja Heritage Foundationi 2012. aastal majandusvabaduse indeksis 10. kohal, 2014. aasta ülemaailmse võimaliku kaubanduse aruande 15. koht ja ülemaailmse konkurentsivõime aruande kolmas koht.

2014. aasta majandusvabaduse indeksi järgi, mille avaldasid The Wall Street Journal ja The Heritage Foundation, on USA langenud majanduslikult kõige vabamate riikide esikümnest välja. USA majandusvabadus on seitsme aasta jooksul püsivalt langenud ja see on ainus riik, mis on seda teinud. Indeks mõõdab iga riigi pühendumust vaba ettevõtlusele skaalal 0–100. Riigid, kes kaotavad majandusvabaduse ja saavad madalad indeksitulemid, on majandusliku stagnatsiooni, kõrge töötuse määra ja halvenevate sotsiaalsete tingimuste ohus. 2014. aasta majandusvabaduse indeks andis USA-le tulemuse 75,5 ja on edetabelis maailmas kaheteistkümnendal kohal. See langes kaks kohta edetabelis ja selle tulemus on poole punkti võrra madalam kui 2013. aastal.

Määrused

  Pikemalt artiklis Ameerika Ühendriikide haldusõigus

 

USA föderaalvalitsus reguleerib eraettevõtlust mitmel viisil. Regulatsioonid jaguneb kahte üldisse kategooriasse.

Mõnede jõupingutuste eesmärk on otseselt või kaudselt hindade kontrollimine. Tavapäraselt on valitsus püüdnud luua riiklikult reguleeritud monopole, näiteks elektriettevõtted, lubades samal tasemel hinnad, mis tagaksid neile normaalse kasumi. Vahel on valitsus laiendanud majanduskontrolli ka muudele tööstusharudele. Suurele majandussurutisele järgnenud aastatel töötas see välja keeruka süsteemi põllumajandustoodete hindade stabiliseerimiseks, mis kipuvad reageerima kiiresti muutuvale pakkumise ja nõudluse muutustele metsikult. Hulk teisi tööstusharusid – kaubaveod ja hiljem ka lennuettevõtjad – otsisid ise edukalt regulatsiooni, et piirata seda, mida nad pidasid kahjulikeks hinnalangusteks, seda protsessi nimetati regulatiivseks püüdmiseks.

Teine majandusregulatsiooni vorm, monopolidevastane seadus, püüab tugevdada turujõude, nii et otsene reguleerimine pole vajalik. Valitsus – ja mõnikord ka eraõiguslikud osapooled – on monopolidevastaseid seadusi kasutanud selliste tegevuste või ühinemiste keelamiseks, mis piiravad põhjendamatult konkurentsi.

Pangaregulatsioon on Ameerika Ühendriikides väga killustatud võrreldes teiste G10 riikidega, kus enamikul riikidel on ainult üks pankade regulaator. USA-s on pangandust reguleeritud nii föderaalsel kui ka osariigi tasandil. USA-s on ka üks kõige enam reguleeritud panganduskeskkondi maailmas; paljud määrused ei ole siiski seotud usaldusväärsusega, vaid keskenduvad pigem privaatsusele, avalikustamisele, pettuste ennetamisele, rahapesu ja terrorismi tõkestamisele, liigkasuvõtmise vastasele laenudele ning madalama sissetulekuga segmentidele laenamise edendamisele.

Alates 1970. aastatest on valitsus kontrollinud eraettevõtteid ka sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks, näiteks avalikkuse tervise ja ohutuse parandamiseks või tervisliku keskkonna säilitamiseks. Näiteks tööohutuse ja töötervishoiu amet kehtestab ja rakendab tööohutuse standardeid ning Ameerika Ühendriikide keskkonnakaitseamet pakub standardeid ja määrusi õhu, vee ja maaressursside säilitamiseks. USA toidu- ja ravimiamet reguleerib, millised ravimid võivad turule jõuda, ning sätestab ka toiduainete avalikustamise standardid.

20. sajandi viimase kolme kümnendi jooksul muutus ameeriklaste suhtumine regulatsiooni oluliselt. 1970. aastatel hakkasid poliitikakujundajad üha enam veenduma, et majanduse reguleerimine kaitseb ettevõtteid sellistes tööstusharudes nagu lennundus ja autoveod. Samal ajal tekitasid tehnoloogilised muutused uusi konkurente mõnes tööstusharus, näiteks telekommunikatsioonis, mida kunagi peeti loomulikeks monopolideks. Mõlemad arengud viisid regulatsiooni kergendavate seaduste korrani.

Kui Ameerika kahe mõjukaima erakonna juhid pooldasid 1970., 1980. ja 1990. aastatel üldiselt majanduse dereguleerimist, siis sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks kavandatud määruste osas oldi vähem nõus. Ühiskondlik reguleerimine oli omandanud kasvava tähtsuse depressioonile ja II maailmasõjale järgnenud aastatel ning jällegi 1960. ja 1970. aastatel. 1980. aastatel leevendas valitsus töö-, tarbija- ja keskkonnaeeskirju, tuginedes ideele, et selline regulatsioon sekkub vaba ettevõtlusse, suurendab ettevõtlusega seotud kulusid ja aitab seega kaasa inflatsioonile. Vastus sellistele muutustele on segane; paljud ameeriklased väljendasid jätkuvalt muret konkreetsete sündmuste või suundumuste pärast, kutsudes valitsust välja andma mõnes valdkonnas, sealhulgas keskkonnakaitses, uusi määrusi.

Seal, kus seadusandlikud kanalid pole reageerinud, on mõned kodanikud pöördunud kohtute poole, et kiiremini lahendada sotsiaalseid probleeme. Näiteks 1990. aastatel kaebasid üksikisikud ja lõpuks valitsus ise tubakaettevõtteid sigareti suitsetamise terviseriskide üle. 1998. aasta tubakatoodete levitamise põhileping nägi riikidele ette pikaajalisi makseid suitsetamisega seotud haiguste ravimisega seotud meditsiinikulude katmiseks.

Aastatel 2000–2008 toimus USA majandusregulatsiooni kiireim laienemine alates 1970. aastate algusest. Uute lehtede arv föderaalses registris, mis on majanduse reguleerimise volikiri, tõusis 64 438 uuelt leheküljelt 2001. aastal 78 090 uuele lehele 2007. aastal, mis on rekordiline arv määrusi. Majanduslikult olulised määrused, mis on määratletud kui määrused, mis maksavad rohkem kui 100 miljonit dollarit aastas, kasvasid 70%. Kulutused reguleerimisele kasvasid 62%, 26,4 miljardilt dollarilt 42,7 miljardi dollarini.

Maksustamine

  Pikemalt artiklis Maksustamine Ameerika Ühendriikides

 

Maksustamine Ameerika Ühendriikides on keeruline süsteem, mis võib hõlmata makset vähemalt neljale erinevale valitsustasandile ja paljusid maksustamisviise. Makse nõuavad föderaalvalitsus, osariikide valitsused ja sageli kohalikud omavalitsused, kuhu võivad kuuluda maakonnad, vallad, alevid, koolipiirkonnad ja muud eriotstarbelised linnaosad, sealhulgas tuletõrje-, kommunaal- ja transiidipiirkonnad.

Maksuvormid hõlmavad tulu-, kinnisvara-, müügi-, impordi-, palga-, kinnisvara- ja kingimaksusid, aga ka mitmesuguseid tasusid. Kui arvestada maksustamist kõigil valitsustasanditel, oli kogu maksustamine protsentides SKTst 2011. aastal umbes 25%. Musta majanduse osakaal USA majanduses on teiste riikidega võrreldes väga väike.

Ehkki Ühendriikide põhiseadusega on föderaalne varamaks keelatud, välja arvatud juhul, kui laekumised jagunevad osariikide vahel nende elanike poolt, on riigi ja kohalike omavalitsuste omandimaks kinnisvara omandimaks ja kuna kapitali kasvutulu maksustatakse nominaalse inflatsiooni asemel – korrigeeritud kasum, kapitali juurdekasvu maks võrdub inflatsioonimäära omandimaksuga.

USA maksustamine on üldiselt progressiivne, eriti föderaalsel tasandil, ja arenenud maailmas üks progressiivsemaid. Arutletakse selle üle, kas maksud peaksid olema rohkem või vähem progressiivsed.

Kulud

  Pikemalt artiklites Ameerika Ühendriikide föderaalne eelarve, USA valitsuse kulutused ja USA riigivõlg

 

Ameerika Ühendriikide avaliku sektori kulutused moodustavad umbes 38% SKPst (föderaalsed on umbes 21%, ülejäänud osariigid ja kohalikud omavalitsused). Igal valitsustasandil on palju otseseid teenuseid. Näiteks föderaalvalitsus vastutab riigikaitse eest, teadusuuringute eest, mis viivad sageli uute toodete väljatöötamiseni, viib läbi kosmoseuuringuid ja juhib arvukalt programme, mille eesmärk on aidata töötajatel arendada töökohal vajalikke oskusi ja leida tööd (sealhulgas kõrgharidus). Valitsusekulutused mõjutavad märkimisväärselt kohalikku ja piirkondlikku majandust ning majandustegevuse üldist tempot.

Osariikide valitsused vastutavad enamiku maanteede ehitamise ja hooldamise eest. Riigikoolide rahastamisel ja haldamisel on juhtiv roll riigi-, maakonna- või linnavalitsusel. Politsei ja tuletõrje eest vastutavad peamiselt kohalikud omavalitsused. 2016. aastal olid USA osariigi ja kohalikud omavalitsused võlgu 3 triljonit dollarit ja neil on veel 5 triljonit dollarit katteta kohustusi.

Ameerika Ühendriikide hoolekandesüsteem sai alguse 1930. aastatel, suure depressiooni ajal, uue kursi vastuvõtmisega. Hiljem laiendati hoolekandesüsteemi 1960. aastatel Suure Ühiskonna seaduste kaudu, mis hõlmasid Medicare'i, Medicaidit, vanemate ameeriklaste seadust ja föderaalset hariduse rahastamist. Valitsuse ametlike prognooside kohaselt seisab Medicare järgmise 75 aasta jooksul 37 triljoni dollari suuruse katteta kohustuse all ja sotsiaalkindlustuse ees on sama aja jooksul 13 triljoni dollari suurune katteta vastutus.

Üldiselt moodustasid föderaalsed, osariigi ja kohalikud kulutused 1998. aastal peaaegu 28% sisemajanduse kogutoodangust.

Föderaalne eelarve ja võlg

Vaata ka: USA föderaalne eelarve

 

2017. eelarveaastal kulutas föderaalvalitsus eelarve või kassa alusel 3,98 triljonit dollarit, mis on 128 miljardit dollarit ehk 3,3% rohkem kui 2016. majandusaastal 3,85 triljonit dollarit. 2017. majandusaasta kulutuste peamised kategooriad hõlmasid tervishoiuteenuseid, nagu Medicare ja Medicaid (1 077 miljardit dollarit või 27% kulutustest), sotsiaalkindlustust (939 miljardit dollarit või 24 protsenti), föderaalsete osakondade ja ametite juhtimiseks kasutatavaid riigikaitsega mitteseotud kulutusi (610 miljardit dollarit või 15%), kaitseosakond (590 miljardit dollarit või 15%) ja intressid (263 miljardit dollarit või 7%).

2017. majandusaasta jooksul kogus föderaalvalitsus maksutulu umbes 3,32 triljonit dollarit, mis on 48 miljardit dollarit ehk 1,5% rohkem kui 2016. majandusaastal. Esmased laekumiste kategooriad hõlmasid üksikisiku tulumaksu (1587 miljardit dollarit ehk 48% kogulaekumistest), sotsiaalkindlustuse maksud (1162 miljardit dollarit ehk 35%) ja ettevõtete maksud (297 miljardit dollarit ehk 9%). Muud tululiigid hõlmasid aktsiisi-, kinnisvara- ja kingimaksusid. 2017. majandusaasta tulud olid 17,3% sisemajanduse kogutoodangust (SKT), võrreldes 2016. majandusaasta 17,7%-ga. Maksutulud olid perioodil 1980–2017 keskmiselt umbes 17,4% SKP-st.

öderaalse eelarve puudujääk (st tuludest suuremad kulud) oli 2017. majandusaastal 665 miljardit dollarit, võrreldes 2016. aastal 585 miljardi dollariga, mis tähendab 80 miljardi dollari ehk 14% kasvu. Eelarve puudujääk oli 2017. aastal 3,5% SKPst, võrreldes 3,2% SKPga 2016. aastal. Eelarve puudujääk kasvab prognooside kohaselt 2018. eelarveaastal 804 miljardi dollarini, mis tuleneb märkimisväärselt maksukärbete ja töökohtade seadusest ning muudest kuluarvetest. Vananev riik ja tervishoiuteenuste inflatsioon on pikas perspektiivis ka muud puudujäägi ja võla põhjustajad.

Üldsuse võlg, mis on riigivõlg, oli 2017. aastal umbes 14,7 triljonit dollarit ehk 77% SKP-st, mis oli 207 riigi seas 43. kohal.See võlg, protsentides SKT-st, on enam-vähem samaväärne paljude Lääne-Euroopa riikide võlgadega.

 

USA majanduse keskne tunnus on erasektorile antav majandusvabadus, võimaldades erasektoril teha enamuse majandusotsustest, määrates USA majanduse suuna ja ulatuse. Seda soodustavad suhteliselt madal regulatsioonitase ja valitsuse osalus, samuti kohtusüsteem, mis üldiselt kaitseb omandiõigusi ja täidab lepinguid. Tänapäeval asub USAs 29,6 miljonit väikeettevõtet, 30% maailma miljonäridest, 40% maailma miljardäridest, samuti 139 maailma 500 suurimast ettevõttest.

Alates iseseisvusest tekkimisest on USA julgustanud teadust ja innovatsiooni. 20. sajandi alguses kasvas USA tööstuse ja akadeemiliste ringkondade mitteametliku koostöö kaudu välja töötatud uurimistöö kiiresti ja ületas 1930. aastate lõpuks Suurbritannias toimuva suurust (ehkki USA teadustöö kvaliteet polnud veel võrdne Briti ja Saksamaa uuringutega sellel ajal). Pärast II maailmasõda mängisid föderaalsed kulutused kaitsealasele teadus- ja arendustegevusele ning monopolidevastasele poliitikale olulist rolli USA innovatsioonis.

USA-s on rikkalikult maavarasid ja viljakat talumulda ning seal on mõõdukas kliima. Samuti on sellel ulatuslikud rannajooned nii Atlandi ookeani ja Vaikse ookeani ääres kui ka Mehhiko lahel. Jõed voolavad sügaval mandri sees ja suur järvistu – viis suurt sisemaa järve piki USA piiri Kanadaga – pakuvad täiendavat laevaliiklust. Need ulatuslikud veeteed on aastate jooksul aidanud kujundada riigi majanduskasvu ja aidanud siduda Ameerika 50 üksikut osariiki ühes majandusüksuses.

Töötajate arv ja mis veelgi olulisem – nende tootlikkus aitab kindlaks teha USA majanduse tervist. Tarbijate kulutused USA-s tõusid 1960. aastal umbes 62%-ni SKP-st, kus püsisid umbes 1981. aastani, ja on seejärel tõusnud 2013. aastal 71%-ni. Läbi oma ajaloo on USA-s olnud tööjõu pidev kasv, mis on nähtus, mis on nii peaaegu pideva majanduse laienemise põhjus kui ka tagajärg. Kuni veidi pärast esimest maailmasõda olid enamus töötajaid Euroopast pärit sisserändajad, nende otsesed järeltulijad või aafrika ameeriklased, kes olid enamasti Aafrikast toodud orjad, või nende järeltulijad.

Vaata ka: Ameerika Ühendriikide demograafia

Alates 20. sajandi lõpust rändasid sisse paljud ladinaameeriklased, pärast rahvustepõhiste sisserändekvootide kaotamist järgnes neile palju aasialasi. Kõrge palga lubamine toob Ameerika Ühendriikidesse palju kõrgelt kvalifitseeritud töötajaid kogu maailmast ning miljoneid ebaseaduslikke sisserändajaid, kes otsivad tööd varimajanduses. Ainuüksi 1990. aastatel sisenes Ameerika Ühendriikidesse ametlikult üle 13 miljoni inimese.

 

Tööjõu liikuvus on olnud oluline ka Ameerika majanduse suutlikkuses muutuvate tingimustega kohaneda. Kui sisserändajad ujutasid idaranniku tööturge, kolisid paljud töötajad sisemaale, oodates sageli põllumaade koristamist. Samamoodi meelitasid majanduslikud võimalused tööstuslikes ja põhjapoolsetes linnades 20. sajandi esimesel poolel, nn rände ajal, musti ameeriklased lõunapoolsetest taludest.

Ameerika Ühendriikides on korporatsioon kujunenud aktsionäridena tuntud omanike ühenduseks, mis moodustavad äriettevõtte, mida juhivad keerulised reeglid ja kombed. Masstootmise protsessist tulenevad ettevõtted, näiteks General Electric, on olnud olulised Ameerika Ühendriikide kujundamisel. Aktsiaturu kaudu on Ameerika pangad ja investorid kasvatanud ettevõtetest kapitali investeerimisega ja kapitali väljavõtmisega oma majandust kasvatanud. Tänapäeval, üleilmastumise ajastul, on Ameerika investoritel ja ettevõtetel mõju kogu maailmas. Ameerika valitsus kuulub ka Ameerika majanduse suurimate investorite hulka. Valitsuse investeeringud on suunatud mastaapsete avalike tööde (näiteks Hooveri pais), sõjalis-tööstuslike lepingute ja finantssektori tööstusele.

Vananemine

Mitmete uuringute kohaselt on USA elanikkond vananemas, millel on märkimisväärne majanduslik mõju SKP kasvule, tootlikkusele, innovatsioonile, ebavõrdsusele ja riigivõlale. Keskmine töötaja oli 2019. aastal 42-aastane, võrrelduna 38-ga 2000. aastal. 2030. aastaks on umbes 59% üle 16-aastastest täiskasvanutest tööjõud, võrreldes 62%-ga 2015. aastal. Ühe uuringu kohaselt on vananemine alates 2000. aastast vähendanud tootlikkust 0,25% ja 0,7% aastas. Kuna SKP kasv sõltub tootlikkusest (toodang töötaja kohta) ja töötajate arvust, aeglustavad mõlemad suundumused SKT kasvu. Vanemaealised töötajad säästavad rohkem, mis surub intressimäärasid alla, tasakaalustades osa SKP kasvu vähenemisest, kuid vähendades föderaalreservi võimet majanduslangusega toime tulla intressimäärasid alandades. Vananemise trendiga tegelemiseks on vaja sisserännet (mis teoreetiliselt toob kaasa nooremaid töötajaid) ja kõrgemat sündimusmäära, mida saab soodustada stiimulitega rohkem lapsi saada (nt maksusoodustused, toetused ja heldemad tasulised puhkused).

Kongressi eelarveamet hindas 2019. aasta mais, et kohustuslikud kulutused (nt Medicare, Medicaid ja sotsiaalkindlustus) kasvavad elanike vananedes majanduse suuruse (SKP) suhtes jätkuvalt. Prognooside kohaselt suureneb 65-aastase või vanema elanikkonna arv aastatel 2019–2029 ühe kolmandiku võrra. Programmi kohustuslikud kulutused (väljaminekud) olid 2019. aastal 12,7% SKPst ja prognooside kohaselt on ajavahemikuks 2025–2029 keskmiselt 14,4% SKPst.

Vaata ka: Ameerika Ühendriikide tehnoloogia- ja tööstusajalugu

 

Ameerika Ühendriigid on juhtiv tehnoloogiliste uuenduste valdkonnas alates 19. sajandi lõpust ja teadusuuringutest alates 20. sajandi keskpaigast. 1876. aastal sai Alexander Graham Bell esimese patendi telefoni eest USA-s. Thomas Edisoni labor töötas välja fonograafi, esimese kauakestva lambipirni ja esimese elujõulise filmikaamera. Nikola Tesla oli raadios kasutatava vahelduvvoolu induktsioonmootori ja kõrgsagedusliku jõuülekande teerajaja. 20. sajandi alguses populariseerisid Ransom E. Olds ja Henry Ford autofirmad tootmisliini. Vennad Wrightid tegid 1903. aastal esimese püsiva ja kontrollitud õhust raskema lennu.

 

Ameerika Ühendriikide ühiskond rõhutab ettevõtlust ja ärindust. Ettevõtlus on ettevõtjaks olemine, mida võib määratleda kui "seda, kes võtab uuendusi, rahandust ja ärimeelsust ette uuenduste muutmiseks majanduskaupadeks". Selle tulemuseks võib olla uute organisatsioonide loomine või küpste organisatsioonide taaselustamine vastusena tajutavale võimalusele.

Kõige ilmsem ettevõtlusvorm viitab uute ettevõtete (viidatud kui alustavatele ettevõtetele) asutamise protsessile ja kaasamisele; viimastel aastatel on seda mõistet siiski laiendatud, et see hõlmaks ka ettevõtluse sotsiaalseid ja poliitilisi vorme. Kui ettevõtlus kirjeldab tegevust ettevõttes või suures organisatsioonis, viidatakse sellele kui ettevõttesisesele ettevõtmisele ja see võib hõlmata ka ettevõtte ettevõtmist, kui suured üksused eraldavad organisatsioone.

Ettevõtlusteadlase ja globaalse ettevõtlusmonitori looja Paul Reynoldsi sõnul on "pensionieani jõudmise ajaks pooltel kõigil USAs töötavatel meestel tõenäoliselt üks või mitu aastat füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise perioodi; neli võivad olla tegelenud füüsilisest isikust ettevõtjana kuue või enama aasta jooksul. Uue ettevõtte loomises osalemine on USA töötajate seas karjääri jooksul tavaline tegevus. " Ja viimastel aastatel on doktorid David Audretsch dokumenteerinud ettevõtte loomist kui peamist majanduskasvu tõukejõudu nii Ameerika Ühendriikides kui ka Lääne-Euroopas.

 

Riskikapital kui majandusharu pärines Ameerika Ühendriikidest, kus see endiselt domineerib. Riikliku riskikapitaliliidu andmetel pärinevad 11% erasektori töökohtadest riskikapitaliga tagatud ettevõtetest ja riskikapitaliga tagatud tulud moodustavad 21% USA SKP-st.

 

2014. aastal ulatusid USA investeeringud riskikapitali 4 356 tehingu korral 48,3 miljardi dollarini. See tähendas "dollarites 61%-list kasvu ja tehingute suurenemist 4%-ga võrreldes eelmise aastaga", teatas riiklik riskikapitali ühing. Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni hinnangul olid USA riskikapitaliinvesteeringud 2014. aastaks täielikult taastunud majanduslanguse-eelsele tasemele. Riiklik riskikapitali ühing on teatanud, et 2014. aastal oli riskikapitali investeering bioteadustesse kõrgeimal tasemel alates 2008. aastast: biotehnoloogiasse investeeriti 470 tehinguga 6 miljardi dollariga ja bioteadustesse kokku 8,6 miljardit dollarit 789 tehinguga (sealhulgas biotehnoloogia ja meditsiiniseadmed). Kaks kolmandikku (68%) investeeringutest biotehnoloogiasse suunati esmakordsetesse/varajases etapis tehtavatesse arendustehingutesse ja ülejäänu laienemise arenguetappi (14%), seemneetapi ettevõtetesse (11%) ja hilises järgus olevatesse ettevõtetesse (7%). Kuid kõige enam tehingutesse investeeris tarkvaratööstus: 1799 tehingut, 19,8 miljardi dollarise investeeringu eest. Teiseks tulid Interneti-spetsiifilised ettevõtted, kes kogusid 1005 tehingu jooksul 11,9 miljardit USA dollarit investeeringuid. Paljud neist ettevõtetest asuvad California osariigis, mis ainuüksi koondab 28% USA teadusuuringutest.

Mõned uued Ameerika ettevõtted koguvad investeeringuid ingel-investoritelt (riskikapitalistidelt). 2010. aastal moodustasid kõige suurema osa ingelinvesteeringutest tervishoiuteenused/meditsiin, mis oli 30% inglite koguinvesteeringutest (2009. aastal 17%), millele järgnes tarkvara (16% vs 19% 2007. aastal) ja biotehnoloogia (15% vs. 8% 2009. aastal), tööstus/energeetika (8% vs 17% 2009. aastal), jaemüük (5% vs 8% 2009. aastal) ja IT-teenused (5%).

Ameeriklased on "julged tarbijad", kes on teistest varmamalt valmis proovima igasuguseid uusi tooteid ja ärgitama tootjaid oma tooteid parendama.

Alates 1985. aastast on USA-s olnud kolm peamist ühinemiste ja omandamiste lainet. 2017. aasta on olnud tehingute arvu poolest kõige aktiivsem (12 914 tehingut), samas kui 2015. aasta kumuleerub tehingute suurimaks koguväärtuseks (24 miljardit USD).

USA ajaloo suurim ühinemistehing oli Time Warneri omandamine America Online Inc. poolt 2000. aastal, kui pakkumine oli üle 164 miljardi USD. Alates 2000. aastast on Hiina investorite omandatud USA ettevõtete aktsiate arv kasvanud 368%. Vastupidi – USA ettevõtted, kes omandavad Hiina ettevõtteid – vähenesid 25%, kuid kuni 2007. aastani oli kasv lühike.

 

Ameerika Ühendriigid investeerivad absoluutarvudes teadus- ja arendustegevusse rohkem vahendeid kui teised G7 riigid kokku: 2012. aastal 17,2% rohkem. Alates 2000. aastast on USA sisemajanduse kogukulutused teadus- ja arendustegevusele (GERD) suurenenud 31,2%, mis võimaldab riigil säilitada oma GERD-st G7 riikide seas 54,0% osalust (2000. aastal 54,2%).

Majanduslanguse mõju teaduskuludele

Üldiselt tõusid USA investeeringud teadus- ja arendustegevusse koos majanduse kasvuga sajandi esimestel aastatel, enne kui nad majanduslanguse ajal pisut taandusid, seejärel kasvu taastudes taas tõusma hakkasid. Oma tipptasemel 2009. aastal oli GERD 406 miljardit USA dollarit (2,82% SKPst). Vaatamata majanduslangusele oli see 2012. aastal endiselt 2,79% ja liikus esialgsete andmete kohaselt 2013. aastal vaid pisut 2,73%-ni ja pidi jääma 2014. aastal samale tasemele.

 

Alusuuringute peamine rahastaja on föderaalvalitsus, 2012. aastal 52,6%; osariikide valitsused, ülikoolid ja muud mittetulunduslikud organisatsioonid finantseerisid 26%. Teisalt rahastab eksperimentaalset arendustööd peamiselt tööstus: 76,4%-ni föderaalvalitsuse 22,1%-ni 2012. aastal.

Ehkki USA investeeringud teadus- ja arendustegevusse on suured, ei õnnestunud riigil saavutada president Obama eesmärki, milleks on 3% SKP-st tema ametiaja lõpuks 2016. aastal. Ameerika ülemvõim on selles osas õõnestav, isegi kui teised rahvad – eriti Hiina – kannavad oma eesmärke oma investeeringud teadus- ja arendustegevusse uutesse kõrgustesse. Aastatel 2009–2012 vähenes USA teadusuuringute kulutuste osakaal maailmas pisut 30,5%-lt 28,1%-ni. Mitu riik pühendab teadusuuringutele ja arendustegevusele enam kui 4% SKTst (Iisrael, Jaapan ja Korea Vabariik) ning teised plaanivad tõsta oma GERD/SKP suhet 4%-le aastaks 2020 (Soome ja Rootsi).

Ettevõtete kulutused teadusuuringutele

Äriettevõtted andsid 2012. aastal 59,1% USA GERD-st, võrreldes 69,0%-ga 2000. aastal. Eraettevõtted ja mittetulundusühingud annavad kumbki väikese osa kogu teadus- ja arendustegevusest, vastavalt 3,3% ja 3,8%.

 

USA on ajalooliselt olnud ettevõtete teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni juht. Aastatel 2008–2009 toimunud majanduslangusel on siiski olnud püsiv mõju. Kui teadus- ja arendustegevuse peamised teostajad pidasid suuresti oma kohustusi, tundsid USA majanduslanguse valu peamiselt väikeettevõtted ja idufirmad. USA rahvaloendusbüroo avaldatud statistika näitas, et 2008. aastal hakkas ettevõtjate surmajuhtumite arv ületama ettevõtete sündide arvu ja trend jätkus vähemalt 2012. aastani. Ajavahemikul 2003–2008 olid ettevõtluse teadusuuringute kulutused järginud üldiselt ülespoole suunatud trajektoor. 2009. aastal trajektoor muutus, kuna kulud vähenesid 4% võrreldes eelmise aastaga ja siis jälle 2010. aastal, ehkki seekord 1–2%. Tervishoiuteenuseid pakkuvate võimalustega tööstusharude ettevõtted kärbivad vähem kui küpsemad tööstusharud, näiteks fossiilkütused. Kõige rohkem kärbiti teadus- ja arendustegevuse kulusid põllumajanduse tootmises: −3,5% võrreldes keskmise teadus- ja arendustegevuse ning netokäibe suhtega. Keemia ja sellega seotud toodete tööstus ning elektroonikaseadmete tööstus seevastu näitasid teadus- ja arendustegevuse netomüügisuhet, mis oli keskmiselt 3,8% ja 4,8% kõrgem. Ehkki teadus- ja arendustegevusele kulutatud kulutused suurenesid 2011. aastal, olid need siiski 2008. aasta kulude tasemest madalamad. 2012. aastaks oli ettevõtete rahastatud teadus- ja arendustegevuse kasvutempo taastunud. Kas see jätkub, sõltub majanduse elavdamise ja kasvu püüdlustest, föderaalsete teadusuuringute rahastamise tasemest ja üldisest ettevõtluskliimast.

Teadusuuringute kulutused osariigi tasandil

Vaata ka: USA osariikide loetelu teadus- ja arendustegevuse kulude järgi

 

Teadusuuringute kulutamise tase on osariigiti väga erinev. Kuus osariiki (New Mexico, Maryland, Massachusetts, Washington, California ja Michigan) kulutasid 2010. aastal teadus- ja arendustegevusele 3,9% või rohkem oma SKT-st, moodustades kokku 42% riiklikest teadusuuringute kuludest. 2010. aastal koondus enam kui veerand teadus- ja arendustegevusest Californias (28,1%), edestades Massachusettsi (5,7%), New Jersey (5,6%), Washingtoni (5,5%), Michigani (5,4%), Texast (5,2%), Illinois (4,8%), New York (3,6%) ja Pennsylvania (3,5%). Seitse osariiki (Arkansas, Nevada, Oklahoma, Louisiana, Lõuna-Dakota ja Wyoming) eraldasid teadus- ja arendustegevusele vähem kui 0,8% SKP-st.

Californias asub Silicon Valley, see nimi anti piirkonnale, kus seal baseeruvad infotehnoloogia juhtivaid ettevõtted ja idufirmad. Selles osariigis asuvad ka dünaamilised biotehnoloogia klastrid San Francisco lahe piirkonnas, Los Angeleses ja San Diegos. Peamised biotehnoloogia klastrid väljaspool Californiat on Bostoni/Cambridge, Massachusetts, Maryland, Washingtoni linna äärelinn, New York, Seattle, Philadelphia ja Chicago. California pakub kogu riigis teaduse ja tehnika alal 13,7% kõigist töökohtadest teaduse ja tehnika alal, rohkem kui üheski teises osariigis. Nendes valdkondades töötab umbes 5,7% californialastest. See suur osakaal kajastab akadeemilise tipptaseme tugevat kombinatsiooni ja tugevat keskendumist teadus- ja arendustegevusele: mainekas Stanfordi ülikool ja California ülikool hõõruvad näiteks Silicon Valley õlgadele. Umbes samamoodi, Route 128 Bostoni ümbruses Massachusettsi osariigis pole mitte ainult arvukalt kõrgtehnoloogiaga tegelevaid firmasid ja korporatsioone, vaid ka võõrustab tuntud Harvardi ülikooli ja Massachusettsi tehnoloogiainstituuti.

New Mexico suurt uurimistöö intensiivsust saab seletada asjaoluga, et seal asub Los Alamose riiklik labor. Marylandi seisukoht võib kajastada föderaalselt rahastatavate teadusasutuste koondumist sinna. Washingtoni osariigis on suur kontsentratsioon kõrgtehnoloogiaettevõtteid nagu Microsoft, Amazon ja Boeing ja enamiku autotootjate insenerifunktsioonid asuvad Michigani osariigis.

Rahvusvaheliste korporatsioonide teadusuuringute kulutused

Föderaalvalitsus ja enamik 50-st USA-d moodustavast osariigist pakuvad maksukrediiti teatud tööstusharudele ja ettevõtetele, et julgustada neid teadus- ja arendustegevuses osalema. Kongress uuendab maksukrediiti tavaliselt iga paari aasta tagant. The Wall Street Journali 2012. aasta uuringu kohaselt ei võta ettevõtted teadus- ja arendustegevusse investeerimise otsuste tegemisel neid krediite arvesse, kuna nad ei saa loota, et neid krediite uuendatakse.

2014. aastal pääsesid teadus- ja arendustegevusele tehtavate kulutuste mahu poolest rahvusvaheliste kontsernide 50 parima hulka USA kontsernidest Microsoft, Intel, Johnson & Johnson ja Google. Mitmed, näiteks Intel, Microsoft, Johnson & Johnson, Pfizer ja IBM, on vähemalt kümme aastat esi-20 hulka jõudnud. Google lisati sellesse edetabelisse esimest korda 2013. aastal.

 

Kõrgtehnoloogiliste kaupade ja patentide eksport

USA on kaotanud oma juhtpositsiooni maailmas kõrgtehnoloogiakaupade osas. Isegi arvuti- ja kommunikatsiooniseadmed on nüüd Hiinas ja teistes tärkava turumajandusega riikides kokku pandud, kõrgtehnoloogiliste lisandväärtusega komponente toodetakse mujal. Kuni 2010. aastani oli Ameerika Ühendriigid ravimite netoeksportija, kuid alates 2011. aastast on neist saanud nende toodete netoimportija.

USA on postindustriaalne riik. Kõrgtehnoloogiliste toodete import ületab kaugelt eksporti. Kuid Ameerika Ühendriikide tehnoloogiliselt kvalifitseeritud tööjõud toodab suures mahus patente ja saab endiselt kasu nende patentide litsentsimisest või müügist. Ameerika Ühendriikides tegutsevates teadustööstustes tegeleb 9,1% toodetest ja teenustest intellektuaalomandi õiguste litsentsimisega.

Intellektuaalomandi kaubanduse osas on Ameerika Ühendriigid ületamatud. Tulu autoritasudest ja litsentsimisest ulatus 2013. aastal 129,2 miljardi dollarini, mis on suurim maailmas. Jaapan on kaugel teisel kohal – laekumised olid 2013. aastal 31,6 miljardit dollarit. Ameerika Ühendriikide maksed intellektuaalomandi kasutamise eest olid 2013. aastal 39,0 miljardit dollarit, mida ületas ainult Iirimaa (46,4 miljardit dollarit).

Vaata ka: Forbes 500 ja Fortune 500

2011. aastal olid 20 suurimat USA-s asuvat ettevõtet tulude järgi Walmart, ExxonMobil, Chevron, ConocoPhillips, Fannie Mae, General Electric, Berkshire Hathaway, General Motors, Ford Motor Company, Hewlett-Packard, AT&T, Cargill, McKesson Corporation, Bank of America, Federal Home Loan Mortgage Corporation, Apple Inc., Verizon, JPMorgan Chase ja Cardinal Health.

2013. aastal olid maailma kümnest suurimast turukapitalisatsioonil põhinevast ettevõttest kaheksa USA-st: Apple Inc., ExxonMobil, Berkshire Hathaway, Walmart, General Electric, Microsoft, IBM ja Chevron Corporation.

Fortune Global 500 2011 andmetel olid kümme suurimat USA tööandjat Walmart, USA postiteenistus, IBM, UPS, McDonald's, Target Corporation, Kroger, The Home Depot, General Electric ja Sears Holdings.

Millward Browni avaldatud indeksis on Apple, Google, IBM, McDonald's ja Microsoft maailma viis kõige väärtuslikumat kaubamärki.

Ajakirjas STORES avaldatud 2012. aasta Deloitte'i aruandes märgiti, et 2010. majandusaasta jaemüügitulu järgi 250 suurima jaemüüja seas 32% nendest jaemüüjatest baseerusid Ameerika Ühendriikides ja need 32% moodustasid 41% kogu 250 parima müügitulust. Amazon on maailma suurim veebimüüja.

Enamik maailma suurimatest heategevuslikest sihtasutustest on asutanud ameeriklased.

Ameerika produtsendid on loonud peaaegu kõik maailma suurima vaadatavusega filmid. Paljud maailma suurimat tulu teenivad muusikaartistid baseeruvad Ameerika Ühendriikides. USA turismisektor võtab igal aastal vastu umbes 60 miljonit rahvusvahelist turisti. Salam Standardi hiljutises uuringus on teatatud, et moslemite turismi kogukuludest saavad kõige suuremat kasu Ameerika Ühendriigid, kes naudivad moslemite kogukulutustest 24 protsenti kogu maailmas või peaaegu 35 miljardit dollarit.

  Pikemalt artiklites Pangandus Ameerika Ühendriikides ja Kindlustus Ameerika Ühendriikides
Vaata ka: Suurimate pankade loetelu

 

New Yorgi börs on oma börsiettevõtete väärtpaberite väärtuse järgi üle kolme korra suurem kui ükski teine maailma börs. 2008. aasta oktoobri seisuga oli kõigi kodumaiste New Yorgi börsil noteeritud ettevõtete kapitaliseeritud vara 10,1 triljonit USA dollarit. NASDAQ on veel üks Ameerika börs ja see on maailma suuruselt kolmas börs New Yorgi börsi ja Jaapani Tokyo börsi järel. NASDAQi kaubandusväärtus on siiski suurem kui Jaapani Tokyo börsil. NASDAQ on USA suurim elektroonilise ekraanipõhine aktsiatega kaubeldav turg, kuhu on noteeritud umbes 3800 ettevõtet ja korporatsiooni, ning sellel on rohkem kauplemismahtu tunnis kui ühelgi teisel börsil maailmas.

Kuna aktsiaturud USAs mängivad mõjusat rolli rahvusvahelises rahanduses, tõlgendab New Yorgi Ülikooli 2014. aasta lõpus tehtud uuringuga, et lühiajalised šokid, mis mõjutavad tahet kanda riski makromajanduslikest põhinäitajatest sõltumatult. Pikemas perspektiivis mõjutavad USAs asuvaid aktsiaturge pikad ja sügavad šokid, mis jaotavad teatud tootmistaseme hüved töötajate ja aktsionäride vahel ümber. Tootlikkuse šokid mängivad siiski väikest rolli ajaloolises aktsiaturu kõikumises kõigis horisontides Ameerika Ühendriikide aktsiaturgudel.

 

USA finantssektor moodustas 1947. aastal ainult 10% kogu põllumajandusettevõttevälise kasumist, kuid 2010. aastaks kasvas see 50%-ni. Samal perioodil kasvasid finantssektori tulud suhtena SKPsse 2,5%-lt 7,5%-ni ja finantssektori osa kogu ettevõtte tulust tõusis 10%-lt 20%-ni. Finantstunni keskmine töötasu töötaja kohta tunnis võrreldes kõigi teiste sektoritega on täpselt peegeldanud top 1% suurima sissetulekuga töötajate teenitud USA kogutulude osakaalu alates aastast 1930. New Yorki finantssektori keskmine palk tõusis 1981. aastal 80 000 dollarilt 360 000 dollarini. 2011. aastal tõusid New Yorki keskmised palgad 40 000 dollarilt 70 000 dollarini. Kui 1988. aastal oli umbes 12 500 USA panka, mille hoiused olid vähem kui 300 miljonit dollarit, ja umbes 900, kus oli rohkem hoiuseid kui 300 miljonit dollarit, kuid aastaks 2012 oli USA-s vaid 4200 panka, mille hoiused olid vähem kui 300 miljonit dollarit, ja üle 1800 panga, millel oli hoiuseid rohkem kui 300 miljonit dollarit.

Kümme varakamat USA panka:

1. JP Morgan Chase
2. Bank of America
3. Citigroup
4. Wells Fargo
5. Goldman Sachs
6. Morgan Stanley
7. U.S. Bancorp
8. Bank of NY Mellon
9. HSBC North American Holdings
10. Capital One Financial

Rahvusvahelise Valuutafondi 2012. aasta uuringus jõuti järeldusele, et Ameerika Ühendriikide finantssektor on kasvanud nii suureks, et see aeglustab majanduskasvu. New Yorgi Ülikooli majandusteadlane Thomas Philippon toetas neid leide, leides, et USA kulutab aastas 300 miljardit dollarit finantsteenustele ja sektor peab kahanema 20%. Harvardi ülikooli ja Chicago Ülikooli majandusteadlased leppisid kokku, arvutades 2014. aastal, et teadus- ja arendustegevuses töötavad töötajad lisavad iga teenitud dollari kohta SKP-le 5 dollarit, kuid finantssektori töötajad vähendavad SKP-d iga makstud dollari kohta 0,60 dollarit. Rahvusvaheliste Arvelduste Panga uuringus jõuti samasugustele järeldustele, öeldes, et rahandussektor takistab majanduskasvu ning teadus- ja arendustegevusega seotud tööstusi.

SKT

•  
  Sissemakse reaalse SKT protsentides (1930–1946)
•  
  Sissemakse reaalse SKT protsentides (1947–1973)
•  
  Sissemakse reaalse SKT protsentides (1974–1990)
•  
  Sissemakse reaalse SKT protsentide (1991–2008)
•  
  SKT kasv elaniku kohta.
•  
  Reaalne SKT elaniku kohta Ameerika Ühendriikides
•  
  SKT inimese kohta Ameerika Ühendriikides
•  
  USA sisemajanduse kogutoodang ja ettevõtete kasum pärast makse sisemajanduse koguprodukti aktsiatena
•  
  USA maailmamajanduses

Tööhõive

•  
  Tööealise elanikkonna protsent 1995–2012
•  
  USA ametlik töötuse määr 1950–2005
•  
  USA keskmine töötuse kestus (nädalates) 1948–2010
•  
  Keskmine töötundide arv aastas
•  
  Kõik töötajad, erasektor, harude kaupa
•  
  USA töökohad, mida on alates 2001. aastast asendatud suurenenud kaubavahetuse defitsiitiga Hiina ja USA vahel

Tootmine

•  
  USA tööhõive tootvas tööstuses
•  
  USA töötleva tööstuse osakaal nominaalses SKT-st
•  
  Töötleva tööstuse tööhõive ja kaubanduse defitsiit Hiinaga, 1965-2015

Sissetulek

•  
  USA tegeliku sissetuleku muutus võrreldes valitud kaupade ja teenustega
•  
  Leibkonna keskmine kvintiili sissetulek (1967-2015)
•  
  Leibkonna tegelik mediaansissetulek USA-s, 1967–2014
•  
  Perekonna tegelik sissetulek on indekseeritud 1973. aastani jaotuse 1947–2014 vahel
•  
  Perekonna keskmine sissetuleku aastane kasv sissetulekugruppide lõikes, 1947-2016
•  
  Aastase reaalse sissetuleku kumulatiivne muutus protsentides töötasude rühmade kaupa, aastail 1979-2017

Hüvitis

•  
  Reaalne hüvitis tunnis USA-s (1947–2018)

Palk

•  
  Reaalpalga taseme muutumine USA-s aastatel 1964–2005
•  
  Reaalse tunnipalga protsentuaalne muutus palgajaotuse erinevates osades aastatel 2009–2013
•  
  Kõigi töötajate tegeliku tunnipalga kumulatiivne muutus protsentides, aastatel 1979–2018
•  
  Tunnipalga kumulatiivne protsentuaalne muutus palgagruppide kaupa, aastatel 1979–2017
•  
  Tunnipalga kumulatiivne protsentuaalne muutus hariduse järgi, 2000–2018
•  
  Keskmine reaalpalk haridustaseme järgi

Tööviljakus

•  
  Tööviljakus ja perekonna tegelike sissetulekute mediaanikasv 1947–2009
•  
  Tööviljakuse kasv, tegelik keskmine hüvitis (tarbija ja tootja) ja tegelik mediaanhüvitis, 1973–2014

Ebavõrdsus

•  
  Top 1% maksutulu osa
•  
  Gini koefitsient leibkonna sissetuleku kohta (1967–2007)
•  
  Top 1% ja top 0,1% tulu USA-s aastatel 1913–2013
•  
  Sissetulekute ebavõrdsus

Tervisekulutused

•  
  Eeldatav eluiga võrreldes tervishoiukuludega aastatel 1970–2008 USA-s ja veel 19 kõige jõukamas riigis SKT järgi
•  
  Tervisekulutused kui osa SKPst
•  
  Rahvusvaheline võrdlus - tervishoiukulutused protsentides SKT-st

Tariifimäärad

•  
  USA keskmised tariifimäärad (1821–2016)
•  
  Keskmine tariifimäär (Prantsusmaa, Suurbritannia, USA)
•  
  Valitud riikide keskmised tariifimäärad (1913–2007)
•  
  Töödeldud toodete keskmised tariifimäärad

Kaubandusbilanss

•  
  USA kaubandusbilanss ja kaubanduspoliitika (1895–2015)
•  
  Import vs eksport ja netoimport
•  
  USA kaubandusbilanss (alates 1960. aastast)
•  
  Kaupade eksport (1870–1992)

Inflatsioon

•  
  Ameerika Ühendriikide ajalooline inflatsioonimäär, 1666–2019

Föderaalne maks

•  
  USA föderaalsed efektiivsed maksumäärad tuluprotsentides ja komponentides vastavalt 2014. aasta prognoosidele
•  
  CBO hinnangud ajalooliste tegelike föderaalsete maksumäärade kohta tuluastmete kaupa

Valitsuse kulutused

•  
  Föderaal-, osariikide ja kohalike omavalitsuste kulutused protsendina SKP-st
•  
  Tulud ja kulud protsentides SKTst
•  
  Sektordiagramm, mis näitab ülemaailmseid sõjalisi kulutusi riikide kaupa 2018. aastal (miljardites USA dollarites)

Riigivõlg

•  
  Ameerika Ühendriikide varad kui murdosa SKTst 1960–2008
•  
  Ameerika Ühendriikide kohustused kui murdosa SKTst 1960–2009
•  
  USA riigivõla ülemmäära kujunemine 1990. aastast kuni 2012. aasta jaanuarini
•  
  Puudujäägi ja riigivõla suurenemine aastatel 2001–2016
•  
  USA avalik netovõlg ja kogu riigivõlg

Defitsiit

•  
  Aastane föderaalne eelarvepuudujääk protsentides SKTst
•  
  "Kaksikute puudujääk" (1960–2006)

Osariikide ja föderaalse ringkonna majandused

• Alabama majandus
• Alaska majandus
• Arizona majandus
• Arkansase majandus
• California majandus
• Colorado majandus
• Connecticuti majandus
• Delaware'i majandus
• Columbia ringkonna majandus
• Florida majandus
• Georgia majandus
• Hawaii majandus
• Idaho majandus
• Illinoisi majandus
• Indiana majandus
• Iowa majandus
• Kansase majandus
• Kentucky majandus
• Louisiana majandus
• Maine'i majandus
• Marylandi majandus
• Massachusettsi majandus
• Michigani majandus
• Minnesota majandus
• Mississippi majandus
• Missouri majandus
• Montana majandus
• Nebraska majandus
• Nevada majandus
• New Hampshire'i majandus
• New Jersey majandus
• New Mexico majandus
• New Yorgi majandus
• Põhja-Carolina majandus
• Põhja-Dakota majandus
• Ohio majandus
• Oklahoma majandus
• Oregoni majandus
• Pennsylvania majandus
• Rhode Islandi majandus
• Lõuna-Carolina majandus
• Lõuna-Dakota majandus
• Tennessee majandus
• Texase majandus
• Utah' majandus
• Vermonti majandus
• Virginia majandus
• Washingtoni majandus
• Lääne-Virginia majandus
• Wisconsini majandus
• Wyomingi majandus

Territooriumide majandused

• Ameerika Samoa majandus
• Guami majandus
• Põhja-Mariaanide majandus
• Puerto Rico majandus
• USA Neitsisaarte majandus

• Ameerika Ühendriikide energiapoliitika
• Ameerika Ühendriikide ajalooline statistika
• Töökohtade loomise indeks
• Ametiühingud Ameerika Ühendriikides
• Ameerika Ühendriikide tööstusharude rühmade loetelu
• Maailma naftaturu kronoloogia aastast 2003