Alpi Võipätakas: Taimeliik

Alpi võipätakas
Taksonoomia
Riik	Taimed Plantae
Hõimkond	Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass	Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts	Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond	Vesihernelised Lentibulariaceae
Perekond	Võipätakas Pinguicula
Liik	Alpi võipätakas
Binaarne nimetus
Pinguicula alpina L.

Liiki kirjeldas esimest korda Carl von Linné 1738. aastal oma teoses "Flora Lapponica". Algupärane tüüpesindaja on olnud väga kehvas seisukorras. Lektotüübiks on valitud illustratsioon, mis ilmus eelnimetatud raamatus.

Alpi võipätakas on levinud Kesk- ja Põhja-Euroopas, Lääne- ja Ida-Siberis ning Põhja-Ameerikas. Eestis leidub seda harva, põhiliselt Lääne-Eestis ja saartel.

Taim eelistab kasvada niisketel pärisniitudel, sooniitudel, madalsoodes, allikasoodes, kraavi- ja jõekallastel, harvematel juhtudel ka puisniitudel. Taime ohustab soode kuivandamine ja turba võtmine. Eestis leidub taime näiteks Viidumäe looduskaitsealal, Tihu maastikukaitsealal, Paraspõllu looduskaitsealal

Alpi võipätakas on mitmeaastane ühekojaline taim, mille kõrgus on tavaliselt 5–15 cm. Taimel puudub vars, selle asemel on lehtedeta püstine õievarb, mille otsas on üks õis. Noor õievarb on kaetud üleni peente näärmekarvadega, mis kaovad pärast õitsemist. Maa all on taimel lühike risoom, millel on väikesed lisajuured, mis ulatuvad kuni 30 cm sügavusele.

Taim elab talve üle pungana, mis on väike ja tihedalt kokku pakitud, selles on lehed, mis avanevad kevadel. Pung asub pinnases ning on mulda kinnitunud lisajuurte abil, kus säilitatakse enamik varuainetest. Alpi võipätakas on oma perekonnast ainus liik, millel säilivad talvel juured.

Lehed

 

Alpi võipätaka lehe pikkus on 2–5 cm ja laius 0,6–1,5 cm. Lihtlehed on kujult piklikud äraspidimunajad, tömbitipulised, terveservalised ja peaaegu rootsudeta, värvuselt hele- või kollakasrohelised ning läikivad. Lehtede alaküljel võib olla punakas värvivarjund. Lehed, mida on tavaliselt 5–8, moodustavad maapinnale kuni 6 cm suuruse lehekodariku.

Lehtedel on limanäärmed, mis muudavad lehe ülemise poole limaseks ja kleepuvaks. Putukad jäävad lima külge kinni ning seejärel taim eritab ensüüme, mis hakkavad putukat seedima. Limaeritus suureneb, mida enam putukas end lehel liigutab. Putukas surutakse sisserulluva leheserva poolt tihedalt vastu laba ja seeditakse ära ühe kuni kahe ööpäeva jooksul. Seejärel rullub leht lahti ja tuul puhub jäägid minema

Õis

 

Alpi võipätakas ei õitse esimesel aastal. Õievarva otsa, mida taimel võib tekkida 2–3, moodustub üks helekollane õis. Sügomorfsed õied on ühekojalised ja kaheli õiekattega. Tupp ja kroon on liitlehised. Kroon on valge ja kahehuulne ning selle neelus on kaks kollakat täppi. Õis, mis on enamasti püstine, harvem longus, on kuni 1,5 cm pikkune ja lühikese koonusja kannusega. Alpi võipätakas õitseb mai lõpust juulini.

Vili, paljunemine

Alpi võipätaka vili on munajas või ümmargune kupar. See on püstine, kuni 9 mm pikkune. Kupar avaneb kahe poolmena ning selle sees on pruunid seemned

Alpi võipätakas suudab ka vegetatiivselt paljuneda, moodustades kõige hiljem arenenud lehe kaenlasse üks kuni kaks 3 mm suurust sigisibulat, millest järgmisel aastal saab iseseisev taim. Arktilistel aladel kasvavatel taimedel vegetatiivne paljunemine puudub.

Vanasti anti võipätaka lehti lehmadele, sest lehed muutsid piima kollakaks. Teise rahvapärimuse järgi pidid siis lehmad rohkem võid andma. Rahvameditsiinis kasutatakse võipätakaid valutavate kohtade ja paisete raviks, närvivalu, maksahaiguste, kõhu- ja rinnavalude raviks ning hingamisraskuste korral.

Eestis kuulub alpi võipätakas II kategooria kaitsealuste liikide hulka.