Laulmine

Laulmine on tõenäoliselt vanim muusikaline tegevus. Isegi kõige arhailisemates kultuurides oli laulmisel eriline positsioon. Varase laulmise puhul on tuvastatav kolm muusikaliste helide vallandumise olukorda:

• logogenees – muusikaliste helide vallandumise põhjuseks on sõnad;
• patogenees – muusika koosneb järskudest, jõulistest, perkussiivsetest, mitteverbaalsetest helidest, mis väljenduvad tugevaid tundeid;
• melogenees – kahte eelmisse kategooriasse kuuluvad muusikalised helid kujundavad helikõrguste kontuuri, mida juhivad erineva kaaluga pinged, mis sisalduvad helide järgnevuses ehk meloodias.

Laulmisega tegelev isik on laulja.

Laulmisstiilid muutusid, kuid Itaalia laulukool, mida nimetatakse bel canto'ks ('kaunis laul'), jäi samaks Monteverdi ajast Rossinini. Bel canto häälekooli peamine omadus on hääle toomine ette ja resonantsi koondamine ninaõõntesse, et tekitada kerget, kaunistusterohket efekti.

20. sajandil on laulmises toimunud kaks põhilist muutust:

• verismo ehk realistlik stiil – selle viis täiuseni Enrico Caruso (1872–1921). 19. ja 20. sajandi vahetusel hakkasid ooperiheliloojad, eriti itaallased nagu Pietro Mascagni ja Giacomo Puccini, kirjutama kaasaegsema realistlikuma sisuga oopereid, mille esitamiseks traditsiooniline kunstipärane bel canto vokaalstiil ei sobinud;

• elektroonilise võimenduse leiutamine – 1920. aastateni ei erinenud klassikaline ja rahvalik laulmine teineteisest kuigi palju. Kui poplauljad hakkasid mikrofoni kasutama, kujunesid uued laulmisstiilid. Nüüd polnud vaja häält enam ettepoole suunata nagu varem. Kuna helitehnikuil on kergem võimendada vaikset häält, hakati raadio algaegadel eelistama kerge intiimse häälega lauljaid.

• Lauluõpetaja
• Laulmistreener

Tsitaadid Vikitsitaatides: Laul

• Lukas Foss, Bruce Alan Carr, John Patrick Thomas 2018. Musical performance. Encyclopædia Britannica, Inc.