Torrese Väin

Väina laius on 130 km ja sügavus umbes 14 meetrit. Väinas on palju saari (vähemalt 274, neist 17 asustatud) ja rahusid, sellesse ulatub Suur Vallrahu.

Et väinas on nii palju saarekesi ja rahusid, määrati 1978 väinas Austraalia ja Paapua Uus-Guinea vaheline piir. Piir kulgeb väga Uus-Guinea lähedalt, kõik väinas olevad saared kuuluvad Austraaliale.

Jääajal oli maailmamere tase madalam ja väina kohal laius maismaasild.^[viide?] Seda mööda pääsesid inimesed kümneid tuhandeid aastaid tagasi Austraaliasse.^[viide?] On näidatud, et Torrese väina saared on olnud asustatud 2500 aastat, kuid tõenäoliselt palju kauem, võib-olla sama kaua kui Austraalia manner.^[viide?]

Saar on nimetatud hispaania meresõitja Luis Váez de Torrese auks. Teel Peruust Manilasse sõitis Torres läbi Torrese väina piki Uus-Guinea lõunarannikut. Ta võis sealjuures näha Austraalia mandri äärmist põhjatippu, aga laeva logiraamatus ei ole selle kohta midagi kirjas ja sellepärast teda Austraalia avastajaks ei peeta.

Aastal 1769 avastas šoti geograaf Alexander Dalrymple Torrese märkmed suure hulga hispaaniakeelsete dokumentide hulgas, mille Dalrymple oli 1762 Filipiinidel omandanud. Dalrymple tõlkis Torrese logiraamatu inglise keelde ja avaldas selle 1770–1771. Ta püstitas hüpoteesi, et Uus-Guineast lõunas asub mingi suurem maismaa-ala, ja andis Torrese väinale praeguse nime.

1823 läbis John Lihou teel Manilast Lõuna-Ameerikasse Torrese väina esimest korda laevaga läänest itta.

Väikese sügavuse tõttu on Torrese väin laevasõiduks ohtlik. Jules Verne jutustas oma raamatus "20 000 ljööd vee all", kuidas allveelaev Nautilus jooksis Torrese väinas mõneks päevaks korallrahu otsa karile.