Soela Väin

Soela väin ühendab Väinamerd Läänemere avaosaga.

Väina laius on umbes 6 km, põhjas on palju madalikke, kive ja liivikuid. Neid eraldavad mõned kitsad 2–3 m sügavused läbipääsud. Soela väinas asuvad Pihlalaid, Suurkuiv, Väikekuiv ja Saaparahu.

Soela väina põhjatipus asub Rannaküla ja lõunatipus Pammana küla.

Soela väina ümbruses asuvad Soela sadam väina lõunaküljel ja Sõru sadam väina põhjaküljel.

Väina esmamainiti 1254 kujul Soelavenn. 1798. aastast pärineb kirjakuju Sele sund..

Nime algtähendus pole selge. Nime alusena on nähtud alamsaksa sõna sel 'hüljes', aga see võib olla hilisem kantseleietümoloogia. Rahvapärimus seob väinanime sõnaga sõel. Nime on püütud siduda ka sõnaga sool.

19. sajandi ajaloolase, etnograafi ja folkloristi Carl Friedrich Wilhelm Russwurmi järgi tuleneb väina nimi eestirootsi keele sõnast söäl', millega rannarootslased tähistasid hüljest (väina nimi oli eestirootsi keeles Söälasund).

Ilmselt on Soela väina nimi seotud väinaäärse Soela küla nimega. Soela küla nime on püütud tuletada sõnast "susi" 'hunt'. On teadmata, kas esmane on küla või väina nimi. Kui küla on varasem ja väin selle järgi nimetatud, tuleb nimi pigem hundist, aga kui väinanimi on esmane ja küla selle järgi nimetatud, siis pigem hülgest.