Eestirootsi Keel

aastani (harva ka tänapäeval) rannarootslaste ehk eestirootslaste kõneldud rootsi keele kuju, mis liigitub rootsi keele idamurrete alla.

Eestirootsi keelt kõneldi peamiselt Lääne-Eesti rannikualadel ja saartel. Nende alade omanimetus oli Aiboland (ka Egeland) ja tähistas mõnes mõttes kodumaad. Ühtlasi võib neid alasid kokkuvõtvalt nimetada ka Eesti-Rootsiks (rootsi k. Svenskestland / Svenska Estland). Aibolandi alla kuulusid peamiselt Noarootsi (rootsi k. Nuckö) ja teised Haapsalu (rootsi k. Hapsal) ümbruses paiknevad piirkonnad ning saartest Hiiumaa (rootsi k. Dagö), Muhu (rootsi k. Moon), Naissaar (rootsi k. Nargö), Osmussaar (rootsi k. Odensholm), Vormsi (rootsi k. Ormsö), Ruhnu (rootsi k. Runö), Saaremaa (rootsi k. Ösel) ja Pakri saared (rootsi k. Rågöarna).

Eestirootsi keelt võidi kõnelda ka teistel maismaa aladel, kus elasid eestirootslased. Erinevad eestirootsi keele murrakud arenesid riigirootsi keelest sõltumatult aastasadade jooksul. Seeõttu on eestirootsi keeles palju vanamoodsaid ja ka täiesti uusi vorme. Paljud neist on kasutuses ka soomerootsi keeles. Kuni eestirootslaste põgenemiseni II maailmasõja ajal olid eestirootslaste aladel suhtluskeelteks nii rootsi kui ka eesti keel.

Peale Eesti taasiseseisvumist on eestirootsi keelele antud uus võimalus Hiiumaa ja Saaremaa põhikoolides valikkursusi õppides. Emakeelena on dialekt välja suremas. Peamised rääkijad on eakad inimesed, kes kuuluvad Eestist II maailmasõja ajal lapsena lahkunute põlvkonda. Eestis elas 7641 rootslast, kes asusid ümber või põgenesid 1943-1944 Nõukogude okupatsiooni kartuses Rootsi. Peale sellist sündmust jäi Eestisse umbes 1500 eestirootslast. Eestisse on jäänud rannarootsi keele oskajaid väga vähe ja peamiselt räägitakse seda Stockholmis. 1989. aastaks oli Eestisse jäänud vaid sadakond eestirootslast, neist viis Vormsi saarele. Maria Murman oli viimane, kes kohalikus murrakus laulis.

Suhted teiste rootsi keele murretega on välja selgitamata. Seoseid saab luua mitut pidi ja tõenäoliselt mõjutasid teised rootsi murrete piirkonnad pikalt ka eestirootsi keelt. Paljud sõnad nii saksa, vene kui ka eesti keelest on suuresti aidanud murrete vahelisi seoseid leida.

Fonoloogiliselt on eestirootsi keeles palju arhailisi jooni. Näiteks on säilinud vanaaegsed langevad diftongid ai, au ja öy, mis on ajas muutunud ja neist on alles jäänud vaid kaks. Eestirootsi keeles esineb ka sekundaarne diftong, näiteks sõnades, mille tüvelõpuvokaal on pikk å: strå, gå jne.

Mitmes asesõnas on algse rootsi d asemel t, näiteks du (sina) asemel tu, mis tuleneb veelgi vanemas rootsi keeles esinenud þ teisenemisest. Üldiselt iseloomustab eestirootsi murrakuid palataliseerimata k ja g ning see, et neid konsonante sisaldavaid häälikuühendeid gj-, kj-, sk- häädatakse vastavalt kirjapildile (rootsi keeles enamasti erineb sellistes ühendites kirjapilt hääldusest), kuigi gj- hääldub eestirootsi keeles pigem nagu dj-.

Rootslaste sisserännak Eestisse on kaasa toonud väga palju murdeid. Eestirootsi keeles ei esine ühte ja kindlat murret vaid see jaguneb mitmeks väiksemaks murrakuks. Neid saab eristada eri murdejoontega. Kõige enam on säilinud arhailised murdejooned, mis on tänaseks murretest kadunud.  Eestirootsi murdeala võib jagada neljaks suuremaks piirkonnaks. Kõige räägitumad ja suuremad murrakud on Noarootsi-Riguldi-Vormsi (Nuckö-Rickul-Ormsö) ning Pakri-Kurkse-Vihterpalu (Rågöarna-Korkis-Vippal). Nendele lisanduvad Ruhnu (Runö) ja Naissaare (Nargö) murrak. Murrakuid on mõjutanud suuresti eesti keel, sest eri piirkondades puutusid rootslased eesti keelega kokku. Eriti suur oli mõju nendes piirkondades, kus eestlased ja rootslased kõrvuti elasid. Eesti keele mõjutusi oli väga tunda, sest see mõjutas hääldust.

Näiteid

Noarootsi murrak:

Stick tälknin i stolpan o hälvtor stolpan topa kalkan, säte Halmen o Hälma färe kalkan o ker te Nuckö toka.

Riigirootsi keel:

Stick täljkniven i stolpen och vält stolpen på kälken, sätt Hjälmen och Hjälma för kälken och kör till Nuckö.

• Eesti rootsikeelsed kohanimed