Salatsi Piiskopilinnus

500 m põhja pool voolab Liivi lahte Kickinurga oja. Läti haldusjaotuse järgi jääb linnusekoht Lätti Limbaži piirkonda. Linnus hävis Põhjasõjas.

Salatsi piiskopilinnus
Vaade Salatsi jõele ja linnuse asukohale. Esiplaanile jääb puudega kaetud läänebastion. Näha ka läänepoolne vallikraav
Asukoht	Salatsi, Läti
Koordinaadid	, 24° 21′ 49,2″ E

Muinasajal kuulus Salatsi liivlaste Metsepole (Metsapoole) maakonna rannaäärsesse põhjapiirkonda. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Volmari maakonna Salatsi kihelkonnas (Kirchspiel Salis).

Linnuseplatoo asub kõrgusel umbes 6 m üle merepinna.

Nimekujud:

• 1433 – vicus Salis
• 1453 – Salcza
• 1455 – Salcze
• 1508 – Salze
• 1512 – Hof zur Salitz
• 1638 – Sahlis.

 

Linnuse rajamisest piiskopkonna lõpuni

Salatsi jõe suudmes asus laevasõidu jaoks soodne sadamakoht. Nagu vana liivlaste legend jutustab, jäänud Bremenist tulnud saksa kaupmehed esimest korda kõigepealt Salatsi jõe suudmes ankrusse ja siis alles liikunud mööda rannikut lõunasse Väina jõe poole, kuhu hiljem siis Riia linn asutatud.

Juba V–VI sajandist saadik olevat jõesuudmes seisnud liivlaste linnus, mille vallutanud viikingipealik Trommel. Hilisema linnuse vallikraavidest on millalgi leitud vana laeva jäänused.

1206. aastal läks Salatsi ühes kogu liivlaste Metsepole (Metsapoole) maakonnaga Riia piiskopi Albert von Buxhövdeni omandusse ja järgmisel aastal rajati sinna kauplemisplats.

1216, nagu on üles tähendatud Henriku Liivimaa kroonikas, tulid saarlased Salatsi jõele, sõitsid ülesvoolu kuni Asti (Burtnieki) järveni ja rüüstasid seal ümberkaudu lätlaste külasid. See oli ka Riia peapiiskopkonna ainuke meresadam, nii et linnust oleks sinna sadama kaitseks vaja olnud juba õige varakult.

1226. aastaks pakutakse linnuse ehitamise aega ajaloolase Johann Gottfried Arndti oletusele (1753) tuginedes, kuid dokumentaalset tõestust sellele ei ole. (Kuigi ka lätlased väidavad olevat mõningaid sellekohaseid andmeid.)

1368 on dokumentides paika mainitud Riia peapiiskopkonna sadamana.

 

 

1391. aastal olla Lübecki kroonikute jutu järgi ordurüütlid meister Wennemar von Brüggenei juhtimisel vallutanud linnuse Salatsi (Saltze) ääres seoses peapiiskopi ja ordu vahelise tüliga. Kindlasti pidi linnus seal seisma juba 14. sajandi lõpul.

1431 hõivas Salatsi ordule meister Cisse von dem Rutenberg.

1433 mainiti asulat sadama lähistel.

1452 ja 1453 andis peapiiskop Salatsis välja mõned dokumendid.

1477 detsembris saabusid Salatsis dessandiga Riia peapiiskopi Silvester Stodewescheri abil maale 200 Rootsi sõjameest, kes paigutati linnusesse. Peapiiskop oli palunud Rootsi kuningat ja Tartu piiskopi endale appi võitluses Liivi orduga, mille meistriks oli 1471 saanud Bernhard von der Borch.

1478 mainiti linnust ennast alles dokumendis. Sama aasta jaanuaris tungisid orduväed von der Borchi juhtimisel Salatsisse ja pärast nädalast piiramist linnus alistus. Rootslastel lubati koos relvadega kodumaale lahkuda. Ilmselt jäeti linnus siiski mõneks ajaks veel piiskopi meeste kätte kuni suhete selgumiseni paavstiga. Samal aastal saatsid ordumeister, vasalkond ja linnad peapiiskopi tegevuse peale paavstile kaebuse. Järgnevalt põgenes peapiiskop oma Koknese linnusesse ja Liivi ordu vallutas kõik peapiiskopkonna linnused: kõigepealt Üksküla, Lielvarde, Krustpilsi, Kulna (Gulbene – seda põhjalikult lõhkudes), Rauna, Smiltene, Vana-Piebalga, Dzervene, Dole, Suntaži ja Cesvaine, seejärel Lemsalu, Vainiži ja Turaida ning lõpuks ka Koknese.

1479. aastal, kui ordu vallutas uuesti linnuse, siis mainiti seal ühte kindlustatud torni. Oma ettekandes kõrgmeistrile 10. märtsist 1479 mainib Kuldiga (Goldingen) komtuur: "einen Torne veste an der appenen Szee ...".

1485 andis ordu linnuse lõpuks pärast meistri vahetust 1484 ametisse saanud peapiiskopile Michael Hildebrandile tagasi.

1508 mainiti esimest korda Salatsi kogudust. Arvatavasti oli kirik kas linnuses või selle kõrval.

1529 läänistati linnus peapiiskopi koadjuutorile Wilhelm von Brandenburgile. Keskajal kuulus terve Salatsi kihelkond ühe linnuselääni ja ühe piiskopimõisa alla.

1547. aasta 15. märtsist pärineb meister Hermann von Brüggenei poolt välja antud pärgamentürik – turbekiri sõiduks ametipuhkuse ajal Saksamaale, milles orduvend Johann Kluwerit nimetatakse Salatsi komtuuriks. Seik on huvitav, kuna Salatsi kuulus peapiiskopile ja viimase ning ordu vahel valitses tollal rahu.

1561 lõpetas Riia Peapiiskopkond oma eksisteerimise ja selle valdused langesid Poola kuninga saagiks.

Poola ja Rootsi aeg

 

 

 

1563. aasta veebruaris pärast markkrahv Wilhelmi surma ühendati endised Riia Peapiiskopkonna alad Poolaga. Poolale alluv Gotthard Kettleri administratsioon määras Salatsi ja Toreida kastellaaniks (linnusepealikuks) Caspar von Oldenbockumi, endise ordurüütli ja Paide kangelasliku kaitsja.

1564. aastal mainiti linnust "ühe põlenud lossina". Sama aasta 3. veebruaril rentis Poola kuningas Zygmunt II August Salatsi linnusele kuuluvad Sepen ja Punnikeri külad 4000 taalri eest oma sekretärile Justus Claudius Clodtile, kes need omakorda 13. veebruaril 1565 müüs 2000 taalri eest Thomas von Embdenile.

1565. aasta aprillis pidasid Salatsis talvituvad Poola kuningale truud sakslased ja Pärnus olevad Rootsi kuninga Eeriku teenistuses olevad saksa ratsamehed salanõu Pärnu poolakatele üleandmiseks. Vandenõu õnnestus. 4. novembril rentis Poola kuningas sellelesamale Thomas von Embdenile 3500 taalri eest kogu Salatsi mõisa.

1575, pärast Pärnu vallutamist suundusid mõned vene väeüksused lõunasse ja hõivanud Salatsi, vallutasid ka Ungurpilsi, Stabegi ja Asti linnused. Samal ajal ka hertsog Magnuse väed kindlustasid linnust.

1581 võtsid poolakad linnuse venelaste käest jälle tagasi. Poolakad ja rootslased tegutsesid venelaste vastu ühiselt ja nüüd oli seesama Embden jälle Salatsit rünnanud rootslaste väesalga ülem.

1596. aasta 2. augustil müüs Embden kogu valduse Kuramaa hertsogi kantslerile Georg von Tiesenhausenile juba 22 000 taalri eest.

1600. aasta oktoobri I poolel võttis rootsimeelne Ewald von Medem ilma vastupanuta Salatsi oma kontrolli alla. Sealtkaudu hakkas toimuma ülejäänud Liivimaa linnuste ülemeelitamine Rootsi hertsogi Karl Södermanlandi poolele.

1609. aastaks on rootslased endale Salatsisse kindlustuse ehitanud, see toimib eelvahipostina Pärnule. Poola väed Karol Chodkiewiczi juhtimisel mööduvad sellest ja vallutavad ootamatu löögiga Pärnu. 1609, jõulude paiku otsustab Rootsi sõjameeste ülem Tallinnas, Kaspar Matthis, saata Salatsi kindlustusse jäetud meestele üle 20 hobusekoorma toidumoona. Pärnu staarost Swizinski röövib voori ja tapab kaasasolnud rootslased.

1621 hõivasid Salatsi linnuse Rootsi väed. Nad lammutasid ja ehitasid linnust ümber, ning rajasid neli bastionit.

1625 läänistas Rootsi kuningas Gustav II Adolf kogu Salatsi lossipiirkonna oma riiginõunikule Peter Bannerile, kelle pojad müüsid selle omakorda 23. juulil 1653 Riia raehärrale Michael von Diepenbrockile, kelle järglased selle mõisate reduktsiooni käigus jälle kaotasid.

1633 räägitakse dokumendis Salatsist veel, kui linnusest.

XVII sajandil jagunes Salatsi mõis mitmeks eraldi mõisaks: Vana-Salatsi, Kuusemanni, Uue-Salatsi, Heinaste ja kirikumõisaks. Väikevaldustena olid Salatsi kihelkonnas XVI sajandil veel Uxküllshof ja Wrangelshof, mis XVIII sajandiks Vana-Salatsiga liideti.

Vene võimu all

 

1702–1703 Põhjasõja ajal linnus purustati. Linnusevaremete kive kasutati ka samas kõrval asuva 1777. aastal valminud Lielsalaca luteri kiriku seinte müüritise ladumisel.

XVIII sajandi lõpus rajas Vecsalaca (Vana-Salatsi) mõisa omanik parun G. F. von Fersen linnusevaremete vahele väikese meresõidumuuseumi.

1793. aastal kirjeldas Vidzemes koduõpetajana töötav J. V. Krauze seda kui "õdusat majakest", kus pikksilmasid, maakaarte, meresõiduõpikuid jmt näha sai.

Linnus oli rajatud madalale looduslikule künkale vanale liivlaste muinaslinnuse asukohale. Ehitustüübilt oli tegemist loodusega seotud torn- või majalinnusega. Keskse osa linnusest moodustas maakividest vähese telliselisandiga laotud kindlustuse nelinurkne torn põhjapindalaga 14 * 19 meetrit, mis oli ümbritsetud ringmüüri või püstpalktaraga. Seda ümbritsesid omakorda kolmest küljest vallikraavid ja lõuna poolt Salatsi jõgi. Mägi ise oli ristkülikukujuline, küljepikkustega 52 * 60 meetrit. XVI sajandi keskpaiga põletamiste tõttu oletatakse, et suur osa ehitistest pidi olema puidust. XVII sajandil ümbritseti linnus rootslaste poolt muldkindlustuste ja nelja nurgabastioniga, mida hiljem kutsuti "Rootsi muldvallideks". 1780. aastal on Johann Christoper Broze joonistuse järgi näha kahte müürifragmenti, mis on ümbritsetud vallide ja kraavidega. 1908 aastaks olid K. Löwis of Menari andmetel säilinud ainult 2,3–2,5 meetri paksused tornivundamendi müürid. Ei ole teada ka kaevu asukohta linnuse õues ega sissekäigu suunda.

Linnusemäe õue keskel on u. 1,5 meetri sügavune auk mõõtmetega 10–14 * 19–20 m. Augu kirdenurgas on näha 2 m paksune laotud kividest hoonenurk, ülejäänud augus on kivid laiali puistatud.

2000. aastal on seda mõõdistanud ja plaani koostanud lätlane A. Zaune.

Linnuse ala moodustab kohati võsa ja pargipuudega kaetud ehitisteta linnusemäe, kus on säilinud 3 muldbastionit: lääne-, ida- ja põhjapoolne. Lõunapoolne bastion on kas hävinud või ei ehitanudki rootslased seda päris valmis. Linnusemäe keskel õuel on maakividega täidetud sissevarisenud hoone (torni?) võsastunud jäänused. Hoone kuju ei ole võimalik kindlaks teha. Linnusemägi on kolmest küljest ümbritsetud u 6–7 meetri sügavuste vallikraavidega. Linnusemäel on praegu ka rahvaürituste tarbeks ehitatud puidust platvorm.

•  
  Linnuse õu, keskel auk maakividega. Arvatavasti kas torni või mõne hilisema hoone asukoht
•  
  Linnusekohast põhjaloodesse jääv Lielsalaca luteri kirik, mida ehitati linnusevaremeid lammutades
•  
  Idabastionilt üle vallikraavi paistvad Salacgriva elamud
•  
  Vaade põhjabastionilt kiriku suunas