Saksi-Coburg

 

 

 

Ernestiinide liin

Kui Henneberg-Schleusingeni krahv Heinrich IV aastal 1347 suri, jagati Henneberg-Schleusingeni valdused tema lese Jutta ja tema noorema venna Johanni vahel ning Jutta sai niinimetatud uue isandkonna, mille hulka kuulus Coburg. Kuus aastat hiljem järgnes Jutta surmale uue isandkonna jaotamine tema kolme tütre vahel. Teisele tütrele Katharina von Hennebergile anti Coburgimaa kaguosa.

Wettinist Meißeni markkrahv ja Katharina von Hennebergi abikaasa Friedrich III küsis pärast laulatust aastal 1346 oma naise kaasavara Coburgimaad, kuid selle vastu oli tema äi. Nii ei saanud Meißeni Friedrich III seda kätte enne, kui pärast Jutta surma aastal 1353. Coburgimaa oli sakside territooriumi lõunapoolseim osa. 1485 toimunud suure Saksi riikide jagamisega (Leipzigi jagamine) albertiinide ja ernestiinide liinide vahel läks Coburgimaa koos Vogtlandi valdusega ja suurema osaga Tüüringi maakrahvkonnast Saksimaa Ernstile ja tema kaudu Wettinite ernestiinide poolele.

Hertsog Johann Ernst

 

Pärast kaotust Schmalkaldeni sõjas aastal 1547 vähenesid ernestiinide territoriaalsed valdused Tüüringis oluliselt. Kuna Coburgimaa kreisid olid hertsog Johann Ernstile omistatud kui "kaasavara" (Ausstattung), siis lindpriide kuurvürstide vastased meetmed neid ei puudutanud. Johann Ernst asus elama Coburgi linna, et ehitada Ehrenburg oma uueks residentsiks, mida hiljem kasutasid ja laiendasid erinevad Saksi-Coburgi hertsogid. Kui Johann Ernst aastal 1553 lastetuna suri, oli äsja vanglast vabastatud endine kuurvürst Johann Friedrich I nüüd ainus Saksimaa hertsog. Tema suri aastal 1554.

Ühisvalitsemine

Coburgimaa anti kuurvürst Johann Friedrich II Keskmisele kui pärandiosa. Ta valitses Gothast koos oma vendade Johann Wilhelmi (residents Weimaris) ja Johann Friedrich III Nooremaga. Pärast noorema venna varajast surma toimus ernestiinide omandi esialgne jaotus, milles elusolevad vennad nõustusid Mutschierung'iga (sisuliselt vahetusega valitsemises) igal kolmandal aastal. Johann Friedrich II valitses Gothas, Eisenachis ja Coburgis. Kuid ta ei suutnud endale ja oma perele tagasi saada kuurvürsti tiitlit, läks konflikti keisriga ning kuulutati lõpuks lindpriiks ja pandi nn Grumbachi tehinguga (Grumbachsche Händel) eluks ajaks vangi. Tema võim sai esialgu tema vennale Johann Wilhelmile, kuid tagastati 1572. aasta Erfurdi jagamisega (Erfurter Teilung) Johann Friedrichi poegadele.

Hertsog Johann Casimir

 

1572. aasta Erfurdi jagamisega jaotati ülejäänud maad sunniviisiliselt Johann Friedrichi poegade vahel. Noorem poeg oli Saksi-Weimari Johann Wilhelm, kes sai muuhulgas Jena, Altenburgi ja Saalfeldi linnad. Kuna vanem poeg Johann Friedrich II Keskmine oli eluaegses vangistuses Austrias, anti tema poegadele Johann Casimirile ja Johann Ernstile uus Saksi-Coburgi vürstiriik, Coburg sai nende residentsiks ja nad said hertsogitiitli. Vürstiriik koosnes Tüüringi lõuna- ja lääneosadest, kaasa arvatud Eisenachi, Gotha ja Hildburghauseni linnad. Üks poegade eestkostjatest oli nende isa vaenlane Saksimaa kuurvürst August, kes jälgis nende haridusteed ja kes isiklikes huvides alustas Coburgi regentvalitsuse rikkumist, saates sinna kuurvürstkonna ametnikke.

Alles pärast Saksimaa kuurvürsti Augusti surma aastal 1586 said hertsog Johann Casimir ja tema vend Johann Ernst oma vürstiriigi valitsemise üle võtta. Aastal 1596 lõigati vürstiriik pooleks, et Johann Ernst saaks oma Saksi-Eisenachi hertsogkonna ja Johann Casimir jääks Coburgis üksi valitsema. Temale jäänud territooriumid olid Coburgi kreis koos Lauteri, Rodachi ja Gestungshauseniga; Heldburgi kreis koos Hildburghauseni, Römhildi, Eisfeldi, Schalkau, Sonnebergi, Neustadt bei Coburgi, Neuhaus am Rennwegi ja Mönchrödeniga; ning Sonnefeldi kreis. Johann Casimiri valitsusajal oli Coburgis ehitusbuum. Ennekõike rajas ta Coburgi riigi tuumikuks haldusaparaadi, mis kestis kaua pärast tema surma, elades üle palju sõdu ja poliitilisi murranguid. Coburgi riigi asutaja Casimir suri lastetuna aastal 1633. Tema vürstiriik läks ta vennale Saksi-Eisenachi hertsog Johann Ernstile, kes oli samuti lastetu. Sel ajal tabas Coburgimaad rängalt Kolmekümneaastane sõda, siin peatusid paljud sõjaväed. Rahvastik vähenes 55 000-lt 22 000-ni.

Pärimine

Aastal 1638 suri Saksi-Eisenachi ernestiinide liin välja ning selle territooriumid jaotati Saksi-Weimari ja Saksi-Altenburgi hertsogkondade vahel. Loosiga langes Coburgimaa aastal 1640 koos Coburgi, Sonnefeldi, Sonnebergi, Neuhaus am Rennwegi, Neustadt bei Coburgi, Hildburghauseni ja Römhildiga Saksi-Altenburgi Friedrich Wilhelm II-le. Altenburgi ja Coburgi vürstiriike valitses hertsog personaalunioonis, kuid nad säilitasid oma riigivõimu. Hertsog Friedrich Wilhelm II suri aastal 1669, kolm aastat hiljem suri tema ainus poeg Friedrich Wilhelm III, sellega lõppes Saksi-Altenburgi liin. Kolm neljandikku Altenburgi alast, sealhulgas Coburgimaa, läks Gotha jagamisega (Gothaer Teilungsvertrag) aastal 1672 uuele suveräänile Saksi-Gotha Ernst I Vagale, kes suri aastal 1675. Saksi-Gotha valitsemise võttis üle tema vanem poeg Friedrich I, isa palvel koos kuue vennaga.

Kuna territooriumite ühise haldamise katse Gothas Friedensteini lossis nurjus, jaotati pärand 24. veebruaril 1680 seitsme venna vahel. Saksi-Gotha hertsogi Ernst I Vaga vanuselt teine poeg Albrecht sai Saksi-Coburgi vürstiriigi. Saksi-Gotha sai hertsog Friedrich ja Saksi-Meiningeni sai vanuselt kolmas poeg hertsog Bernhard I. Vürstiriik sai keisririigis täieliku suveräänsuse. Kuid Coburgi, Neustadt bei Coburgi, Sonnebergi, Mönchrödeni, Sonnefeldi ja Neuhaus am Rennwegi kreisid olid märkimisväärselt väiksemad kui varem, kuna Römhild ja Hildburghausen eraldati nooremale vennale, vanuselt kuuendale pojale, kellest sai Saksi-Hildburghauseni esimene hertsog Ernst II.

Hertsog Albrecht

 

Hertsog Albrechti ajal algas tema barokkstiilis residentsi laiendamine Coburgis. Ta rajas oma elu kuninglike ja vürstlike kaasaegsete tavade kohaselt ja püüdis nende kodukorda Coburgis väiksemas mahus jäljendada. Tema õukonnaraamatukogus oli 4757 köidet. Tema plaanid ülendada Gymnasium Casimirianum Coburg ülikooliks nurjusid napi rahastuse tõttu. 1690. aastal põlenud Ehrenburgi lossi barokkstiilis ümberehitus viis lõpuks vürstiriigi rahanduse kokkuvarisemiseni, mida ei saanud odavamate müntide vermimisega ära hoida. Barokkvürst hertsog Albrecht suri aastal 1699 ilma ühegi elusoleva järglaseta. Sellele järgnesid tavalised pärimisvaidlused. Saksi-Hildburghausen sai aastal 1707 Sonnefeldi kreisi. Saksi-Meiningeni hertsogi Bernhard I ja tema noorema venna, Saksi-Saalfeldi hertsogi Johann Ernst IV vahel kestis riid 35 aastat, lõppedes alles aastal 1735 pärast Saksa-Rooma keisri Karl VI mitut sekkumist. Saksi-Meiningen sai Neuhaus am Rennwegi kreisi ja Sonnebergi. Saksi-Saalfeldiga ühendati ülejäänud Saksi-Coburgi territooriumid ja sellest sai Saksi-Coburg-Saalfeld. Aastal 1753 kasvas see ühe kolmandiku Saksi-Römhildi hertsogkonna võrra, mis kadus selle ainsa hertsogi, lastetu Heinrichi surmaga.

Hertsog Franz Josias

Saksi-Saalfeldi hertsog Johann Ernst suri aastal 1729. Seejärel valitsesid tema pojad Christian Ernst II ja Franz Josias riiki koos, kuid erinevatest residentsidest. Christian Ernst jäi Saalfeldi, kuid Franz Josias valis oma residentsiks Coburgi ja tema otsus püsis kuni monarhia lõpuni aastal 1918. Aastal 1745 päris Franz Josias osi oma venna Saksi-Coburgi hertsogkonnast.1747 suutis ta kinnistada järglusliinis oma esmasünniõiguse ja anda selle oma kiirelt kasvavale perekonnale Saksi-Coburg-Saalfeldi dünastia pikaajaliseks püsimiseks. Aastal 1806 sai hertsogkond seoses Saksa-Rooma riigi langemisega täielikult ja tõeliselt sõltumatuks.1826 võttis Saksi-Coburg-Saalfeld ernestiinide hertsogkondade laialdase ümberkorraldamise järel oma nimeks Saksi-Coburg ja Gotha. See oli kahe erineva hertsogkonna, Coburgi ja Gotha personaalunioon.

Saksi-Coburg 1572–1638

• 1572–1586 August, Johann Friedrich II Keskmise" poegade Johann Casimiri ja Johann Ernsti regent
• 1586–1596 Johann Casimir, koos oma venna Johann Ernstiga
• 1596–1633 Johann Casimir (1564–1633), üksi
• 1633–1638 Johann Ernst, Saksi-Eisenachi hertsog, eelmise hertsogi vend
• 1639–1669 Friedrich Wilhelm II, Saksi-Altenburgi hertsog
• 1669–1672 Friedrich Wilhelm III, Saksi-Altenburgi hertsog, eelmise hertsogi poeg, koos Johann Georg II ja Moritziga, kes olid tema regendid
• 1672–1674 Ernst I Vaga, Saksi-Gotha hertsog
• 1674–1680 Friedrich I, Saksi-Gotha hertsog, eelmise hertsogi esimene poeg

Saksi-Coburg 1681–1735

• 1681–1699 Albrecht V, Ernst I Vaga teine poeg
• 1699–1729 Johann Ernst IV, ka Saksi-Saalfeldi hertsog, Ernst I Vaga seitsmes ja noorim poeg, Saksi-Gotha hertsog
• 1729–1735 Christian Ernst II, ka Saksi-Saalfeldi hertsog, eelmise hertsogi poeg, koos oma venna Franz Josiasega

Saksi-Coburg-Saalfeld 1735–1826

• 1735–1745 Christian Ernst, koos oma venna Franz Josiasega
• 1745–1764 Franz Josias, eelmise hertsogi vend
• 1764–1800 Ernst Friedrich, eelmise hertsogi poeg
• 1800–1806 Franz Friedrich Anton, eelmise hertsogi poeg
• 1806–1826 Ernst III, eelmise hertsogi poeg

Saksi-Coburg ja Gotha 1826–1918

• 1826–1844 Ernst I
• 1844–1893 Ernst II, eelmise hertsogi poeg
• 1893–1900 Alfred, eelmise hertsogi vennapoeg ja kuninganna Victoria poeg
• 1900–1905 Ernst II zu Hohenlohe-Langenburg, regent
• 1905–1918 Carl Eduard, hertsog Alfredi vennapoeg, tõugati aastal 1918 troonilt

• Ernestiinide hertsogkonnad
• Saksi-Coburg ja Gotha hertsogkond