Reesuskonflikt

Reesusfaktor määratakse punavereliblede peale asetsevad D-antigeeni järgi. Kui vereliblede pinnal on vastav antigeen olemas, peetakse inimest reesuspositiivseks (Rh+). Antigeeni puudumisel nimetatakse seda veregruppi reesusnegatiivseks (Rh–). Umbes 85% kõigist maailma inimestest on reesuspositiivsed ja ülejäänud 15% on reesusnegatiivsed.

Võib juhtuda ka, et reesuspositiivsetel vanematel tuleb reesusnegatiivne laps, aga sellest olenemata puudub oht lootele.

Ennetamiseks võetakse naiselt verd. Reesusnegatiivse näidu korral süstitakse naisele immunoglobuliini, mis kannab nime RhoGAM. See takistab naise kehas reesuskonflikti tõttu, antikehade teket. Immunoglobuliini manustatakse naisele mitmel korral ja igaks juhuks ka enne lapse sündi. Üldjuhul on tegemist väga mõjuva ravimiga, mis aitab vältida reesushaiguse teket lootel. Immuglobiinisüstist on ainult, siis kasu kui kehas pole veel antikehasid tekkinud. Kõige parem viis probleemi ennetamiseks on naise veregrupp kindlaks tegemine võimalikult ruttu, sest tänu sellele saab võimalikult kiiresti ravi alustada. Reesuspositiivse näidu korral rohkem midagi ei tehta, sest oht lootele puudub. Kui kehal on reesusantikehad juba tekkinud, aitab ainult loote pidev jälgimine. Võib juhtuda, et raviarst soovib sünnitust varem esile kutsuda, mis sõltub sellest, kui tugevalt on reesushaigus loodet mõjutanud.

Reesusgruppide sobimatuse korral hakkab inimese immuunsüsteem tootma antikehi. Tekkinud antikehad võivad rünnata loote reesuspositiivseid vererakke ja neid hävitada. Üldjuhul esimese järglasega üldjuhul suuri probleeme ei esineda. Seda sellepärast, et suure tõenäosusega pole loote ja ema veri enne sünnitust omavahel kokku segunenud ja tänu sellele ei jõua naise kehas antikehad tekkima hakata. Seega ei tekilootele kahju enne kui laps on sündinud. Probleem võib olla suurem, kui ka teise sünnituse ajal on reesusnegatiivsel naise järglaseks reesuspositiivne laps. Nüüd on naise keha antikehad juba loonud, ja kui keha saab aru, et järglane on reesuspositiivne, siis võivad antikehad last kahjustada. Lootel võib reesushaigusesse nakatumisel tekkida aneemia ehk kehvveresus. Aneemia ehk kehvveresus on laialt levinud verehaigus, mida kannab kokku umbes 1,5 miljardit inimest üle maailma. Reesuskonflikti tagajärjel haigestunud lootel hävitavad antikehad punaseid vereliblesid kiiremini, kui keha suudab neid juurde toota. Kui lootel tekib aneemia, võidakse raseduse jooksul teha talle vereülekandeid ning väga rasketel juhtudel võib loode hukkuda. Peale kehvveresuse võivad aneemiaga ka kaasneda kesknärvisüsteemi-, maksa- ja südamekahjustused. Väiksemate sümptomite esinemiste korral ei pruugi loode mitte mingisugust ravi vajada ja saavad täiesti terveks.

Esimesed tähelepanekud reesuskonflikti kohta tegid bioloog, arst ja immunoloog Karl Landsteiner ja tema kolleeg Aleksander S. Weiner. Nad tegid katseid küülikute ja ahvide peal, kus süstisid reesusahvide verd küülikutsse ja avastasid immunsüsteemi reageeringu. Reageeringu põhjustas varem tuvastamata antigeen punalibledel. Sarnast antigeeni leiti ka inimese verest ja nad hakkasid seda kutsuma reesusfaktoriks. Nüüd on reesusfaktoril väga oluline roll inimese veregrupi määramisel.