Populaarteaduslik Kirjandus

Selle hulka kuuluvad teaduslike uurimuste tulemuste populaarsed esitused, aga samuti mitmesuguste teadusharude andmeid kasutav kirjandus (ajalugu, psühholoogia, meditsiin, politoloogia jne). Sageli esitatakse populaarteaduslikus vormis ka tõestamata oletusi, hüpoteese, arvamusi jpm.

Tänapäeval käsitletakse aimekirjandusena peamiselt teadusuuringute ülevaateid ja maailma aimekirjutised pärinevad peamiselt vastava ala teadlastelt, üliõpilastelt ja teaduritelt.

Aimekirjandus Eestis

"Juhtub, et kiputakse unustama: populaarteaduslik raamat on ikkagi kirjandus ning sellelt tuleb teadusliku autentsuse, eeldatava lugeja taseme arvestamise jms kõrval nõuda ka kirjanduslikku kultuuri," on kirjutanud Ustus Agur 1968. aastal.

Eestis hakkas populaarteadusliku kirjanduse populariseerimisega tegelema Eesti Kirjanduse Selts, kes hakkas välja andma sarja "Elav Teadus". Selles avaldati 1940. aastal ülevaade "Eesti populaarteaduslik kirjandus", kus käsitleti 20. sajandi nelja esimese aastakümne aimeraamatute ainestikku ja esitusviise. Tol ajal olid piirid praegusest tunduvalt avaramad: populaarteaduslikuks kirjanduseks peeti memuaare, rännumuljeid, teatmeteoseid ja veel mitmesuguseid tarbetrükiseid.

Eesti NSVs oli ka populaarteaduslik kirjandus tsensuuri valve all. Kõige salajasemad olid andmed Nõukogude Liidu kosmoseuuringute kohta, olgugi et Läänes olid need teada ja avaldatud.

Tuntumad ^[viide?] eestlaste populaarteaduslikud tööd ja kirjutajad Eesti NSV ajast olid

Harry Õiglane ("Vestlus relatiivsusteooriast", 1958),
Ustus Agur ("Mõtlevad masinad", 1961),
Jaan Eilart ("Inimene, ökosüsteem ja kultuur", 1976).

Nemad rajasid teed suurtele raamatusarjadele "Teaduse teedelt" ja "Mosaiik", millest viimane jätkas ilmumist 1990. aastatel. Mõistete ja terminoloogia osas toetas ning aitas aimetekstide koostamist korrastada "Eesti entsüklopeedia" väljaandmine alates 1968. aastast.

Üheks tähtsamaks populaarteaduslikuks ajakirjaks Eestis on aastast 1967 ilmuv Horisont.

Aimekirjandus maailmas

Vanim (alates 1888. aastast) seni ilmuv ja üleilmselt levinuim populaarteaduslik ajakiri on National Geographic kogutiraažiga 6,1 miljonit eksemplari (2017). Suurima levikuga ingliskeelsed populaarteaduslikud üldajakirjad on Scientific American ja New Scientist.

Valdavalt on aimeteoste autoreiks alates 1980. aastaist sellele spetsialiseerunud teaduskirjanikud.

Vaata ka

Viited

Kirjandus

Populaarteadusliku kirjanduse ja selle lugemise kriisist. Akadeemia (1939) 4 (18), 265–270.
Annist, August; Käis, Johannes; Roos, Jaan 1940. "Eesti populaarteaduslik kirjandus. Kuidas see on arenenud ja mida pakub see praegu". Tartu. Eesti Kirjanduse Selts.

Välislingid

Diletandi mõtted populaarteadusest Märt Väljataga. Sirp. 18. oktoober 2002
Aastakümned Eesti aime(kirjanduse) maastikul Uno Veismann. Horisont 6/2006.
Ajakiri Horisont on vastu pidanud 40 aastat. Tiit Kändler. Eesti Päevaleht. 30. november 2006
Kirjastuse Valgus teabe- ja populaarteaduslik kirjandus

This article uses material from the Wikipedia Eesti article Populaarteaduslik kirjandus, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.