Pixies

aastal Bostonis loodud USA alternatiivroki ansambel. Bändi liikmed on Black Francis (vokaal, rütmikitarr), Joey Santiago (kitarr), Kim Deal (basskitarr, vokaal) ja David Lovering (trummid). Pixiesi edu nende kodumaal oli suhteliselt tagasihoidlik, kuid nad olid palju edukamad Suurbritannias ja Mandri-Euroopas. 1993. aastal läksid nad laiali, kuid tulid kokku taas aastal 2004.

The Pixies
The Pixies 2004. aasta juunis kontserti andmas. Vasakult paremale: Joey Santiago, Black Francis, David Lovering ja Kim Deal.
Päritolu	USA
Stiilid	alternatiivrokk
Tegev	1986–1993, 2004–
Plaadifirma	4AD, Elektra Records, Cooking Vinyl, Spin Art Records, Artemis
Seotud esitajad	The Martinis, The Breeders, The Amps
Veebileht	http://www.pixiesmusic.com/
Koosseis
Black Francis Kim Deal David Lovering Joey Santiago

Bändi stiil sisaldab mitme muusikastiili, sealhulgas indie rock'i, psühhedeelse rocki, noise rock'i ja surf rock'i elemente. Ansambli põhilaulja Black Francis on ka selle peamine laulukirjutaja. Laulutekstidega tõi ta bändi mitmeid ebaharilikke teemasid nagu tulnukad, sürrealism, verepilastus ja piiblivägivald.

Ansamblit on peetud 1990. aastate alternatiivroki õitsengu suureks mõjutajaks. Kurt Cobain tunnistas, et tema bänd Nirvana võlgneb Pixiesile nii mõndagi ja väitis, et "Smells Like Teen Spirit" oli tema üritus Pixiesi pealt teenida ("rip off Pixies"). The Pixiesi pärand ja populaarsus kasvasid pärast nende lahkuminekut, viies väljamüüdud ülemaailmsete kontserditurneedeni pärast nende uut kokkutulemist 2004. aastal.

2017. aastal esines bänd Positivusel.

Koosseis

Joey Santiago ja Black Francis (sünninimega Charles Thompson IV) tutvusid, kui nad pürgisid Massachusettsi Amhersti Ülikooli ja elasid teineteise kõrval. Kuigi Santiago hoidus segajatest, märkas ta, et Francis teeb muusikat, ning nad hakkasid koos jämmima. Francis läks siis vahetusüliõpilasena Puerto Ricosse, et õppida hispaania keelt. Pärast kuut kuud pöördus ta tagasi Amhersti ja langes siis ülikoolist välja. Francis ja Santiago veetsid 1984. aasta laos töötades. Samal ajal kirjutas Francis metrooga sõites laulusõnu ja komponeeris kitarril laule.

Kaks meest lõid ansambli 1986. aasta jaanuaris. Bassist Kim Deal liitus nendega kaks nädalat hiljem, kui ta vastas kuulutusele, mille Francis oli üles riputanud. Kuulutus otsis naissoost bassimängijat, kellele meeldivad folkmuusika ikoonid Peter, Paul and Mary ja Hüsker Dü. Deal oli ainus, kes kuulutusele vastas; esimesse proovi saabus ta ilma basskitarrita, sest ta polnud varem basskitarri mänginud. Hiljem sai ta kitarri ja trio hakkas proove tegema Deali korteris.

Pärast Deali värbamist üritas bänd edutult võtta Kim Deali õde Kelleyt oma koosseisu trummariks. Kimi abikaasa soovitas neile trummar David Loveringi, keda Kim oli kohanud oma pulmas. Ansambel sai endale nime tänu Santiagole, kes valis selle juhuslikult välja sõnaraamatust. Talle meeldis, missugune see nimi välja näeb, samuti tema definitsioon: "üleannetu väike haldjas". Kui bänd oli saanud endale nime ja kindla koosseisu, kolisid nad 1986. aasta keskpaigas oma prooviruumi Loveringi vanemate garaaži. Nad hakkasid mängima Bostonis ja selle lähistel asuvates baarides.

Salvestusleping ja "Come on Pilgrim"

Kui Pixies mängis kontserdil koos ansambliga Throwing Muses, märkas neid produtsent Gary Smith, Fort Apache Studiosi juht. Smith ütles ansamblile, et ta ei saa enne magada, kui Pixies on maailmakuulus. Peagi lindistas ansambel Fort Apaches 17-loolise esitlusalbumi, mida fännid tunnevad kui "The Purple Tape" ("Lilla lint"), sest albumi ümbrise taust oli lilla. Black Francise isa poolt 1000 USA dollariga spondeeritud lindistus vältas kolm päeva. Bändi mänedžeriks sai kohaliku elu edendaja Ken Goes, kes andis esitlusalbumi plaadifirma 4AD looja Ivo Watts-Russellile. Watts-Russell oleks bändile peaaegu ära öelnud, sest tema arvates oli Pixies liiga tavaline ja "liiga rock'n'roll". Kuid Watts-Russelli tüdruksõbra veenmine viis ta ikkagi lepingu allkirjastamiseni.

Pärast 4AD-ga lepingu allkirjastamist valiti välja kaheksa lugu "Purple Tape'ilt" ning sellest sai bändi esimene väljaantud album, EP "Come On Pilgrim" (esitlusalbum "Purple Tape" anti esmakordselt välja alles 2002. aastal, kuigi see salvestati juba 1987. aastal). Albumis kasutab Francis oma Puerto Rico kogemusi, kõige rohkem lauludes "Vamos" ja "Isla de Encarta". Laulusõnades kirjeldatakse ka Puerto Ricos valitsevat vaesust. Francise vanemate mõjutuste tõttu on nii selles kui ka hilisemates albumites religioosset sisu. Kriitik Heather Phares näeb EP-l ka selliste teemade kasutamist nagu seksuaalne pettumus ("I've Been Tired") ja verepilastus ("Nimrod's Son", "The Holiday Song").

"Surfer Rosa" ja "Doolittle"

"Come On Pilgrimile" järgnes ansambli esimene täispikk album "Surfer Rosa". Albumi salvestas Steve Albini, kelle palkas Watts-Russel 4AD kolleegide soovitusel. Kahe nädalaga valminud album anti välja 1988. aasta alguses. "Surfer Rosa" pälvis suurt tunnustust Euroopas: nii "Melody Maker" kui ka "Sounds" nimetasid "Surfer Rosa" aasta albumiks. USA kriitikud olid ka pigem positiivsed, kuid siiski tagasihoidlikud – selline arvamus saatis Pixiesit pikalt ja mõjutas oluliselt ka bändi karjääri. Tõsi, 2005. aastaks oli seda plaati USA-s müüdud enam kui pool miljonit eksemplari, mis andis talle kuldplaadi aunimetuse. Pärast seda, kui album oli välja antud, läks bänd Inglismaale, et toetada ansamblit Throwing Muses nende Euroopa turneel "Sex and Death". Turnee oli märkimisväärne bändi sisenaljade osas, näiteks oli nende kava ülesehitus tähestikulises järjekorras.

Vahepeal sõlmisid Pixies ja plaadifirma Elektra levitamislepingu. Samal ajal loodi sidemed ka briti produtsendi Gil Nortoniga. Norton oli bändi teise täispika albumi "Doolittle" produtsent. Plaat salvestati kuue nädala jooksul 1988. aastal ja sellega kaotati ansamblist eelmist kaht albumit iseloomustanud toores kõla. "Doolittle'il" on palju puhtam kõla, seda peamiselt tänu Nortonile ja 40 000 USA dollari suurusele eelarvele, mis on võrreldes "Surfer Rosaga" neljakordne. "Doolittle" sisaldab singlit "Here Comes Your Man", mida ansambli biograafid Josh Frank ja Caryn Ganz kirjeldavad kui selle bändi kohta ebatavaliselt reibast ja popi moodi laulu. "Monkey Gone to Heaven" oli USA-s modernse rocki raadiohittide esikümnes ja Suurbritannias esisajas. Nagu "Surfer Rosa", leidis ka "Doolittle" tunnustust nii fännide kui ka muusikakriitikute seas.

Loominguline puhkus

Pärast "Doolittle’it" tekkisid Deali ja Francise vahel pinged. Näiteks viskas Francis Stuttgardi kontserdi ajal Deali kitarriga ja Deal visati peaaegu bändist välja, sest ta keeldus mängimast kontserdil Frankfurdis. Joey Santiago ütles intervjuus ajakirjale Mojo, et Kim Deal on põikpäine ja tahab kavva võtta oma lugusid, et avastada oma maailma bändi albumites. Lõpuks Deal aktsepteeris, et Black Francis on laulja ja tal on muusikaline kontroll bändi üle. Kuid pärast Frankfurdi intsidenti ei rääkinud nad enam omavahel. Pixies oli "Doolittle’i"-järgsest turneest "Fuck or Fight" järjest rohkem tüdinud ning tüli liikmete vahel jätkus.Pärast turnee viimast kontserti New Yorgis oli bänd liiga väsinud, et minna turnee lõpetamise peole järgmisel õhtul, ning peagi teatasid nad loomingulisest puhkusest.

Pausi ajal läks Santiago puhkusereisile, samal ajal kui Francis tegi lühikese sooloturneed, millega ta teenis vaid kontserdipaikade vahel sõitmiseks kulunud kütuseraha. Deal hakkas mängima koos Throwing Musesi kitarristi ja laulja Tanya Donnely ning Perfect Disasteri basskitarristi Josephine Wiggsiga uues bändis The Breeders. Nende debüütalbum "Pod" anti välja 1990. aastal.

"Bossanova", "Trompe le Monde" ja laialiminek

1990. aastal kolisid kõik ansambliliikmed peale Kim Deali Los Angelesse. David Lovering märkis, et tema, Santiago ja Francis kolisid sinna, sest salvestusstuudio oli seal. Erinevalt eelmistest salvestustest oli bändil nüüd harjutamiseks vähe aega ning Black Francis kirjutas suure osa albumist alles stuudios. Sisaldades singleid "Velouria" ja "Dig for Fire", tõusis album "Bossanova" USA edetabelis seitsmekümnendaks. Suurbritannias oldi see-eest lausa kolmandal kohal. Samal aastal kaverdas ansambel Paul Butterfield Blues Bandi loo, "Born in Chicago", mis anti välja kogumikplaadil "Rubáiyát: Elektra's 40th Anniversary".

Bänd jätkas turneetamist ja andis 1991. aastal enne laialiminekut välja oma viimase albumi "Trompe le Monde". See sisaldab lugu "U-Mass", mida on kirjeldatud kui kolledži ükskõiksusest kõnelejat. Selle loo kitarriostinato oli kirjutatud juba aastaid varem Massachusetts Armhesti Ülikoolis, enne seda, kui nii Francis ja Santiago sealt välja kukkusid. Album sisaldab ka kaverit ansambli The Jesus and Mary Chain’i loost "Head On". Samal aastal salvestas bänd Leonard Coheni tribuutalbumile "I’m Your Fan" kaveri loost "I Can't Forget" ja alustas turneed, kus esineti Euroopa staadionitel ja USA väiksemates kontserdipaikades. Aastal 1992 lõid nad kaasa U2 Zoo TV turneel. Bändiliikmete vaheline pinge tõusis taas ja aasta lõpus läks Pixies taas loomingulisele puhkusele ja selle liikmed keskendusid erinevatele projektidele.

1993. aasta alguses ütles Black Francis teiste bändiliikmete teadmata intervjuus BBC Radio Five’ile, et Pixies on oma tegevuse lõpetanud, kuid ei öelnud siis selgituseks midagi. Veel jaanuaris helistas ta sellesisulise teatega Joey Santiagole ja saatis ülejäänud bändiliikmetele faksi. Pärast laialiminekut tegelesid liikmed eri projektidega. Black Francis nimetas end ümber Frank Blackiks, ja ta andis välja mitu sooloalbumit, sealhulgas mitu plaati ansambliga Frank Black and the Catholics.

Kim Deal läks tagasi ansambli The Breeders juurde, kellel valmis siis hitt "Cannonball" nende 1993. aasta plaatinaplaadilt (ehk üle miljoni eksemplari müüdud albumilt) "Last Splash". Pärast seda valmis neil veel kaks plaati. Deal andis ühe albumi välja ka ansambliga The Amps.

Joey Santiago oli juhtiv kitarrist mitmes Frank Blacki albumis, aga ka teiste lauljate albumites. Santiago kirjutas tunnusmeloodia telekanalis Fox jooksnud komöödiasaatele "Undeclared" ja 2000. aasta filmile "Crime and Punishment in Suburbia". Koos oma naise Linda Mallariga moodustas ta bändi The Martinis, mis andis 2004. aastal välja ühe albumi.

David Loveringist sai mustkunstnik. Ta jätkas ka trummarina, mängides ansamblis Cracker, ühes Tanya Donelly sooloalbumis ja Martinisi laulus "Free", mis oli ka üheks looks filmi "Empire Records" heliribas.

4AD ja Elektra Records jätkasid aga Pixiesi lugude väljaandmist. 4AD andis 1997. aastal välja "best-of" tüüpi kogumikplaadi "Death to the Pixies", aasta hiljem live-albumi "Pixies at the BBC", ning 2001. aastal kogumikplaadi "Complete 'B' Sides". Vahepeal, 2002. aastal andis Suurbritannia Cooking Vinyl ja USA SpinArt Records 17-loolise EP-na välja 1987. aastal salvestatud esitlusalbumi "Pixies". Frank Black kasutas ka neid plaadifirmasid, et anda välja oma sooloplaate ja albumeid koos ansambliga The Catholics.

Uuesti kokkutulemine

 

11 aasta jooksul pärast bändi laialiminekut levis nii mõnigi kord kuulujutte ansambli uuesti kokkutulemisest. Kuigi Frank Black kummutas neid järjekindlalt, hakkas ta The Catholicsi repertuaari võtma järjest rohkem Pixiesi lugusid ning aeg-ajalt kaasas ta oma projektidesse Santiagot, samuti avas tema kontserte Loveringi mustkunstietendused.

2003. aastal said bändiliikmete vaheliste kõnede tulemusena teoks mõned tagasihoidlikud proovid, millele järgnes peagi otsus uuesti kokku tulla. Veebruaris 2004 teatati sellest ja algavast turneest ka avalikkust, mille tulemusena müüdi peaaegu kõikide kontsertide piletid välja minutitega. Bändi kontserdid neljal õhtul Londoni Brixton Academys müüdi välja kiiremini kui selle kontserdipaiga 20-aastase ajaloo jooksul eales varem.

The Pixiesi esimene kontsert pärast uuesti kokkutulemist toimus 13. aprillil 2004 Minneapolises The Fine Line Music Cafe’s ja soojendusturneele läbi USA ja Kanada järgnes esinemine Coachella Valley Muusika- ja Kunstifestivalil Californias. Suure osa 2004. aastast veetsid nad kontserdireisil Brasiilias, Euroopas, Jaapanis ja USA-s. Ansambel võitis 2004. aasta teo eest Bostoni muusikaauhinna. 2004. aasta turneega teeniti piletimüügist kokku üle 14 miljoni USA dollari.

Juunis 2004 andis bänd välja uue singli "Bam Thwok", mis on saadaval eksklusiivselt vaid iTunes Store’is. Laul tõusis Suurbritannia UK Official Download Chart edetabelis esimeseks. 4AD andis välja CD "Wave of Mutilation: The Best of Pixies" koos kogumik-DVD-ga "Pixies". Bänd salvestas Warren Zevoni tribuutalbumi "Enjoy Every Sandwich" jaoks ka loo "Ain't That Pretty At All". Nii lugu "Bam Thwok" kui ka "Ain't That Pretty At All" aitas salvestada helirežissöör Ben Mumphrey, kes töötas enne Stagg Street Studiosis ja hiljem Viinis Metamorphosis Studios.

2005. aastal andis bänd kontserdi muuhulgas festivalidel "Lollapalooza", "T on the Fringe" ja "Newport Folk Festival". Bänd andis kontserte ka 2006. ja 2007. aastal, kulminatsiooniks sai bändi ajaloo esimene kontsert Austraalias. 2005. aastal ütles Francis mõnikord, et uue stuudioalbumi salvestamine on võimalik, teinekord aga, et see on ebatõenäoline. Põhiliseks takistuseks uue plaadi salvestamisel oli Kim Deali vastuseis.

Tähistamaks albumi "Doolittle" väljaandmise 20. aastapäeva, alustas Pixies oktoobris 2009 turneed, kus mängiti kõiki plaadil olevaid lugusid. Tuur algas Euroopas, jätkus novembris USA-s, järgmise aasta kevadel mindi Austraaliasse, Uus-Meremaale ja uuesti Euroopasse ning naasti Põhja-Ameerikasse, kus anti kontserdid 2010 sügisel ja 2011 kevadel. Sügisel 2011 tehti veel lühike tuur "Lost Cities", mille jooksul mängiti mitmetes kontserdipaikades, kus Pixies varem esinenud ei olnud. 2012. aasta suve seisuga neil ühtegi uut turneed plaanis ei ole.

The Pixiesi muusikalist stiili on kirjeldatud kui "üht ebatraditsioonilist abielu surf rock'i ja punk rock'i vahel, ... millele on karakteri andnud Black Francise sõnad ja vihale aetud kisa, Kim Deali sosistatud harmooniad ja tigedad bassikäigud, Joey Santiago õrn kitarr ja kangekaelne loputus David Loveringi trummidelt." Bändi muusika sisaldab äärmuslikke dünaamikamuutusi. Francis selgitas 1991. aastal: "Need on rokkmuusika kaks põhikomponenti: unistav pool ja rokkiv pool. Rokkmuusika on alati olnud kas higistama ajav või lõdvestav ja jahe. Me üritame kasutada dünaamikat, aga see on lolli udupea dünaamika, sest me ei oska seda teistmoodi kasutada. Me võime mängida kõvasti või vaikselt – see on kõik."

Mõjutused

Pixiest on mõjutanud väga erinevad artistid ja muusikastiilid, sest iga bändiliige on üles kasvanud erinevas muusikalises keskkonnas. Kui Francis hakkas Pixiesile sõnu kirjutama, ei kuulanud ta enda sõnul muud kui Hüsker Düd, Captain Beefhearti ja Iggy Popi. Lisaks neile on Francise mõjutajaks nimetatud ka The Gun Clubi ja ansamblit The Cars. "Doolittle'i" lugude kirjutamise ajal kuulas Francis palju The Beatlesi "White Albumit". Ta on rääkinud Buddy Hollyst kui tema kokkusurutud laulukirjutamise stiili näitest.

Santiago kuulas 1970. ja 1980. aastate punki, sealhulgas Black Flagi, samuti kuulas ta David Bowie’t. Teda mõjutanud kitarristide hulgas on Jimi Hendrix, Les Paul, Wes Montgomery ja George Harrison. Deali muusikaliseks taustaks oli pärimusmuusika ja kantri, teismeeas moodustas ta õega kantri- ja folkmuusikaansambli ja mängis kavereid teiste seas The Everly Brothersi ja Hank Williamsi lugudest. Lisaks nendele kuulasid õed veel XTC-d, Gang of Fouri ja Elvis Costellot. Lovering oli ansambli Rush suur austaja.

Ka filmikunst on Pixiesit mõjutanud. Francis on mõjutajateks nimetanud sürrealistlikke filme "Eraserhead" ja "Un chien andalou". Nende kohta on ta öelnud: "Mul ei ole kannatust, et istuda ja lugeda sürrealistlikke romaane. Palju lihtsam on vaadata 20-minutilisi filme."

Laulukirjutamine ja lauljad

Suurem osa Pixiesi lauludest on kirjutatud ja lauldud Francise poolt. Muusikakriitik Stephen Thomas Erlewine on kirjeldanud Francise tekste kui veidraid ja killustunuid, mis räägivad kosmosest, religioonist, seksist, muteerumisest ja popkultuurist. Piiblivägivald on teemaks albumi "Doolittle" lauludes "Dead" ja "Gouge Away". Francis on öelnud "Come on Pilgrimi" loo "Caribou" kohta, et see räägib taaskehastumisest ja et maavälised teemad on sees albumis "Bossanova".

Deal oli koos Francisega kaasautor "Doolittle’i" loole "Silver" ja nad jagasid juhtiva laulja osa plaadil. Deal oli laulja ka albumi "Surfer Rosa" loos "Gigantic", mille ta ise kirjutas, nagu ka singlis "Bam Thwok", kus ta kasutas varjunime Mrs. John Murphy kui feministlikku nalja. Põhilaulja oli Deal ka kahes loos albumilt "Complete ’B’ Sides": Francise kirjutatud "Into the White'is" ja Neil Youngi kaveris "I've Been Waiting for You". Lovering oli laulja "Doolittle'i" "La La Love You's" ja "Complete ’B’ Side'i" "Make Believe'is".

Kuigi Pixiesil on suhteliselt vähe albumeid ning nende müüginumbrid olid tagasihoidlikud, mõjutasid nad oluliselt 1990. aastate alternatiivroki õitsengut. Gary Smith, Pixiesi esimese albumi "Come On Pilgrim" produtsent, kommenteeris bändi mõju alternatiivrokile ja nende pärandit 1997. aastal järgmiselt:

Pixiesit on tunnustatud kui äärmusliku dünaamika ja stop-time'i populariseerijat – need väljendusvahendid leidsid hiljem alternatiivrokis laialdast kasutust. Pixiesi laulud sisaldavad enamjaolt vaikseid ja vaoshoitud salme ning plahvatuslikke ja ulguvaid refrääne. Artistid nagu David Bowie, Radiohead, PJ Harvey, U2, The Strokes, Weezer ja Pavement on kõik Pixiesit imetlenud või on neid pidanud lausa oma muusika mõjutajateks. Bono ansamblist U2 on Pixiesit pidanud üheks suurimaks ameerika bändiks eales ja Radioheadi Thom Yorke on öelnud, et kooliskäimise ajal muutis Pixies tema elu. David Bowie, kelle muusika mõjutas omakorda Francist ja Santiagot, kui nad ülikoolis käisid, on öelnud, et Pixies tegi kõige mõjuvõimsamat muusikat 1980. aastatel.

Üks märkimisväärne tsitaat mõjutuste kohta on tulnud Nirvana lauljalt Kurt Cobainilt. Selle kohaselt oli "Smells Like Teen Spiriti" loomine teadlik katse jäljendada Pixiesi stiili. Jaanuaris 1994 ütles Cobain intervjuus ajakirjale Rolling Stone: "Ma üritasin kirjutada ülimat poplaulu. Ma sisuliselt üritasin teenida Pixiesi pealt. Ma pidin selle üles tunnistama (naerab). Kui ma kuulsin Pixiesit esimest korda, tundsin ma sellega nii suurt sidet, et pidin selles bändis olema – või vähemalt Pixiesit kaverdavas bändis. Me kasutasime nende dünaamikameelt, olles pehme ja vaikne ning siis vali ja kõva." Cobain nimetas "Surfer Rosat" üheks tema peamiseks muusikaliseks mõjutajaks ja imetles selle naturaalset ja jõulist trummikõla. See oli tegelikult helirežissöör Steve Albini töö tulemus. Albini oli hiljem Cobaini soovil ka Nirvana 1993. aastal välja antud albumi "In Utero" helirežissöör.

Ühestki "Come on Pilgrimi" ega "Surfer Rosa" loost ei ole muusikavideot tehtud, kuid alates "Doolittle’i" albumist on muusikavideod lugudel "Monkey Gone To Heaven", "Here Comes Your Man", "Velouria", "Dig For Fire", "Allison", "Alec Eiffel", "Head On" ja "Debaser". Need lood koguti 2004. aastal DVD-le "Pixies". Lugude "Here Comes Your Man" ja "Allison" videod sisalduvad ka kogumikplaadil "The Complete 'B' Sides".

"Bossanovaga" tegelemine põhjustas tõsise vastumeelsuse muusikavideote vastu ja Francis keeldus videote tarvis huuli sünkroonis muusikaga liigutamast. Näiteks laulu "Here Comes Your Man" videos teevad Black ja Deal oma suu suurelt lahti, selle asemel et öelda laulusõnu. Plaadifirma sõnul on see üks põhjustest, miks Pixiesit ei ole palju näidatud telekanalis MTV.

"Bossanova" väljaandmise järel lootis 4AD, et Pixiesit valitakse esitama singlit "Velouria" BBC muusikasaates "Top of the Pops". Samal ajal tegeles ansambel sama loo muusikavideoga. Nad tegid seda videot, kulutamata palju raha, sest muusikavideo visuaalne pool ei sisaldanud muud kui bändiliikmete jooksmist mööda kivimurdu aegluubis. Bänd aga saatesse ei pääsenud.

90-minutiline dokumentaalfilm "loudQUIETloud: a film about The Pixies" (otsetõlkes: "valiVAIKNEvali: üks film Pixiesist"), mille režissöörid on Steven Cantor ja Matthew Galkin, valmis 2006. aastal. Film räägib nende 2004. aasta uuesti kokkutulemisest ja turneest ning kajastab aastaid pärast laialiminekut. Radiohead nimetas ajakirjas Rolling Stone Magazine seda filmi üheks nende salajaseks mõjutajaks. Erinevates pingeridades on linateost peetud üheks parimaks muusikateemaliseks dokumentaalfilmiks. Lisaks "Pixiesile" ja "LoudQUIETloudile" on antud välja veel neli Pixiesi DVD-d – kõik vahemikus 2004–2006. Kõik need sisaldavad kontsertesinemisi: "Live at the Town and Country Club 1988", "The Pixies–Sell Out", "The Pixies Acoustic: Live in Newport", ja "The Pixies Club Date: Live at the Paradise in Boston".

Stuudioalbumid

• "Surfer Rosa" (1988)
• "Doolittle" (1989)
• "Bossanova" (1990)
• "Trompe le Monde" (1991)
• "Indie Cindy" (2014)
• "Head Carrier" (2016)
• "Beneath the Eyrie" (2019)

EP-d

• "Come On Pilgrim" (1987)
• "Pixies" (tuntud ka kui "The Purple Tape"; 2002)
• "EP1" (2013)
• "EP2" (2014)
• "EP3" (2014)

Kogumikplaadid

• "Surfer Rosa & Come On Pilgrim" (1988)
• "Death to the Pixies" (1997)
• "Pixies at the BBC" (1998)
• "Complete ’B’ Sides" (2001)
• "Wave of Mutilation: Best of Pixies" (2004)
• "Minotaur" (2009)

Singlid

• "Gigantic" (1988)
• "Monkey Gone to Heaven" (1989)
• "Here Comes Your Man" (1989)
• "Velouria" (1990)
• "Dig for Fire" (1990)
• "Planet of Sound" (1991)
• "Alec Eiffel" (1991)
• "Letter to Memphis" (1992)
• "Head On" (1992)
• "Debaser (studio)" (1997)
• "Debaser (live)" (1997)
• "Debaser (demo)" (1998)
• "Bam Thwok" (2004)
• "Bagboy" (2013)
• "Um Chagga Lagga" (2016)
• "Classic Masher" (2016)
• "Hear Me Out" (2020)