Elekter Pinge

${\displaystyle {U}={\frac {W}{Q}},}$

kus ${\displaystyle Q}$ on positiivne punktlaeng ja ${\displaystyle W}$ on töö, mille elektriväli teeb selle laengu ümberpaigutamiseks. Elektripinge on skalaarne suurus.

Pinged elektriahelas sõltuvad ahelale toimivatest elektromotoorjõududest, samuti ahela parameetritest ja seaduspärasustest (alalispinge korral näiteks Ohmi seadusest ja Kirchhoffi seadustest).

Pinge mõiste võttis 1776. aastal kasutusele inglise füüsik Henry Cavendish, kes uuris elektrinähtusi ja elektrilaengute jagunemist.

Elektrotehnikas on pinge elektriahelate ja -seadmete üks tähtsamaid suurusi. Eristatakse alalispinget (püsiva polaarsusega) ja vahelduvpinget (vahelduvasuunalise polaarsusega). Vahelduvpinge tunnussuurused on hetkväärtus, amplituudiväärtus ja efektiivväärtus. Vahelduvpinge (seadme nimipinge, tööpinge) antakse efektiivväärtusena.

Pinge väärtuste põhiliikidena on elektrisüsteemides kasutusel väikepinge, madalpinge ja kõrgepinge.

Tüüpilised väikepinged on 6 V, 12 V, 24 V, 36 V ja 48 V.

Kolmefaasilise madalpingevõrgu 230/400 V nimipinge (faasijuhi ja neutraaljuhi vahel) on 230 V, pinge faasijuhtide vahel on 400 V.

Elektrienergia ülekandmisel võidakse üle 1-kilovoldised võrgud jaotada keskpinge- (nt 35 kV), kõrgepinge- (110 või 220 kV) ja ülipinge- (330 kV või enam) võrkudeks.

Pinget mõõdetakse voltmeetriga.

• Alalispinge
• Vahelduvpinge
• Pingelang