Mario Capecchi

oktoober">6. oktoobril 1937) on Itaalia molekulaargeneetik, kes pälvis 2007. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna avastuse eest, kuidas luua hiired, kellel on kindlad geenid välja lülitatud (knock-out-hiir).

Mario Capecchi
Mario Capecchi (2013)
Sündinud	6. oktoober 1937 Verona, Itaalia
Alma mater	Antiochi kolledž, Massachusettsi Tehnoloogiainstituut, Harvardi ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	geneetika
Töökohad	Utah' Ülikool, Harvardi ülikool
Tunnustus	Nobeli meditsiiniauhind (2007)

Ta sai auhinna koos Martin Evansi ja Oliver Smithiesiga. Praegu on ta USA Utah' ülikooli meditsiinikooli inimgeneetika ja bioloogia professor.

Mario Capecchi sündis Veronas Itaalia lenduri Luciano Capecchi (jäi teises maailmasõjas kadunuks) ja Ameerikas sündinud Lucy Rambergi ainsa lapsena. Tema emapoolsed vanavanemad olid impressionistlik maalikunstnik Lucy Dodd Ramberg ja Saksa arheoloog Walter Ramberg. Teise maailmasõja ajal saadeti tema ema antifašistlikku rühma kuulumise eest Dachau koonduslaagrisse. Enda vahistamist ette nähes oli ta kogu oma kraami maha müünud ja andnud tulu Bolzano lähistel elanud taluperele, et ta laps võiks seal elada. Kuid aasta pärast oli raha otsas ja kasupere ei suutnud lapse eest hoolt kanda. Nelja ja poole aastaselt pidi ta ise hakkama saama, elades järgmised neli aastat tänavalapsena Põhja-Itaalia tänavatel, olles aeg-ajalt mõnes lastekodus ja liikudes linnast linna koos teiste kodutute lastega.

Ta oleks alatoitluse tõttu peaaegu surnud. Ema oli vahepeal Dachaust vabanenud ja otsis teda terve aasta. Lõpuks leidis ta palavikus poja Capecchi haiglast Reggio Emilia linnas.

1946. aastal saatis tema onu, RCA füüsik Edward Ramberg õele raha, et ta saaks reisida Ameerika Ühendriikidesse. Capecchi kolis koos emaga Pennsylvaniasse. (Capecchi teine emapoolne onu Walter Ramberg oli samuti Ameerika füüsik, kes oli Eksperimentaalse Stressianalüüsi Seltsi kümnes president.) Ta lõpetas 1956. aastal George Kooli, kveekerite internaatkooli Bucksi maakonnas Pennsylvanias

Mario Capecchi sai 1961. aastal bakalaureusekraadi keemias ja füüsikas Ohio Antiochi kolledžist. Capecchi läks MIT-sse kavatsedes õppida füüsikat ja matemaatikat, kuid õppimise käigus tekkis tal huvi molekulaarbioloogia vastu. Seejärel siirdus ta Harvardisse, et ühineda DNA struktuuri kaasavastaja James D. Watsoni laboriga. Capecchi sai Harvardi ülikoolist 1967. aastal doktorikraadi biofüüsikas, doktoritöö valmis Watsoni juhendamisel.

Capecchi oli aastatel 1967–1969 Harvardi ülikooli stipendiaatide seltsi noorem stipendiaat. 1969. aastal sai temast Harvardi meditsiinikooli biokeemia kateedri dotsent. 1973. aastast töötas ta Utah' ülikoolis. 1988. aastast on Capecchi olnud ka Howard Hughesi meditsiiniinstituudi uurija. Ta on Rahvusliku Teaduste Akadeemia ja Itaalia-USA fondi liige.

Pärast seda, kui Nobeli komitee teatas avalikult, et Capecchi on võitnud Nobeli auhinna, väitis austerlanna Marlene Bonelli, et Capecchi on tema ammu kadunud poolvend. 2008. aasta mais kohtus Capecchi Põhja-Itaalias 69-aastase Bonelliga ja kinnitas, et ta on tema õde.

Capecchi pälvis Nobeli auhinna knock-out-hiire loomise eest. See on hiir, mis on loodud geenitehnoloogia ja in vitro viljastamise teel ning milles on konkreetne geen välja lülitatud. Selle töö eest pälvis Capecchi 2007. aastal Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna koos Martin Evansi ja Oliver Smithiesiga, kes samuti oma panuse andsid.

Capecchi on jätkanud ka hiire Hoxi geeniperekonna süstemaatilist analüüsi. Sellel geeniperekonnal on võtmeroll embrüonaalse arengu kontrollimisel kõigil hulkraksetel loomadel. Nad määravad raku arengu paigutuse õiges järjekorras mööda keha telge pealaest jalatallani.

• 1969 – Eli Lilly auhind bioloogilises keemias
• 1992 – Bristol-Myers Squibbi auhind silmapaistvate saavutuste eest neuroteaduste alal
• 1993 – Gairdneri fondi rahvusvaheline auhind meditsiiniteaduste saavutuste eest
• 1993 – Gairdneri Fondi rahvusvaheline auhind
• 1994 – General Motorsi vähiuuringute fond Alfred P. Sloan juuniori preemia
• 1996 – Kyoto põhiteaduste auhind
• 1996 – Saksamaa molekulaarse bioanalüütika auhind
• 1997 – Franklini medal
• 1998 – Feodor Lyneni preemia
• 1998 – Rosenblatti auhind
• 1998 – Baxteri auhind biomeditsiiniteaduste uurimistöö eest
• 2000 – Premio Phoenix-Anni Verdi geeniuuringute eest
• 2001 – Albert Laskeri auhind (kaaslaureaadid Martin Evans ja Oliver Smithies)
• 2001 – Jiménez-Diáz auhind
• 2001 – Progressi pioneeride auhind
• 2001 – National Medal of Science
• 2002 – John Scotti medali preemia
• 2002 – Massry auhind Lõuna-California ülikooli Kecki meditsiinikoolilt
• 2003 – Pezcolleri fondi – AACR rahvusvaheline vähiuuringute auhind
• 2002/3 – Hundi auhind meditsiinis
• 2007 – Jacob Heskel Gabbay biotehnoloogia ja meditsiini auhind
• 2007 – Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhind (kaaslaureaadid Martin Evans ja Oliver Smithies)
• 2008 – Ameerika Südameassotsiatsiooni tunnustatud teadlaste auhind
• 2011 – Cátedra Santiago Grisolía auhind
• 2011 – Mike Hoggi auhind
• 2012 – UCSF-i medal
• 2012 – Bologna ülikooli meditsiinikooli audoktor
• 2013 – Cardiffi ülikooli audoktor
• 2013 – Ben-Guriyyoni ülikooli audoktor
• 2015 – Ameerika vähiuuringute ühingu elutööpreemia
• 2015 – valiti USA Meditsiiniakadeemia välisliikmeks