Kokandi Khaaniriik

sajandil Kesk-Aasias Fergana orus. Riik sai nime pealinna Qo‘qoni (ajalooliselt tuntud kui Kokand) järgi. Kokandi omariiklus kujunes välja 1710. aastal, kui varem Buhhaara khaaniriigile kuuletunud Mingi hõimust pärit usbekid koondasid võimu Fergana orus enda kätte, ja kestis kuni 1876. aastani, mil riigi vallutas Venemaa Keisririik. Qo‘qon asub tänapäeval Usbekistani territooriumil ning ülejäänud khaaniriigi territoorium on tänapäeval ära jagatud Usbekistani, Kõrgõzstani, Kasahstani ja Tadžikistani vahel.

Kokandi khaaniriik 1710–1876
Kokandi lipp
Kokand Kesk-Aasias aastal 1860
Valitsusvorm	Khaaniriik
Pealinn	Qo‘qon
Religioon	islam
Rahvaarv	umbes 1,5 miljonit (1850)
Eelnev Järgnev Buhhaara khaaniriik Fergana oblast

Khaaniriigi peamise elanikkonna moodustasid Mingi hõimust pärit olevad usbekid (kuigi keeruline on täpselt elanike rahvust määratleda, sest usbekk tähendas ka linna asunud elanikku ning mitmed kirgiisid ja kõptšakid hakkasid end pärast linna kolimist usbekkideks nimetama), kõptšakid ja regiooni põlisasukad, keda kutsuti "türklasteks" ja kes elasid piirkonnas vähemalt mongolite vallutusajast.

Džungarite invasioonid Kesk-Aasiasse 17. sajandi keskpaigust nõrgestasid kasahhi vanimat žuzzi ja tõrjusid kasahhid välja nende ajalooliselt kodumaalt. Koduta jäänud Kasahhi hord tungis siis Buhhaara khaaniriigi aladele, mis peaaegu põhjustas Buhhaara kokkukukkumise. Seetõttu nõrgenes Buhhara ülemvõim 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses mitmetel endistel khaaniriigi aladel, sealhulgas ei suutnud khaani oma keskvõimu säilitada Fergana orus. Usbeki Mingi hõimust pärit olev Šahruk-bii kasutas võimaluse ära ja asus 1710. aastast koondama võimu Fergana orus. Ta ehitas üles tihedad liitlassuhted piirkonda määratud beidega, kujunedes ise esimeseks võrdsete seas.

Tema järglased vabanesid järk-järgult Buhhaara ülemvõimust. Esialgu kujunesid uue liidu keskusteks Marg‘ilon, Hudžand ja Andijon, kuid 1740. aasta paiku rajas tollane hõimujuht Abdalkarim uue linna, milles arenes välja tulevane riigi keskus Qo‘qon. 1760. aastal nõustusid Fergana oru liitlased maksma andamit Qingi dünastiale tänuks džungarite hävitamise eest.

Täpselt pole teada, millal kujunes liit khaaniriigiks. Üks allikas väidab, et juba dünastia asutaja Šahruk-bii väitis endal olevat tšingisiidide verd, mis oli Kesk-Aasias oluline legitiimsuse allikas. Qingi dünastia allikate järgi viitas Hiinale 1760. aastatel tribuuti maksev Irdana endale kui khaanile. Enamik allikaid nõustub, et khaani tiitli võttis endale alles 1800–1809 valitsenud Alim, kes ei väitnud end küll otseselt pärinevat tšingisiidide suguvõsast.

19. sajandi alguses oli khaan kindlalt oma võimu kindlustanud ja khaaniriik hakkas sajandi esimeses pooles naabrite arvelt laienema, mistõttu ta jõudis oma võimsuse tippu. Khaan Alim (1800–1809) pani alguse khaaniriigi laienemisele, vallutades 1810. aastal iseseisva Taškendi linnriigi. Khaan Omar (1809–1822) jätkas seda poliitikat ja sajandi keskpaigaks hõlmas Kokandi khaaniriik mitmeid kirgiisi, kasahhi ja karakalpaki hõime kuni Araali mereni. Muhammad Ali valitsemisajal 1822–1842 laienes Kokand üle mägede itta ja vallutas Qingi Hiina käest oma võimu alla lühiajaliselt isegi Kaxgari.

Kiire laienemine lühikese aja jooksul muutis Kokandi ebastabiilsemaks. Khaaniriigi koosseisu toodud hõimud ei tunnustanud tihtipeale Mingi dünastia khaani legitiimsust ja õigust neid valitseda, mistõttu keeldusid nad makse maksmast ja sõjaretkedel osalemast. Khaan Omar üritas luua ühtset riiki, kasutades üheseks aluseks islamit. Ta soosis ulama, kunstnike ja kirjanike tegevust riigis, jagas maad laiali islami traditsioonist pärit mülki (müüdav maa) järgi ja nimetas end "moslemite emiiriks". Reformid ja laienemine tõid khaanidele rikkust, kuid tekitasid ka probleeme. Kuigi Omar ja Muhammad Ali suutsid sundida kirgiise maksma mülki eest, et neil oleks koht, kus karja talvel hoida, ei tekitanud islami seadused loodetud ühtsust. Kohalikud hõimud järgisid pigem oma hõimuseadusi ning keskvõim kehtestas oma seadused vaid linnades, mille elanikud moodustasid khaaniriigi elanikkonnast vaid väikese osa. End "moslemite emiiriks" nimetamine viis Kokandi konflikti Buhharaga, mille emiir Nasrulloh end samamoodi kutsus ja Kokandis rivaali nägi.

1840. aastaks olid pinged õhus kirgiisi ja kõptšaki hõimude ning keskvalitsuse vahel suure maksukoormuse tõttu. Pinged lahvatasid konfliktiks, kui khaan abiellus kahe oma õe ja ämmaga, mistõttu ta kaotas ka šariaadiseaduste rikkumise tõttu ka vaimulike toetuse. Rahulolematud hõimud kutsusid Buhhara emiiri Nasrullohi Kokandisse tungima, mida ta ka tegi, tuues ettekäändeks Muhammad Ali seadusevastase käitumise. Järgmise kahe aasta jooksul surid konflikti jooksul Muhammad Ali ja kogu tema perekond. Võimu haarasid khaaniriigis kõptšakid, kes tõrjusid küll Buhhaara Kokandi piirest välja, kuid ei suutnud taastada stabiilsust riigis.

Xudoyorxon taastas Mingi võimu Kokandis, kuid selleks ajaks olid piirkonnas tegutsema asunud venelased. Venemaa vallutas Kokandilt 1865. aastal Taškendi ja Hudžandi, mis põhjustas veel ühe Buhhara edutu sissetungi Kokandisse. 1868. ja 1872. aastal sõlmis Kokand Venemaaga lepped, mis tegi khaaniriigi protektoraadiks, sarnaselt Buhhara ja Hiiva saatusega. 1875. aastal suutsid khaani võimuga rahulolematud Xudoyorxoni võimult kõrvaldada, mistõttu otsustasid Vene väed Kokandisse sisse tungida. 22. septembril 1875 leppis uus khaan Nasriddinxon kokku uues leppes, millega loovutas suure osa Fergana orust ning leppis veelgi karmima protektoraadi seisundiga. 10. oktoobril järgnes sellele teine riigipööre, mille järel sai võimule Poʻlatxon ning riigis vallandus uuesti kodusõda. Seetõttu sekkus riigi siseasjadesse uuesti Venemaa, kes seekord kogu Kokandi ära vallutas ja 1876. aastal piirkonna Turkestani kindralkubermangu Fergana oblastiks muutis.

• Kokandi autonoomia
• Buhhaara khaaniriik