Kaubanduse Liberaliseerimine

1. Kaubavahetus, ka teenuskaupade vahetus, ilma maksude või muude kaubandustõketeta (nt kvoodid impordile või toetused tootjale).
2. Kaubandust mõjutavate poliitikate puudumine (näiteks maksude, määruste või seaduste puudumine, mis tagavad mingile ettevõttele teiste ees eelise).
3. Reguleerimata juurde pääs turule.
4. Reguleerimata juurde pääs turuinfole.
5. Kaubanduslepingud, mis soodustavad vabakaubandust.

Pärast Teist maailmasõda on olnud USA valitsus üks järjepidevamaid vabakaubanduse propageerijaid ja edendajaid. Suur samm kaubanduse liberaliseerimise poole tehti 1947. aastal, mil sõlmiti üldine tolli- ja kaubanduskokkulepe (GATT), mille eesmärgiks oli tollibarjääride vähendamine ning liikmete kaitsmine kaubandusliku diskrimineerimise eest. 1995. aastal laiendati ja institutsionaliseeriti GATT ning nimetati ümber Maailma Kaubandusorganisatsiooniks (WTO). Maailma kaubandusorganisatsiooni kuulub praegu 157 liikmesriiki, Eesti liitus 1999. aastal. Praeguseks on loodud palju lepinguid ja organisatsioone, mille eesmärgiks on soodustada majanduse liberaliseerimist, nendest tuntumad on Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsioon (EFTA), Põhja-Ameerika vabakaubanduse kokkulepe (NAFTA) ning Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD).

Kaubanduse liberaliseerimisega on kaasnenud üldine elatustaseme tõus, mis on mõjutanud positiivselt majanduse arengut lisaks lääneriikidele ka Aasias (India, Hiina, Singapur ja Korea) ning vähemal määral ka Ladina-Ameerika riikides. Paraku on viimastel aastakümnetel olnud majanduslik progress ebaühtlane, areng on olnud aeglasem Aafrikas ja Lähis-Idas. Aeglase arengu põhjuseid on mitmeid ning enamasti on need seotud riigisisese jäiga struktuuriga, ebaselge või nõrga poliitilise raamistiku ja institutsioonidega. Aeglase majandusarenguga riikides puuduvad enamasti vabakaubandust soodustavad seadused, sellised riigid ei kuulu vastavatesse majandusorganisatsioonidesse, mis omakorda võib põhjustada nende riikide mahajäämust maailmamajanduses veelgi. Moraalse külje pealt arvatakse, et kaubanduse liberaliseerimisega kaasnevad paljud eetilised probleemid, näiteks sissetulekute ebavõrdsus, keskkonna saastamine, lapstööjõu kasutamine, rõhumine palgaorjusele, julgeoleku õõnestamine ja pealesunnitud kultuurilised muutused.

Avatud majanduspoliitika, kaubandus ja välisinvesteeringud on vajalikud majanduse jätkuvaks kasvuks. Riigid, mis on suletud ja end isoleerinud maailmamajandusest, ei ole saavutanud viimastel aastakümnetel edu. Seevastu turu avatus (avatus ka välismaistele investeeringutele) on taganud majandusliku edu Aasias, kus impordile kehtestatud tariifid on langenud 30%-lt kuni 10%-ni viimase 20 aasta jooksul. Avatud ja liberaalne kaubandus suurendab arengumaade konkurentsi eeliseid teatud kaupade tootmisel, suureneb lihttööliste töökohtade arv, mis vähendab vaesust. Need arengumaad, kes alandasid 1980. aastatel järsult impordile kehtestatud tariife ja avasid enda turud maailmamajandusele, kogesid kiiremat majanduslikku kasvu ja vaesuse vähenemist 1990. aastatel, sealhulgas näiteks India, Uganda ja Vietnam. Nende riikide majanduslik areng näitab kasvutrende ka praegugi, 2012. aastal kasvas India SKT 4,7%, Ugandas 3,4% ja Vietnamis 5,2%.

Eesti hakkas pürgima majanduslikult liberaalse turu poole pärast taasiseseisvumist 1991. aastal, selleks liitus Eesti 1997. aastal Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooniga (EFTA), 1999. aastal Maailma Kaubandusorganisatsiooniga (WTO), 2001. aastal kirjutati alla rahvusvaheliste investeeringute ja hargmaiste ettevõtete deklaratsioonile, 2004. aastal liituti Euroopa Liiduga ja 2010.aastal sai Eesti Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liikmeks. Vabakaubanduse mõju Eesti majandusele on olnud positiivne, eriti ajavahemikus 2000–2007, kus reaalkasv oli keskmiselt 8,7% aastas, areng kiirenes tunduvalt pärast Euroopa Liiduga liitumist. 2008. aastal olukord muutus, sest maailmas algas finantskriis, olukord halvenes veelgi 2009. aastal, kuid 2010. aastal näitas majandus taas tõusutrende. 2012. aastal oli Eesti riigi SKT kasvanud 3,9%.