Kaljo Alaküla

aprill">20. aprill 1923 Narva – 26. mai 2016) oli eesti lendur, vabadusvõitleja, majandijuht ja ettevõtja.

Lapsepõlv möödus peamiselt Virumaal. Õppis Kukruse algkoolis, Kohtla-Nõmme algkoolis, Jõhvi gümnaasiumis ja Tallinna V Gümnaasiumis.

Teise maailmasõja ajal oli algul Omakaitse liige, seejärel astus lennuväkke, õppis 1944. aastal Lätis Liepāja lennukoolis pommituslenduriks ja võitles Saksa sõjaväes eesti lenduritest moodustatud 3. lennueskadrillis. Sõja lõpus langes Tšehhis sõjavangi, teenis tööpataljonis ja naasis Venemaa kaudu Eestisse.

Pärast sõda õppis Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Aleksander Arderi lauluklassis ja paralleelselt Tallinna Merekalanduse Tehnikumis.

1949. aastal asus tööle Tallinna Kalakombinaadi insenerina, kuid varsti pidi varjama ennast julgeolekuteenistuse eest Leningradis ja Astrahanis, kus ta 1951. aastal vahistati. 1951–1956 viibis Kemerovo ja Omski vangilaagrites.

Pärast vangistusest vabanemist töötas Tallinna Kalakombinaadi tsehhijuhatajana, seejärel Kirovi nimelise kalurikolhoosi kalatööstuse juhatajana ning 1970.–1980. aastatel kalurikolhoosi juhatuse esimehe asetäitjana. Pärast kalurikolhoosi erastamist töötas mõnda aega AS-is Esmar.

Aastatel 1993–1996 ja 1999–2002 oli valitud Viimsi vallavolikogu liikmeks.

Olnud Viimsi Pensionäride Ühenduse juhatuse liige ja Eesti Vabadusvõitlejate Tallinna Ühenduse Pirita-Viimsi piirkonna aseesimees.

Kirjutanud kolm mälestusteraamatut:

• Kalurikolhoos Kirovist AS Esmarini. Viimsi, 1998.
• 3. eskadrill. Viimsi, 1999 (kordustrükk 2013).
• Jutustus Eestimaa naisest Vaike Vahist. Viimsi, 2001.

• 2002 Kotkaristi V klassi teenetemärk
• 2003 Viimsi Vaala auhind
• 2006 Viimsi valla aukodanik

Tema abikaasa oli Vaike Vahi, nende lapsed on Ruth Alaküla ja Kristjan Alaküla.