Omakaitse (lühend OK; okupatsioonivõimude kasutatud saksakeelne termin Selbstschutz) oli vabatahtlik relvastatud organisatsioon, mis tegutses Saksa okupatsiooni eel ja ajal 1941–1944.
See artikkel ootab keeletoimetamist. |
See artikkel vajab toimetamist. (Märts 2011) |
Artiklis ei ole piisavalt viiteid. (Detsember 2019) |
See artikkel on vabatahtlikust relvastatud organisatsioonist, mis tegutses Eestis 1941–1944; samanimelise organisatsiooni kohta 1917–1918 vaata artiklit Omakaitse (1917–1918); 1940. aastal moodustatud sovetimeelse organisatsiooni kohta vaata Rahva Omakaitse; raadiosaate kohta vaata artiklit Rahva Oma Kaitse. |
Saksa Riik Idaalade Riigikomissariaat Eesti kindralkomissariaat Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium | |
Asutatud | 1941 |
---|---|
Tegevuse lõpetanud | 1944 |
Peakorter | Tallinn |
Tegevuspiirkond | Eesti kindralkomissariaat |
Juhtkond | major Friedrich Kurg Jaan Maide Arnold Sinka |
Peaorgan | Politsei ja Omakaitse Valitsus (1941–1942) Eesti Politseivalitsus (1942–1943) Omakaitse Peavalitsus (1943–1944) |
Emaorganisatsioon | Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium |
Pärast Saksa–Nõukogude sõja algust 22. juunil 1941 moodustusid 1941. aasta suvel omakaitseüksused end selle ajani nõukogude võimu, repressioonide ning mobilisatsiooni eest varjanud metsavendadest.
Nõukogude vägede taganemise ajal võttis Omakaitse Lõuna-Eestis paljudes kohtades võimu enda kätte. 10. juulil kontrollis Otepää Omakaitse Otepääd ja vabastati Lõuna-Tartumaa. Pärast 29. juuli 1941 Tartu paraadi tuli sakslaste korraldus ära anda trofeerelvad, Lõuna-Eesti omakaitseüksused saadeti laiali. Omakaitse asemele oli sakslastel kavas luua abipolitsei üksusi.
„Enamik Eestit on vaba. Kohaliku Saksa sõjaväe poolt on minule tehtud ülesandeks partisanisalgad ümber formeerida abipolitseisalkadeks. Käsin partisan asendada nimetusega abipolitseinik. Minu ametinimetuseks on tänasest alates referent abipolitsei küsimusis Saksa välikomandandi juures.“
– 29. juulil avaldatud Fr. Kure käskkiri
Maakondades formeeriti igas omavalitsusüksuses (linn, alev, vald) abipolitsei salk, mille suurus ei tohtinud ületada 1% rahvaarvust. Komplekteerimisel tehti koostööd kohapealsete politseijuhtidega. Seejärel läksid abipolitsei salgad kohalikkude politseijuhtide alluvusse, ümberformeerimine lõpetati 1. augustil kell 18.
2. augustil 1941 avaldati Postimehes teadaanne, et laialisaadetud partisaniorganisatsioonid kutsutakse uuesti kokku Omakaitse nimetuse all. Kurg andis korralduse kõigil viivitamatult kohale ilmuda. Ametlikult loeti maakonnaorganisatsioonide tegevuse alguseks: 3. juuli – Pärnumaa, 8. juuli Valgamaa ja Petserimaa, 9. juuli Tartumaa ja Võrumaa, 10. juuli Viljandimaa, 7. august Virumaa, 17. august Narva, 28. august Tallinn-Nõmme, 31. august Läänemaa, 3. september Harjumaa, 21. september Saaremaal.
|
|
15. septembril 1941 nimetas väegrupi Nord tagala ülemjuhataja Franz von Roques ametisse Eesti Omavalitsuse ning tegi Omavalitsusele ülesandeks teostada ülemjuhataja nimel tsiviilvalitsemist Eesti Vabariigis valitsenud seaduste kohaselt. Omakaitseüksused jäid Eesti territooriumile paigutatud 207. julgestusdiviisi alluvusse.
Juba enne 6. juulit alustasid Omakaitse liikmed Lõuna-Eestis (Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa, Viljandimaa ja Pärnumaa) kommunistide, Nõukogude võimuorganite liikmete, nõukogude aktivistide ja Nõukogude võimu ajal 1940–1941 elanikkonna suhtes repressioone korraldanud tegelaste kinnipidamist, neid kohati ka omakohtu korras hukates. Saksa vägede pealetungi jätkudes Põhja-Eestisse allutati Omakaitseüksused Saksa Wehrmachti tagalajulgestusega tegelenud 207. julgestusdiviisile.
Nõukogude ajaloolased on süüdistanud juutide ja mustlaste sihilikus tapmises Läänemaa Omakaitse staabi operatiivosakonna ülemat Aleksander Laaki ja tema adjutanti Ralf Gerretsit.
Osa Omakaitse liikmeid osales tõepoolest juutide tapmises. Ajaloolase Meelis Maripuu järgi: "Pärnus algasid juutide mahalaskmised juba viis päeva pärast sakslaste tulekut 13. juulil 1941. 10. septembriks oli 46 juudi mehest tapetud 44. Naised lasti maha Rae metsas 2. novembril, kõik lapsed hukati samal ajal sünagoogis. Ligi tuhandest Eestisse jäänud juudist pääses vähem kui tosin inimest. Hukkamisi korraldas Eesti poliitiline politsei."
„"Juutide mahalaskmisi Pärnus teostasid poliitilise politsei eestlastest töötajad ja Omakaitse liikmed. Oli moodustatud 30meheline erikomando kapten Villem Raidi ja Arkadi Valdini juhtimisel, kes pidi poliitilise politsei määratud surmanuhtlused täide viima. Seitset selle komando liiget on karistatud surmanuhtlusega."“
– Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Rahvusvahelise Komisjoni töös osalenud Meelis Maripuu kokkuvõte" , ""
22. septembril 1941 nimetas Eesti Omavalitsuse sisedirektor Oskar Angelus politsei ja omakaitse juhatajaks Johannes Soodla ja 28. septembrist juhtis J. Soodla nende ametkondade koordineerimiseks loodud Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Politsei ja Omakaitse Valitsuse tööd. Omakaitse maakonnaorganisatsioonid jagunesid pataljonideks (ringkondadeks) ja kompaniideks (valdadeks), süsteemi aluseks võeti Kaitseliidu struktuur. 1941. aasta septembris loodi lisaks territoriaalüksustele peamiselt linnades kasarmeeritud üksusi, mis täitsid, politseilisi ja valveteenistuse ülesandeid.
1. augustil 1942 muudeti Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi POV E. Omavalitsuse Sisedirektooriumi Eesti Politseivalitsuseks eesotsas politseidirektoriga. Eesti Politseivalitsus jagunes kuueks peaosakonnaks, Omakaitseüksused allusid IV-le Omakaitse peaosakonnale.
Eesti Politseivalitsuse Omakaitse peaosakonna ülem oli kolonel Arnold Sinka (1943–1944) ja peavalitsuse ülema abi oli kolonel Jaan Maide. Omakaitse tegevuse juhtorganiks oli Omakaitse Peastaap, mille staabiülemaks oli: Valfried Gutmann.
Eesti Omakaitse jagunes territoriaalselt: Tallinna, Harju, Järva, Viru, Narva, Tartumaa, Võrumaa, Valgamaa, Petserimaa, Pärnumaa, Sakalamaa, Saaremaa ja Lääne malevateks. Omakaitse malevat juhtis malevaülem. Malevaülemad asusid: Tallinna malevaülem Tallinnas, Harju Tallinnas, Järva Paides, Viru Rakveres, Narva Narvas, Tartumaa Tartus, Võrumaa Võru, Valgamaa Valgas, Petserimaa Petseris, Pärnumaa Pärnus, Sakalamaa Viljandis, Saaremaa Kuressaares, Lääne Haapsalus. Omakaitsemalevate ülemad aga allutati Eesti Politseivalitsuse piirkondlikele prefektidele: Tallinna Maleva ülem – Tallinna prefektile, Harju- ja Järva Malevate ülemad – Harju-Järva prefektile, Viru- ja Narva Malevate ülemad – Viru prefektile, Tartumaa Maleva ülem – Tartu prefektile, Võrumaa ja Valgamaa Malevate ülemad – Võru-Valga prefektile, Pärnumaa ja Sakalamaa Malevate ülemad – Pärnu-Viljandi prefektile, Petserimaa Maleva ülem – Petseri prefektile ja Saaremaa ning Lääne Malevate ülemad – Saare-Lääne prefektile. Prefektil oli kaks abi, neist üks politsei ja teine omakaitse alal, välja arvatud Petseri prefekt, kellel abi Omakaitse alal ei olnud. Prefekti abi politsei alal kandis ametinimetust „abiprefekt“ ja Omakaitse alal „abi Omakaitse alal“. 5. augustil 1942 nimetati kohalikud omakaitsed omakaitse malevateks.
1. oktoober 1942 allutati Omakaitse territoriaalsed üksused otse Saksa sõjaväe tagalajulgestusüksustele (Saksa 207., 281., 285. julgestusdiviisile) ja omakaitse kasarmeeritud üksused Saksa Korrapolitseile.
1. märtsil 1943 loodi eraldi Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Eesti Omakaitse Peavalitsus, Eesti Omakaitse direktori juhtimisel. Omakaitse Peavalitsusel oli kolm osakonda, millest esimene tegeles operatiivtöö ja väljaõppe, teine majandus- ja varustusküsimuste ning kolmas koosseisudega. 1943. aasta 21. juunist muudeti Omakaitsega liitumine kohustuslikuks kõigile 17-45-aastasetele meestele 29. jaanuarist 1944. aastal tõsteti vanusepiiri 60 aastale.
1944. aasta veebruaris moodustati seoses rinde lähenemisega Eestile Eesti sõjaväeringkondade peastaap, sõjaväeringkonna ülemaks määrati Eesti SS-Leegioni peainspektor Johannes Soodla. Maakondades moodustatud sõjaväeringkondade ülemateks said peamiselt Omakaitse malevate juhid.
1941. aastal oli Omakaitse Wehrmachti, pärast Eesti ala andmist Eesti kindralkomissariaadi Saksa tsiviilvalitsuse alluvuses aga alates 1942. aasta jaanuarist Saksa Korrapolitsei alluvuses. 1942. aasta oktoobris sõlmitud kokkuleppega jäid Omakaitse palgalised, kasarmeeritud üksused vahipataljonid – korrapolitsei alluvusse ja reorganiseeriti politseivahipataljonideks, vabatahtlik Omakaitse aga viidi tagasi Wehrmachti, s.o väegrupi Nord tagalapiirkonna juhataja alluvusse.
14. jaanuaril 1942 toimus Estonia teatris prefektide ja Omakaitse juhatajate koosolek, kus Saksa Korrapolitsei komandör andis Omakaitsele edaspidiseks tegevuseks juhiseid, mille kohaselt moodustatud uue koosseisu kohaselt olid Omakaitse malevates kasarmeeritud ehk kindlapalgalised üksused ning territoriaal- ehk kindla palgata üksused. Alates 1942. aasta juunist oli piirkonna omakaitse pataljonide kompaniide nimetusena kasutuses paralleelselt asukoha nimetusega numbriline nimetus.
Olenevalt piirkonna Omakaitsel lasuvaist rakendusülesandeist oli kindlaks määratud maakondlikus Omakaitses kasarmeeritud üksuste arv. Kasarmeeritud üksused asusid peamiselt linnades ja tähtsamate valveesemete läheduses, kus oli vajadus alalise meeskonna tegevusvalmis hoidmiseks. Suuremate kasarmeeritud üksustena olid Narva, Tartu ja Petseri Omakaitse üksikpataljonid. Tallinnas oli 12 kasarmeeritud sadakonda, kuna seal territoriaalüksusi alguses ei formeeritud. Teistes maakondades oli vajaduse järgi 1–3 kasarmeeritud kompaniid ja üksikrühmi. Kasarmeeritud Omakaitse koosseisus oli augustiks 1942. aastal oli 2 pataljoni, 27 üksikkompaniid ja 16 üksikrühma. 1942. aasta detsembris 1942. aastal koondati väiksemad kasarmeeritud Omakaitse üksused, seitsmeks Kaitsepataljoniks, millised said numbrid 287.–293. 1943. aasta veebruaris saadeti kaitsepataljonid 291. ja 292. laiali ning nende pataljonide isikkoosseis anti täienduseks Venemaal tõsiseid kaotusi kandnud ja tagasi kodumaale toodud Politseipataljonidele nr. 29-33 ning antud politseipataljonisid hakkasid Eestis täitma Omakaitse Kaitsepataljonidega sarnaseid ülesandeid.
Tallinna ja Harjumaa omakaitsemalevate juhtorganid koosnesid: pataljonikomandörist ja kolmest jaoskonnast koosnevast staabist (operatiivjaoskond ehk juhtimine ja väljaõpe; haldus- ja majandusjaoskond), Harju malevas oli ka staabiülem. 11 maakonna omakaitsejuhtorganid olid minimaalsed: pataljoniülem, jaoskonnaülem, adjutant ja majandusülem, relvameister, laekur jne.
|
|
Balti saarte komandandi, kindralmajor Walter Mylo korraldusel formeeriti 8. jaanuaril 1942 Saksa Korrapolitsei alluvuses Saaremaa Kaitsepataljon (Oeselschen Schutzmannschaften). Pataljoni komandöriks sai kapten Eduard Anari ja pataljoni tugevuseks 4 kompaniid: "1."W" Kompanie in Orissaare" leitnant Herman Koppel, ; "2."W" Kompanie in Leisi" korvetikapten Alfred Pupp; "3."W" Kompanie in Arensburg" leitnant Valentin Härm ja "4. "O" Kompanie in Arensburg" leitnant Erik Meisner.
Eesti rannakaitse juhataja oli Väegrupi Nord tagalapiirkonna 207. julgestusdiviisi ülem, 1942. aastast oli Eesti rannakaitse jaotatud 4 rannakaitselõiguks (Abschnitt), mis omakorda jagunesid alalõikudeks (Unterabschnitt):
23. juulil 1942 oli Omakaitses 43 347 inimest, kellest 38 890 olid maakondlikes üksustes ja 4457 kasarmuolukorras. Mais-juunis 1943 oli Omakaitses ligi 38 000 inimest (282 kompaniid).
31. märtsil avaldati Ametlikus Teatajas Eesti Omavalitsuse Sisedirektooriumi Sisedirektori Oskar Angeluse Eesti Politseivalitsuse Omakaitse Peavalitsuse määruse muutmise määrus, Sisedirektori juurde Omakaitse Peavalitsuse asutamisest Omakaitse Peavalitsuse juhtimine kuulus Eesti Omakaitse ülemale, kes allus vahetult Sisedirektorile.
Saksa Riik Idaalade Riigikomissariaat Eesti kindralkomissariaat Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium | |
Asutatud | 9. märts 1943 |
---|---|
Tegevuse lõpetanud | september 1944 |
Peakorter | Tallinn |
Asukoht | Pagari tänav 1 |
Tegevuspiirkond | Eesti kindralkomissariaat |
Juhtkond | kolonel Johannes Soodla kolonel Arnold Sinka ülema abi kolonel Jaan Maide |
Peaorgan | Eesti Omavalitsuse Sisedirektoorium |
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
1944. aastal allus Eesti Omakaitse Peavalitsusele 12 Omakaitse territoriaalmalevat, milles oli kooku 63 territoriaalpataljoni. Omakaitse allus kindralinspektor Johannes Soodlale ja Eesti Omakaitse Peavalitsus allus 207. julgestusdiviisile, mis korraldas Eestis territoriaalvalvet. Maakondades allusid Omakaitseüksused kohalikule politseiprefektile ning omakaitseülem oli ka prefekti asetäitja.
Omakaitse territoriaalpataljonide arvelt toimus hiljem Omakaitse lahingpataljonide formeerimine.
Väegrupi Nord tagala ülemjuhataja 12. augusti 1944. aasta korralduse ja Eesti Omakaitse Peavalitsuse poolt 13. augustil välja antud operatiivkäsu alusel moodustati seitsme omakaitse territoriaalmaleva baasil omakaitse lahingupataljonid. Operatiivkäsu põhjal tuli 14. augustiks moodustada 15 lahingupataljoni: Pärnumaa maleval 3, Sakala maleval 2, Lääne maleval 2, Tartumaa maleval 5, Võrumaa maleval 2 ja Valga maleval 1. Juunist septembrini 1944 moodustati 9–10 Omakaitse lahingupataljoni, mis koondati 4 Omakaitse lahingurügementi. Pataljoni suuruseks määrati 1000 meest, lahingpataljon koosnes neljast kompaniist. Omakaitse rügemendid ja pataljonid võitlesid pealetungiva Punaarmee vastu 1944. aastal.
Samuti osales kaitselahingutes Valgamaa maleva kaitsepataljon, ülem kapten Arthur Nolk. 23.8.1944 asus pataljon Valga piirkonnas.
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Omakaitse, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.