Harilik sealõuarohi (Scrophularia nodosa) on sealõuarohuliste sugukonda, sealõuarohu perekonda kuuluv mitmeaastane rohttaim.
Alajaotuses ei ole piisavalt viiteid. |
See artikkel vajab toimetamist. |
Harilik sealõuarohi | |
---|---|
Illustratsioon Otto Wilhelm Thomé (1885) | |
Taksonoomia | |
Riik | Taimed Plantae |
Hõimkond | Õistaimed Magnoliophyta |
Klass | Kaheidulehelised Magnoliopsida |
Selts | Iminõgeselaadsed Lamiales |
Sugukond | Sealõuarohulised Scrophulariaceae |
Perekond | Sealõuarohi Scrophularia |
Liik | Harilik sealõuarohi |
Binaarne nimetus | |
Scrophularia nodosa L. | |
Sünonüümid | |
|
Harilikku sealõuarohtu on kasutatud ravimtaimena.
Taime kõrgus võib olla 40–160 cm. Vars on püstine ja teravalt neljakandiline. Varrelehed on lühikese rootsuga või istuvad, kõrglehed kolmnurksed. Väikesed õied on koondunud otsmiste pööristena ebasarikataolisse õisikusse, ülahuuled on punakaspruunid, kroon rohekas. Õisiku- ja õieraagudel on tumedad näärmekarvad. Harilik sealõuarohi õitseb juunist septembrini.[viide?]
Risoom on muguljalt paksenenud.
Harilik sealõuarohi kasvab leht- ja segametsades, võsastikes, karjamaadel, tee- ja kraaviservadel, elamute läheduses, tavaliselt üksikute taimedena.
Taime osad tekitavad pärast katkirebimist ebameeldiva lõhna. Metsloomad seda taime ei söö.
Taime on rahvameditsiinis kasutatud lümfisõlmede paistetuse, mitmesuguste nahahädade ja haavade parandamise soodustamiseks.
Droogiks on ürt (Scrophulariae herba) ja juured (Scrophulariae radix). Ürti kogutakse õitsemise ajal ja juuri sügisel või kevadel.
Tuntakse nii ürdi kui ka juurte uriini- ja higieritust soodustavat toimet, teada on ka põletiku- ja sooleparasiidivastane ning haavu parandav toime. Eesti rahvameditsiinis on ürdist pressitud mahlaga püütud ravida paistetust, kärnu, sügelisi jmt nahal tekkinud haiguslikke seisundeid.
Hiinas tarvitatakse taime vähi vastu. Ida- ja Põhja-Euroopa rahvaste rahvameditsiinis on taime kasutatud maohammustuse korral.
Tänapäeva homöopaatias kasutatakse värsket ürti kurgumandlipõletiku, kõrgvererõhktõve ja lümfitursete ning liiga sageli esinevate külmetushaiguste korral.
Aleksander Heintalu on märkinud, et sealõuarohuga saab ravida hemorroide, liigeste ekseeme, sügelisi, vistrikke, aknet, seenhaigusi, paiseid, põsekoopapõletikku, rinnanäärmete ja -nibude põletikku (nii salviga kui ka suukaudsel manustamisel) ning sisekõrvapõletikku.
Korje: V kuu. Kasutatakse hariliku sealõuarohu õisikuid ja risoome.
Harilik sealõuarohi sisaldab iridoide (aukubiin, harpagiid, atsetüülharpagiid, tsinnamoüülaukubiin), flavonoide (nt diosmiin), kumariine, saponiine, tanniine, alkaloide, kardioaktiivseid glükosiide, resiini, suhkruid ja orgaanilisi happeid.
Juured sisaldavad flavonoide, kumariine, fenoolhappeid, iridoide jpm.
Harilikku sealõuarohtu, eriti selle juuri peetakse inimestele mürgiseks. Mürgistusi on saadud ka inhalatsiooniga. Toksilised toimeained on saponiinid, flavonoidid, iridoidid.
Hariliku sealõuarohu ekstrakti toimet katsetati (in vitro) küüliku soolestikuga (tühisool). Tulemused näitasid et taimeekstrakti erinevad annused ja fraktsioonid võivad häirida küüliku tühisoole silelihaste normaalset talitlust.
Linnaeus pani taimele ladinakeelse nimetuse Scrophularia ja lisas nodosa 1753. aastal – see viitab paisunud risoomidele, mis meenutavad üles paistetanud skrofuloosseid lümfisõlmi (tuberkuloosi vorm).
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik sealõuarohi |
16. väljaanne, nr 1, lk 33–35, veebruar 2002
This article uses material from the Wikipedia Eesti article Harilik sealõuarohi, which is released under the Creative Commons Attribution-ShareAlike 3.0 license ("CC BY-SA 3.0"); additional terms may apply (view authors). Sisu on kasutatav litsentsi CC BY-SA 4.0 tingimustel, kui pole öeldud teisiti. Images, videos and audio are available under their respective licenses.
®Wikipedia is a registered trademark of the Wiki Foundation, Inc. Wiki Eesti (DUHOCTRUNGQUOC.VN) is an independent company and has no affiliation with Wiki Foundation.