Eestimaa Kuberner

Eestimaaga kattuvat kuberneri tegevuspiirkonda nimetati Eestimaa kubermanguks.

Rootsi võimu kehtestamisega Eestimaal 1561. aastal, mil Harjumaa, Virumaa ja Järvamaa aadlikud (4. juuni) ning Tallinna linn (6. juuni) andsid end vabatahtlikult Rootsi krooni alla, määrati esimeseks Eestimaa asehalduriks ja Rootsi kuninga asemikuks Klas Horn ja Rootsi kuninga asehalduriks Tallinna linnas vabahärra Lars Ivarsson Fleming. Varasel Rootsi ajal, kuni 17. sajandi I veerandini, oli Rootsi valitseja kohapealse esindaja ametinimetus asehaldur (saksa keeles Statthalter).

Kuberner oli kõrgeimaks kohapealseks ametnikuks, keda määras ametisse ja vabastas kuningas, iga kuberner sai eraldi instruktsiooni ja tema ametiaeg ei olnud piiratud. Vastavalt 1634. aasta Rootsi „valitsemiskorraldusele” (rootsi: regeringsform) oli kuberneri ametiaeg kolm aastat, mille möödudes tuli 1. juuniks ilmuda Stockholmi aru andma. Kuningas võis ametiaega pikendada. Eestimaa kindralkuberneri nimetust kuberneri võimaliku aunimetusena formaalselt vabatahtlikult riigi koosseisu tulnud Eestimaa hertsogkonnas hakati ilmselt kasutama alates 7. jaanuarist 1673. Kuberneride ja kindralkuberneride tegevus lõppes Eestimaa liitmisel Moskva tsaaririigiga 1710. aastal.

  Pikemalt artiklis Eestimaa kuberneride loend#Eestimaa asehaldurid ja kubernerid 1561–1674, Eestimaa kindralkuberneride loend#Eestimaa kindralkubernerid 1674–1710

Venemaa Keisririigi ajal riigivõimu kõrgeim esindaja Eestimaa kubermangus. Kuberneri ametikoht loodi senati 3. juuli 1783. aasta ukaasiga, seoses 7. novembri 1775. aasta kubermanguseaduse laiendamisega Eestimaa kubermangule. Kuberner vastutas kõigi kohalike asutuste tegevuse eest, talle allusid ka kohalik sõjavägi ja politsei. Senati 28. novembri 1796 ukaasiga „Kuni 1783. aastani Liivi- ja Eestimaal eksisteerinud kohalike asutuste taastamine” likvideeriti Tallinna asehalduskond. Säilis kubermanguvalitsus eesotsas Eestimaa tsiviilkuberneriga.

Kuni 1802. aastani allus kuberner senatile ning alates 1802. aastast Venemaa Keisririigi Siseministeeriumile. Samast ajast loodi kuberneri juurde asjaajamise koordineerimiseks kantselei. Kuberneri võim laienes kõigile kohalikele asutustele.

1837. aasta instruktsioon kuberneridele kuulutas kuberneri kohaliku kõrgema võimu esindajaks, kelle järelevalve alla kuulusid kõik administratiiv-, finants-, sõjaväe-, majandus- ja seisuslikud asutused. Eestimaa kuberneri funktsioonid olid võrreldes Venemaa sisekubermangudega piiratud Balti rüütelkondade ja linnade seisuslike privileegidega.

1845. aasta kubermangude reform laiendati Eestimaa kubermangule senati 15. mai 1852. aasta ukaasiga. Kuberneri funktsioone kitsendati, ta kaotas kontrolli õiguse kohtuasutuste, kontrollpalati, aktsiisivalitsuste ja veel mõnede asutuste üle. Kuberner seisis kubermanguvalitsuse eesotsas, mis muutus sisuliselt kuberneri täidesaatvaks organiks. Kuberner oli ka enamuse kubermangu komiteede ja komisjonide esimeheks – talurahvaasjade komisjon (1893–1917); linnaasjade komisjon (1877–1917); vabrikute ja mäeasjanduse komisjon (1894–1917); väeteenistuse komisjon (1874–1917); metsakaitse komitee (1888–1917).

  Pikemalt artiklis Eestimaa kuberneride loend#Eestimaa kubernerid 1728–1762, Eestimaa kindralkuberneride loend#Eestimaa kindralkubernerid 1710–1876

1762–1783 valitsesid Eestimaa kuberneride asemel Eestimaa kindralkubernerid ja 1792–1808 valitsesid Eestimaa kindralkuberneride asemel kubernerid, 1808–1818 oli Eestimaa kubermangul eraldi kindralkuberner või tsiviilülemjuhataja, 1819–1876 Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkubernerid.

• Eestimaa kuberneride loend
• Eestimaa kindralkuberneride loend

• Eestimaa rootsiaegne kindralkuberner
• Ingerimaa ja Käkisalmi kindralkuberner Narvas
• Tallinna kindralkuberner
• Riia kindralkuberner
• Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner
• Riia sõjakuberner
• Tallinna sõjakuberneri ja Eestimaa kubermangu tsiviilülemjuhataja kantselei
• Eestimaa kuberneri kantselei