Cognaci Liiga Sõda

Vastaspooltel olid Karl V Habsburgide dominioonid – peaasjalikult Hispaania ja Saksa-Rooma riik – ning Cognaci liiga (1526–1529), ühendus, kuhu kuulusid Prantsusmaa, paavst Clemens VII, Veneetsia vabariik, Inglismaa, Milano hertsogiriik ja Firenze vabariik.

Cognaci liiga sõda
Osa Itaalia sõdadest (1494–1559)
Karl V, sõja võitja
Toimumisaeg	1526–1530
Toimumiskoht	Itaalia
Tulemus	Hispaania ja Saksa-Rooma riigi otsustav võit
Osalised
Karl V impeerium: • Hispaania • Saksa-Rooma riik Genova vabariik Prantsusmaa Paavstiriik Veneetsia vabariik Firenze vabariik Inglise kuningriik Milano hertsogiriik
Väejuhid või liidrid
Karl V Charles de Bourbon  † Georg Frundsberg Antonio de Leyva Châloni Philibert † François I St. Poli krahv Francis de Bourbon De Lautreci vikont * Francesco Maria I Francesco Ferrucci † Giovanni de' Medici † Malatesta Baglioni
* Suri Napoli piiramise ajal (1527) katku.

Rabatuna prantslaste lüüasaamisest 1521. aasta Itaalia sõjas, hakkas Clemens koos Veneetsia vabariigiga korraldama liitu Karl V väljalöömiseks Itaaliast. François I vabastati pärast Madridi lepingu allkirjastamist ja naasis Prantsusmaale, kus ta andis õige pea teada oma kavatsusest osutada kaasabi paavst Clemensile. 1526. aasta Cognaci liiga asutamislepingule kirjutasid seega alla keiserliku ülemvõimu alt vabaneda soovivad François, Clemens, Veneetsia, Firenze ja Milano Sforza. Henry VIII, kelle soov, et leping allkirjastaks Inglismaal, ei läinud täide, keeldus liigaga ühinemast.

Liiga hõivas kiiresti Lodi, kuid keiserlikud väed sisenesid Lombardiasse ja sundisid Sforzat peagi Milanost loobuma. Samal ajal korraldas Colonna rünnaku Rooma vastu, alistas Paavsti väed ja sai lühikeseks ajaks linna oma võimu alla. Pärast töötasu kättesaamist lahkusid sõdurid siiski linnast.

Seejärel kogus Karl V landsknecht'id Georg von Frundsbergi juhtimise alla ja Hispaania armee Bourboni Karli juhtimise alla, ühendas need jõud Piacenza all ja liikus edasi Rooma peale. Paavsti vägede eesotsas olnud Francesco Guicciardini ei suutnud vaenlastele vastu seista; pärast Bourboni hertsogi surma rüüstas hertsogi alatasustatud armee linna ja sundis paavsti põgenema.

Rooma purustamine ja sellele järgnenud Clemensi kõrvaldamine osalusest sõjas kutsus esile Prantsuse poole meeleheitliku sammu. 1527. aasta 30. aprillil allkirjastasid Henry VIII ja François I Westminsteri lepingu, millega pooled kohustusid ühendama jõud Karli vastu. François, kel lõpuks õnnestus kaasata Liigasse Henry VIII, saatis Odet de Foix ja Oliveto krahvi Pedro Navarro juhitud armee läbi Genova, kus prantslastega kiiresti liitunud Andrea Doria oli võtnud oma valdusse suurema osa Genova laevastikust, ja liikus edasi Napoli peale, kus võttis linna pikaleveninud piiramisrõngasse.

Doria ent läks peagi prantslaste poolelt üle Karli poolele. Piiramine luhtus, kui prantslaste laagris puhkes katk, mis tappis suurema osa armeest ning Foix' ja Navarro.

Armeede lüüasaamise järel hakkas François otsima võimalusi Karliga rahu sõlmimiseks. Läbirääkimised algasid Cambrai linna piiril 1529. aasta juulis. 5. augustil allkirjastatud lepinguga eemaldati Prantsusmaa sõjast, mis jättis Veneetsia, Firenze ja Paavstiriigi üksinda Karli vastu.

Firenze Vabariik jätkas vastupanu Oranje printsi juhitud keiserlikele jõududele üksinda. Firenze armee Francesco Ferruccio juhtimisel astus keiserlikele vägedele vastu Gavinana lahingus (1530) ja ehkki Oranje prints tapeti lahingus, sai keiserlik armee otsustava võidu ning Firenze Vabariik alistus kümne päeva pärast. Seejärel nimetati Firenze hertsogiks Alessandro de' Medici.